Äratus kell 6 ja hommikune jalutuskäik konverentsikeskusesse.
Olin pisut üllatunud, kui avastasin, et pean olema 7.15 rahvusvaheliste külaliste vastuvõtul, aga minu graafikus oli 7.30 sessioon nimega "Kui palju valku me vajame?". Tundus pisut veider, kuid muidugi otsustasin minna vastuvõtule.Vastuvõtt pidi toimuma hotellis mitte konverentsikeskuses ning ma lasin end juhatada õige saali juurde, ainult, et kui ma sinna jõudsin, ei olnud seal mitte kedagi. Vaatasin oma kutset ja seal oli muidugi kirjas 7.15 pm. Ehk siis teisisõnu 19.15, mitte 7.15. Kui oma veast aru sain, tormasin kiiresti tagasi konverentsikeskusesse, et kuulata valkude loengut.
Tuli välja, et see ei olnudki loeng, vaid pigem toidu valmistamise õpituba. Sessiooni läbiviijal oli seljas täpselt üks neist kleitidest, milles Ameerikas koduperenaisi ette kujutatakse. Teate ju neid küll, kitsas piht, põlvedeni ja alt laienev. Loomulikult oli tal ees ka põll. Esineja oli kogu hingega asja juures, oli näha, et see on tema töö ja hobi ning ta tõeliselt naudib kõike seda. Loomulikult oli ta täielikult taimetoitlane ning kõik road, mida ta seal valmistas ja meile maitsta andis, olid taimsed. Samuti pidas ta väga oluliseks seda, et teatud toiduained oleks alati orgaanilised.
Kuna ma olen väga avatud meelega, siis andsin talle võimaluse tõestada, et taimetoitlus on maailma kõige õigem viis toitumiseks. Ometi tagus mu peas koguaeg mõte: "See ei ole õige, inimene peab kõike sööma" jne, aga ma üritasin selles üle olla. Viimasel ajal on mu teele sattunud päris mitmeid taimetoitlasi ning inimesed, kes sind ümbritsevad, mõjutavad sind ning sinu mõttemaailma tahes tahtmata. Näiteks rääkis mulle K (kes küll ei ole täielikult taimetoitlane, kuid on loobunud piimatoodetest), kuidas see tema elu paremaks on muutnud. Sama rääkis ka naine, kes meile toitu valmistas ning rääkis, et lehmapiimas on kasvufaktor (IGF, kui ma õigesti mäletan), mida täiskasvanud inimene ei vaja ning mida seostatakse vähi tekkega. Niisiis soovitas ta kasutada teisi piimatooteid (mandlipiima või riisipiima) ja mul tuli kohe meelde, kuidas me K-ga Prismas igasugu mitte-lehmapiimade leti ees seisime ja kuidas ma neid tal endale tutvustada lasin.
Väidetavalt näitab kellegi hiljutine uuring ka seda, et taimetoitlus kahandab väga oluliselt vähi tekkimise riski. Ma ei mäleta täpselt, mis vähist jutt oli või mis uuring see oli, kuigi ilmselt saan ma seda järgi vaadata, kui kellelgi huvi peaks olema. Ometi ma tunnen, et taimetoitlus on pisut riskantne, kuigi üha enam leitakse, et mõned taimed on väga head valguallikad ja väidetavalt ei jää teadlikult toitudes millestki puudu. See on maailm, mis tegelikult tasuks natuke lähemat uurimist. Kui vaid aega oleks.
Koha peal valmitatud toidud olid muidugi päris mõnusad, eriti meeldis mulle üks chilli con carnet meenutav kaste. Hiljem käisin expol natuke toidupoole peal ringi ja tahtsid uurida, mis asjad on täpsemalt chia seemned ning kui olin degusteerinud seal chia-mango värki, siis üks esitleja andis mullesöömiseks terve topsi ("Because you're awesome", ütles ta mulle. Armas.) Nõustun, et see näeb välja pisut nagu sööksid konnakulleseid.
Seejärel õppisin natuke sotsiaalmeediat ja marketingi ning järgmiseks olin end kirja pannud Epic Dance Encounterisse. See tantsuüritus toimus suures saalis, kus oli üks suur lava ning 6 väikest lava, kusjuures igal väiksel laval tantsis grupp inimesi. Hiljem sain teada, et need grupid esindavad erinevaid tantsusuundasid (Zumba, BodyJam, Dance it Out jms). Saalis valitses täielik peomeeleolu, muusika täitis kogu õhu ning raske oli kohe mitte tantsima hakata. Tuli välja, et 6 eelpool nimetatud gruppi õpetavad meile 8 minuti jooksul oma stiili ja pärast peame meie otsustama, kes meie arvates on järgmise aasta kõige suurem ja popim tegija tantsumaailmas.
