3. päev. Universal Studios.

Hea lugeja, see sissekanne tuleb pikk, nii et soovitan sul varuda aega, kannatust, natuke kohvi ja miks mitte väike võileib lugemise kõrvale.

Nagu juba kombeks saanud, alustan sellest, mis öösel toimus. Minu unenäod põhinesid kõik sellel, et mul oli kuidagi imelikult palav, selline veider tunne oli pidevalt. Näiteks ühes osas olin mingi seltskonnaga tiigi ääres ja kõik kes ujumas käisid, ütlesid, et vesi on külm. Minu jaoks see igatahes külm ei olnud (kuigi tavaliselt on vesi minu jaoks alati külm:) ). Kui ma üles ärkasin, sain aru, millest sellised uned tingitud olid - ma olin öösel kohutavalt higistanud.  Näed siis, väike sinine öine kapsel oli väga hästi oma tööd teinud. Ma ärkasin pisut enne kella kaheksat (äratuse olin pannud 8.10), kogu öö jooksul ei tulnud ma kordagi teadvusele ning üles ärgates olin täis kohutavat tegutsemistahet! Selge see - päev oli õige Universal Studio külastamiseks!

Sõitsin metrooga Universali peatusesse, kust pidi tasuta buss viima otse Universal Studiosse. Üldiselt oli terve tee metroopeatusest bussipeatuseni hästi nooltega sildistatud, välja arvatud üks koht, kus ma võtsin vastu otsuse järgneda kambale sakslastele, kes kõik ühesuguseid bowlingujalanõusid meenutavaid ketse kandsid. Otsus oli õige ning täpselt kui peatusesse saime, jõudiski ette buss. Päev algas hästi, ma olin viimane, kes sellele bussile lasti. Kõik tänu sellele, et ma olin üksi. Inimesed minu selja taga pidid 15 minutit järgmist bussi ootama.

Ostsin omale päevapileti, mis maksis 84 dollarit. Põhimõtteliselt sai selle sama raha eest valida, kas osta päevapilet või aastapilet. Kuna mul ei olnud mõtet aastapiletit osta, siis leppisin päevapiletiga. Samuti ei raatsinud ma soetada järjekordades ette saamise piletit, mis oleks mulle teist samapalju maksma läinud.

Atraktsioonidest ahvatlevaim tundus mulle Studio tuur, millest ma kohe kindlasti ilma ei tahtnud jääda, seetõttu kimasin kohe tuuri suunas. Ootejärjekorraks oli märgitud 30 minutit. Järjekord minu ees nägi välja selline:

Kogu seda massi arvestades liikus järjekord tegelikult suhteliselt kiiresti, kõik oli väga hästi läbi mõeldud - katus peakohal, veeaurustajad tööd tegemas (neid mõnusaid veeaurustajaid oli terves teemapargis väga palju ja need kulusid vägagi marjaks ära). Hiljem kui samast järjekorrast möödusin, näitas ooteajaks juba 80 minutit.

Tuuri ajaks istusime vagunitesse, seal oli minu päeva teine vedamine. Nimelt ma tahtsin väga kõige äärde istuma saada, et ikka pilte ka saaks teha. Aga minu ees läks minu pingiritta üks hiinlanna (vms), kes seega ise kõige äärmise koha sai. Siis aga tuli välja, et minu selja taga seisid tema mees ja laps ning kui ta nägi, et need ei tulegi tema järel vagunisse (hoopis mina läksin tema järel), siis vahetas ta minuga kohad ära, nii, et ma saingi oma soovitud aknaaluse koha. Terve tee vältel rääkis giid meile filmidest ja näidati ka klippe. Mul hakkas täitsa kahju, et ma eriti palju filme pole näinud, sest äratundmisrõõmu oleks sel juhul rohkem olnud. Neil tänavatel on filmitud väga palju filme, sarju, reklaame ja muusikavideoid.

Vaadake järgnevaid pilte, nagu päris tänavad, eks.

Kindlasti keegi teist tunneb ära paiga, mis on esimesel pildil. Teisel ja kolmandal pildil on Wisteria Lane'i tänav "Meeleheitel koduperenaistest". Seal tänaval on filmitud ka Michael Buble laul "It's a Beautiful Day". Vaata seda siit.

Kurvastusega pean aga teatama, et kõik need hooned on vaid fassaadid. Meelde jäi, et "tellised" on fiiberklaasist ning nende majade välimust on suhteliselt lihtne muuta. Majade fassaadide taga on kas nt laoruumid vms.

Tuuri põhiatraktsiooniks kujunes minu jaoks King Kongi 3D elamus. No täiesti pekkis ikka.. Panime ette 3D prillid ja meie ümber läks lahti hullem äktsion, kõik värises, King Kong ja igasugu muud elukad ründasid meid jne. Mul tulid väga konkreetsed külmavärinad peale. It was freakin awesome. Kui kunagi sinna satute, siis seda elamust tasub oodata.

