Norra viimane päev

Otsisime sobilikku söögikohta pikalt pikalt ja lõpuks lihtsalt läksime mingisse kohta sisse. Tellisin pitsa ja pidin üllatusest pikali kukkuma, kui see mulle lauda toodi.

Arvasin, et tellisin ühe inimese portsu, aga tegelikult jätkus sellest veel meile kahele ka kaheks järgnevaks söögikorraks.

Norra. Päev 6. "Suu ammuli" päev

Täna Annika meid enam ringi vedada ei saanud ja olime Erikuga omapead. Kuna tänane päev pidi ilmaennustuste kohaselt meie kolme siinviibitud päeva kõige ilusam päev olema, tegime plaani, et otsime mingi ilusa privaatse koha, kauni vaatega ja peame seal maha pikniku ning võtame pisut päikest.

Enne logelemist käisime aga linnakeses nimega Lom, kus pidi olema võimalus külastada kivimuuseumit (Fossheim stone/mineral museum). Samas linnakeses asub ka üks Norra vanemaid puukirikuid (Lom Stave Church), mis on ehitatud 12. sajandi lõpupoole. Otsustasime kirikut ka seest vaadata, piletihinnaks 60 NOK (6,8 eur). Ma maksin kaardiga. Tõsiselt! Ma maksin kiriku eesruumis kaardiga, et kirikusse sisse pääseda!! No see selleks. Tegelikult ootasin juba kannatamatult, et kivide muuseumisse pääseda.

Ja seal see pihta hakkaski - suu ammuli päev. Kivimuuseumisse sissepääsupiletit ostma ei pea, seal elatatakse end ära vääriskivide, kivimite, ehete jms müügist. Soovitan soojalt kõigil, kellele ilusad asjad meeldivad, seal muuseumis ära käia. Suu oli mul pidevalt lahti seetõttu, et ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et loodus selliseid kunstiteoseid loonud on. Nüüdsest olen täiesti veendunud - loodus on osavaim kunstnik! Teinekord on natuke inimese abi vaja, et seda ilu välja tuua - nt kive siit-sealt lihvida jne. Mõnede kivide peale oleks täpselt nagu joonistatud. Ühelt jäi silma nt talvine maastik, kus teerada viib vana aiani, teise peal oleks olnud nagu rohelises kuues puud. Muuseumis leidub ohtralt erinevas vormis ja suuruses poolvääriskive, mis pärinevad maailma eri paigust. Ja mina, tavaline inimene, ainult ahhetasin kogu selle looduse kätetöö peale. Üks osa muuseumist on loodud fossiilide esitlemiseks. Kui mõelda mõnele oma leitud fossiilile, kus on pooleldi kujuteldav selgroog, siis sellekõrval on muuseumis ikka väga korralikud ja ka väga väga vanad loomade-kalade-putukate kivistised. Leidsin ka nende koduka, kus on mõningaid pilte (http://fossheimsteinsenter.no/produkter/ ).

Lisaks oli neil loodud veel üks pime nurgake, kus uv valguse all võis näha helendavaid kive. Ja jällegi - suu ammuli lahti. Lihtsalt nii ilus!

Fossiilid

Fossiilidest vaasid

Lom

Mõnus soe päev muudkui jätkus ja me asusime päevitamiseks head kohta otsima.

Tahtsime leida hea vaatega privaatset mäekülge, aga kahjuks kõik mäed, mis teele ette jäid, olid kaetud metsatukaga. Lõpuks ronisimegi ühe männimetsase mäe küljele, laotasime oma lina käbide ja okaste peale maha ja, toetasime selja vastu suurt kivi ja peesitasime päikese käes ja sõime oma virsikuid ja muud kraami.

 

Kui põdrapabulate keskel soojenemisest küllalt sai, hakkasime kodu poole sõitma. Tee peal jäi meile ette veel miskine matkarada ja Erik käis välja mõtte, et võiks ju natuke veel jalutada, enne kui hotelli tagasi lähme. Kaasa ei võtnud me midagi peale ühe pooliku kokapudeli - ei mingit piknikukraami, ei fotokat (arvasime, et oleme nagunii juba kõike näinud), ei lisariideid.

Matkatee algas mäkketõusuga. Pikalt ja pikalt. Vahepeal tegime puhkepause ka. Puud hakkasid üha väiksemaks jääma, taimed muutusid, eemalt paistsid juba lumised tipud ning õige pea leidsime end kuristiku servalt. Selles sügavas kaljulõhes voolas mühisedes ja vahutades kärestikuline jõgi. Eriti lähedale sellele minna ei julgenud, sest no sealt alla kukkudes oleks kindel surmalaks. Siis aga järgnes kenake üllatus - matkaraja jätkamiseks oli vaja minna üle selle kuristiku. Selleks oli vaja ronida üle suure kivi, mis oli looduse poolt kahe kaljuseina vahele pressitud.  Keeldusin minemast. Ütlesin Erikule, et mina küll ei tule (Mul on isegi kerge sillafoobia, mis siis veel ilma piireteta kuristiku kohal kõlkuvast kivist rääkida). Aga Erik läks ja jõudis teisel pool veelgi kõrgemate mägede servadele ja tema siluetti oli eemalt väga lahe vaadata ja eks ego ka ei lasknud ju halvem olla, niisiis lähenesin vaikselt sellele jubedale kivile. Erik tuli mulle vastu, ulatas käe ja järsku olingi üle kivi.

Ja suu-ammuli päev jätkus...

 

Mitte ühtegi inimhinge, ümber ainult mäed (Erikule meenutas "Sõrmuste isandat" ja mulle "Helisevat muusikat"), palju avarust ja ausalt - üks vägevamaid kohti, kuhu ma oma elus sattunud olen. Ja ei mingeid turiste. Täielik joovastus. Seal oli kindlasti liikumas ka palju trolle, mõnda isegi nägime :)

 

Mäest alla tulemine kujunes jooksuks, muudmoodi lihtsalt ei olnud võimalik. Ühel hetkel sattusime veel looduse poolt koostatud kiviktaimlasse. Jäi mulje nagu oleks keegi väga hea maitsega aiakujundaja teinud sinna mägede vahele aiakese. Kivid, taimed, õied - ideaalne kooslus. Ja jällegi tõdesime, et loodus on kõige suurem kunstnik.

Meil oli nii kahju, et fotokat kaasas ei olnud. Aga mõned asjad ongi mälestustes ägedamad.