5.7.10

Külli lahkumine Aramacist

Eile oli siis see kurb päev, kui mu tore kolleeg ja "korteri"kaaslane Külli Barcaldenis bussi peale istus ja Brisbane suunda põrutas. Loodetavasti sujus ta bussisõit ilma eriliste viperusteta (eelneval päeval toimunud lahkumispidu ei olnud tema jaoks just kergete killast, õnneksolin mina see, kes leti taga pidi töötama).
Esialgu ma arvasin, et lahe oleks olnud olla ainus eestlane siin, aga tegelikult sai Külli mulle väga asendamatuks. Mõnel õhtul naersime kõhukrampideni, mõnel õhtul unistasime kodust, mõnel õhutul meenutasime kooli ja ühikaid, mõnel õhtul vaatasime vanu filme, mõnikord tegime sporti. Enamasti rääkisime eesti keeles, mille sisse põimisime tuhandeid ingliskeelseid väljendeid, Külli oli sel alal eriti andekas, tihti tekitas ta kogemata sama tähendusega eesti ning inglise sõnast mingi täiesti uue moodustise.
Kohalikud vihkasid seda, kui me omavahel eesti keeles rääkisime, muidugi nad arvasid, et teeme nende kulul nalja. Nojah, vahel see ehk isegi oli nii.

Eile hommikul saabus meile uus tüdruk Simone. Ta on sakslane, 29aastane ja väga väga tore, üks tema esimesi küsimusi oli, et kas siin kusagil jooksmas saab käia ning üldse tundub, et maadleb samade probleemidega (toitumine ja fitness), millega meiegi. Ta on nüüdseks juba päris palju ringi rännanud maailmas, näiteks olnud vabatahtlik Somaalias (HIV). Ta rääkis kui raske see oli, olla ainus valge ja pidevalt tähelepanu keskpunktis, elada jubedas hurtsikus koos rottidega, kellele nad küll panid mürki, aga mis samas tähendas, et need loomad hakkasid igasugu suvalistes kohtades maha surema ja haisema. Ja et nende niigi koledas dusiruumis hakkas seepeale laest roti verd tilkuma.
See oli olnud koht, kus ta tõepoolest nuttis, sest lihtsalt nii raske oli.
Lasin tal natuke endale saksa keeles ka rääkida ja suuremast osast sain isegi aru, nüüd on mul nädal aega julgus kokku võtta ja proovida ise ka saksa keeles rääkida. Kohalikud hakkavad mind selle peale veel rohkem vihkama, sest nad ei saaks siis jälle midagi aru :D Muhahaaa, eks ole.

Nüüd on mul jäänud ainult nädal aega veel siin, järgmisel teisipäeval sõidan Brisbane, kolmapäeva hommikul jõuan kohale, broneerisin juba omale toa ühes backpackerite hostelis (kuhu sisseregistreerimiseks on vajalik näidata ette väljamaa pass ja seljakott!) ja nuuskisin natuke ringi netis, et leida, kuidas oma paari vaba päeva Brisbanes sisustada ning avastasin, et hosteli lähedal on üks koht, kus on kolmapäeva õhtuti linetantsu tunnid. Kirjutasin tantsuõpsile ja nad ootavad mind sinna nüüd :) Õpitud tantsude nimekirjast ma eriti palju tuttavaid nimesid ei leidnud, mõned üksikud, aga saan hakkama, peab ju end Andorraks kuidagi vormi viima hakkama!
Reedel on plaanis külastada Australian Zoo-d, nagu ma juba mainisin siis tiigri jalutamine jääb ära, aga eks seal on ka muid lahedaid asju. See loomaaed on asutatud kuulsa krokodilliküti Steve Irwini ja tema perekonna poolt. Steve suri 2006a korallrahul snorgeldades kui astelrai teda oma mürki eraldava asteliga (astliga?) rinda torkas.


Just leidsin fb-s sellise reklaami:
Australia needs RAIN. A brand new musical for adults.
Nii et Rain kus sa oled, Austraalia vajab sind.

2 kommentaari:

E v e ütles ...

And not only Australia needs RAIN:D.
Think, soon, soon, sooon...you will come/go home!:)

Ja ma ei tea miks ma inglise keeles kommentaari panin. :D

Krissu ütles ...

Sestet mõned asjad kõlavad inglise keeles paremini? Ja mõnedele asjadele pole eesti keeles vasteid? Aga jah, juba õige pea olengi kodumaa peal!!:)Sa ka!