Järgnev pilt on Hitchcocki filmist "Psycho". Batesi motell. Näitleja asus hiljem meid noaga jälitama.

Järgmise pildi peal näete sinist seina, mida kasutatakse eriefektide tekitamiseks. Seina esise saab täita veega, nii et kui tegelane sinna vette saata, jääb mulje, et ta on uppumas, samas seinale saab tekitada nt tormi või tornaado või mida iganes. Seina ees on väike äär ka selleks, et veepritsmed seinani ei jõuaks ning jääks mulje, et  sein on tõepoolest "kaugus".

Järgmiseks käisin Simpsonite sõidul. Ka sinna oli tohutu järjekord. Ma ei saanudki täpselt aru, kas tegemist on mingisuguse päris ameerika-mägede stiilis sõiduga või siis on see lihtsalt visuaalne. Kõik hoiatused tundusid ütlevat, et tegemist on päris sõiduga.. Noh, et südameprobleemidega isikud ei tohi minna ja need, kellel pea hakkab kergelt ringi käima jne. Lõpuks tuli välja, et tegemist on ikkagi järjekordse kinoga, kus lihtsalt natuke raputab. Muidugi väga kõrgel tasemel raputab. Nii lendasime läbi Maggie suu (saime veepritsmeid ehl sülge ka tunda) ja läbi hiigelpontsiku ja kõrgustesse ja sügavustesse jne. Päris lahe sõit oli, kuid King Kongi elamusega seda võrrelda ei saanud.

Kogu teemapargi õhkkond oli kuidagi mõnus ja kerge, külastajaid saatis pidevalt lõbus filmimuusika. Kordagi ei tekkinud tunnet "issand jumal kui palav siin on ja nii palju inimesi ja nii pikad järjekorrad".

Edasi suundusin eriefektide showle. Humoorikalt esitleti meile, kuidas neid siis ikkagi tehakse. Järgneval pildil vasakul näete tegelikkust ning paremal ekraanil, kuidas see koos eriefektidega välja näeb. Ekraanil näete, kuidas natuke rumalat "töötajat" mängiv näitleja vabatahtliku tüdruku alla neelab. Too rumal töötaja oli ikka täielik õhtu staar. Neid nalju ma kahjuks edasi kirjalikult teile anda ei oska.

Edasi suundusin veemaailma, kus rahva soojendajaks olid karmid mehed, kes käskisid märguande peale publikul karjuda. Kui me ei karjunud piisavalt kõvasti, said nad vihaseks ning võtsid basseinist ämbriga vett ja viskasid rahvasse. Õnneks istus minu ees veidi suurem meesterahvas, kes mu ilusasti ära varjas. Sealne show oli sellest, kuidas Helena röövitakse ning kuidas ta armastus teda päästma peab. Väga palju pritsmeid, plahvatusi ja kaskadööritrikke. Kõige lõpus veel lendas täiesti ootamatult üle seinte lennuk, mis maandus basseini. Väga haarav ja äge etendus. Siin on see lennuk:

Kõht oli juba päris tühjaks läinud ning enne kui ma oma pitsalõigu ja salatini jõudsin, tahtsid Shrek ja Fiona minuga pilti teha (üritasin Shreki mitte suudelda, muidu ma oleks ka äkki sookolliks muutunud, kergelt roheliseks juba olingi läinud).

Edasi suundusin vaatama loom-näitlejaid. Seal ma tegin peamiselt videosid, loomad on tõesti andekad ning nende treenerid peavad olema vist veelgi andekamad. Nt tehti meile show, kus laval tegutsesid merisead, haned, kassid, koerad, tuvid, siga, pesukaru, rotid, kukk. Lindudest treenivad nad papagoid ja kui ma ei eksi, siis isegi üks raisakotkas oli neil kasutada. Väga äge tegelane oli üks rõõmsameelne koer, kes on olnud staar mitmetes filmides (Vist üks neist oli Grinch). Kusjuures tegelikult oli too koer algselt kodutu, kuni Hollywoodi tegelased ta päästsid ning temast tõelise tähe tegid.

Siin on pilt ühest videost, mis ma tegin. Linnule lastakse kõva vastutuult ning ta lendab ühe koha peal (seda näete pildil vasakul). Taustaks pannakse siis stseen, mis parajasti vajalik (paremal ekraanil). Tuul on oluline ka seetõttu, et filmis lendamisest tõetruum mulje jääks.

Selle elamusega otsustasin oma Universali külastuse lõpetada, kuigi mõningaid asju oleks veel saanud teha - veel mõned 3D elamused ja Jurassic Parki veesõit, aga ootejärjekorrad olid jube pikad ning mul oli vaja veel mingi punane asi omale osta ülehomseks BeInspiRed peoks. Suundusin Citywalkile, et veidi poodidesse vaadata. Selline tänav siis.