27.4.14

Oulu

Oulu lennujaamast korjati meid üles, sõitsime mööda Polari ettevõttest ning kohtusime Laturi ettevõtte tiimiga, mis on põhimõtteliselt Polarist välja kasvanud.
Nemad tutvustasid endid, meie Martiga endid.
Sõime lõunat õdusas kohvikus, kus polnud kahe ühesugust tassigi. Kogu mööbel oli täiesti suvaline jne. Kohalikud rääkisid, et kogu mööbel on samal ajal ka müügis.

Hiljem tegime energiatesti ja õppisime seda ka ise läbi viima. Lähemalt räägin sellest ehk varsti personaaltreeningute blogis. Igatahes vererõhk sai mõõdetud ja 30 sekundi jooksul tegin 29 istessetõusu (tegelikult küll 30, aga mu partner luges valesti) ja 36 kükki. Kätekõverdustest ma rääkida ei tahaks, kuna neid tuli teha harjumuspärase laia võtte asemel suht kitsaga.

Õhtust käisime söömas ka päris lahedas vanaaegses majas. Kohalikud soovitasid meile jubedalt põhjapõdraliha. Aga kui tellimiseks läks, siis järsku ise otsustasid kala jms kasuks. Meie sõime siis põtru. Räägiti, et Põhja-Soomes ei saa teid talvel soolata, et jää ära sulaks, kuna põhjapõdrad tulevad siis sõiduteele soola lakkuma. See ei ole meeldiv autojuhile ega põdrale.

Hetkel kavatsen hakata uinuma, kuna öösel magasin ju umbes 4h ainult.

23.4.14

Tallinn-Oulu

Asjaolude tõttu sõitsin täna esimest korda elus lennukiga Tallinnast Helsingisse. Äratus oli seatud 3.15ks.
Lennujaama aknast nägin väikest lennukit - sellist kaheistmeliste ridadega. Meenus kunagine Airbalticu turbulentsiderohke reis samasuguse väikese lennukiga ning ma ei olnud üldse õnnelik. Kui ma esialgu arvasin, et olen enam-vähem ainus inimene, kes sellele lennule läheb, siis varsti sain tõdeda, et terve lennuk oli täis. Kõik need kitsad istmed pressiti inimesi täis, ükskõik kui pikad või lühikesed nad ka ei olnud. Ühte pikemat härrat lohutas stjuuardess sõnadega, et lend kestab vaid 20 minutit.

Mind pressiti istuma härra kõrvale, kes minu haistmismeele järgi oli odekolonni kõvasti kuritarvitanud. Mul oli kindel plaan terve tee magada. Und muidugi ei tulnud ja kui hakkas tulema, siis kästi kinnitada turvavööd. Mõtlen, et mis siis nüüd, turbulentsi oodata ei olnud, pilvi ei olnud, kõik oli ideaalne. Aga tuli välja, et hakkame maanduma. Juba. Ülikiire sõit. Mõnus. Kõrvalt kuulduv norskamine andis aimu, et ka odekolonni-tüübil tuli uni valel hetkel.

Helsingi lennujaamas oli mul aega ja otsustasin nukataguses kohas pinkidele visata ning natuke magada. Uni tuli küll, aga seda segasid pidevad teadaanded, kutsungid ja lõpuks tuli minu nina alla istuma pere oma väike lapsega, kes kõva häälega seletas, naeris, ringi jooksis jne. Üsna häiriv.
Varsti ärkasin. Uni läks ära. Järsku olid kadunud kõik inimesed ja mitte ühtegi teadaannet ei tulnud enam. Just siis kui mul uni ära läks.

Minu lennureiside juttude juursde kuuluvad alati sellised lendude ja lennujaama elu kohta käivas jutustused. Mõnikord need ongi põnevamad kui reis ise. Eks saab näha, kuidas seekord.