Kolm aastat hiljem

Hei,

Istun Düsseldorfi lennujaamas ja kuna paar tundi pole midagi teha, siis mõtlesin, et miks mitte see blogi üles soojendada. See reis pole tegelikult küll esimene reis pärast Austraaliast tagasitulekut, kuid loodetavasti saab see olema talletamist väärt.

Täna ärkasin vara. Kell 5 on vara, minu jaoks. Helsingis lennukile istudes meenutasin eelmisel õhtul telekast nähtud USA väljastatud terrorismihoiatust ning soovitust ameeriklastel mitte eriti reisida jms. Vaatasin oma lennukis hoolega ringi. "Huh, 'neid' ei ole minu lennul," mõtlesin ning arutlesin omaette, kas 'neil' oleks võimalik end kuidagi maskeerida. Noh näiteks tavaliseks valgeks inimeseks. Välistasin siiski selle võimaluse ning nautisin lendu.

Et lendu kohe eriti nautida, proovisin unustada eelmise kogemuse lennukis, milles oli istmeid ainult 2+2 süsteemis, ehk siis kutsuksin seda väikeseks lennuiks, mida iga tuuleiil kõigutab:) ; närisin lennukis pakutavat kuiva Deli võileiba ning üritasin selle veega kuidagi alla loputada ; ja mis kõige tähtsam, üritasin terve tee magada. Magamine õnnestub mul hästi. Seda aga täpselt nii kaua, kuni mu Gluteus Maximus ja teised sõbrad istmikunärvi kinnisurumist suudavad eemale hoida. Rasvakihti mul seal eriti ei ole ning juba 1,5h pärast oli juba valus istuda. Ja mind ootab ees 12tunnine lend.

Maandumisel lülitati sisse eriliselt karm õhuvahetus, tundus, et keegi tegi akna lahti. Muidu mul ei olekski midagi lahtise akna vastu olnud, aga järsku tekkis nohu ja ma olen nüüd vist juba umbes tund aega pidevalt aevastanud.

Ja ma ei saa aru - on ju öeldud, et lubatud on ÜKS käsipagas reisija kohta. Esiteks, kuidas mõne inimese kaasaskantava maja suurune kott üldse käsipagasiks kvalifitseerub? Teiseks, mõnel on kaasas vähemalt kolm hiiglaslikku kotti. Ebareaalne, I say...

Ootan nüüd oma uut lendu edasi:)