Selle võistluse võitis süsteem nimega Dance it Out, kusjuures kõigile osalejatele kingiti tasuta koolitus, et saada selle stiili treeneriks. Mu uus sõber Heather oli ka tantsimas ning ta oli just paar päeva tagasi end sellele koolitusele registreerinud. Ja ta maksis selle eest. Põhimõtteliselt, kui ma jääksin USAsse selle nädala lõpuni, saaksin samuti selle koolituse läbida. Aga esialgsete plaanide põhjal ma ei jää siia nii kauaks. Igatahes, see tantsupidu oli lihtsalt äge! Kõik tantsisid ja higistasid, eriti kohutav oli see, et mulle tundus, et kõik mehed seal ruumis tantsisid paremini kui mina.
Kuna Heather pakkus välja, et võiksime veidi veini juua, siis läksime hotelli restorani ja sõiime pisut ning jõime veini. Hiljem tellis ta omale Martiini, mis mulle tundus maitse poolest nagu vedel oliiv. Sealt edasi oli kõik väga sürr, sõitsime Heatheri juurde (Väidetavalt ei ole LA-s laupäeva õhtuti ilmselt ühtegi kainet autojuhti, niiet selle pärast nad seal väga ei muretse), tantsisime Xboxi ja hängisime ta treeningstuudios, mis asub ta maja taga. Ma tahaks, et mul oleks ka selline stuudio oma maja küljes...
Heather räägib väga palju, aga tal on ka väga paljust rääkida. Ta isa on miljonär, tal on gei-vend, kes elab oma mehega Inglismaal, ta on üritanud last lapsendada, kuid USAs ei tohi lapsendada need, kellel on diagnoositud depressioon ning tema enda sõnul on depressioon diagnoositud kõigil, kes töötavad televisioonis (ja nad kõik neelavad või neelasid omal ajal karpide viisi xanaxit jms). Heatheri sõbranna töötas Beyoncé heaks, ta on istunud ühes kohvikus Britney Spearsiga ning ta teine vend oli kihlatud mingisuguse staariga, kes ta maha jättis.
Õhtu venis pikale ja ma sain magama umbes kell 2 öösel, üleval pidin olema juba 6.30, et jõuda rattatuurile Beverly Hillsi. Ärkasin kella peale, keel suulakke kinni kuivanud, ja oleksin hea meelega edasi maganud. Aga kui sa juba oled millegi eest maksnud, siis ei raatsi ju minemata jätta. Võtsin takso ja sõitsin konverentsikeskusesse, kus ma pidin kohal olema täpselt 7.15. Astusin taksost välja ja avastasin, et ta pani mu maha mingi sellise ukse juures, mis oli lukus. Kell oli saanud juba 7.08 ning mul ei olnud isegi aimu, kus suunas peaksin jooksma, et leida mõni uks, mis on lahti. Sellega algas mu päev, mida vürtsitasid pidevalt väiksed ebaõnnestumised.
Kui olin lahtise ukse leidnud, mõtlesin, et käin ruttu wc-s ka ära. Kõigist boksidest suutsin valida selle, kus ei olnud paberit (terve konverentsi jooksul ei tulnud kordagi ette olukorda, et mõnes wc-boksis oleks paber otsas ja nüüd oli see otsas). Õnneks avastasin selle õigel hetkel. Seejärel jõudsin kohtumispaika, kus pidime ära täitma ankeedi, et me ei kaeba tuuri korraldajat mingi hinna eest kohtusse ja et me vastutame kõige eest ise. Muidugi oli kogu mu kiirustamine olnud asjatu, istusime umbes pool tundi seal kohtumispaigas, enne kui bussile saime. Nii kui bussis istet võtsin, lagunes see mu all ära. Valisin ilmselt istumiseks ainsa katkise istme. Lõpuks jõudsime Beverly Hillsi, valisime omale ratta ja asusime teele vaatama kuulsate inimeste maju. Ma ei nautinud seda tuuri nii väga, kuna olin vähe maganud ja enamus maju olid nagunii kõrgete hekkidega ümbritsetud, aga samas jälle oli tore teada saada, kus elasid Elvis Presley, Marilyn Monroe, Madonna ja kus suri Michael Jackson. Kõige rohkem jäi mulle meelde see puu, millesse Lindsay Lohan sisse sõitis.
Sellel pildil on kuulus ristmik, kus on filmitud mitmed autoreklaamid (Mulle isegi nagu tuleks see koht veidi tuttav ette). (Kahjuks jäid pildile ka paljud kiivritega pead).
Selle võistluse võitis süsteem nimega Dance it Out, kusjuures kõigile osalejatele kingiti tasuta koolitus, et saada selle stiili treeneriks. Mu uus sõber Heather oli ka tantsimas ning ta oli just paar päeva tagasi end sellele koolitusele registreerinud. Ja ta maksis selle eest. Põhimõtteliselt, kui ma jääksin USAsse selle nädala lõpuni, saaksin samuti selle koolituse läbida. Aga esialgsete plaanide põhjal ma ei jää siia nii kauaks. Igatahes, see tantsupidu oli lihtsalt äge! Kõik tantsisid ja higistasid, eriti kohutav oli see, et mulle tundus, et kõik mehed seal ruumis tantsisid paremini kui mina.
Kuna Heather pakkus välja, et võiksime veidi veini juua, siis läksime hotelli restorani ja sõiime pisut ning jõime veini. Hiljem tellis ta omale Martiini, mis mulle tundus maitse poolest nagu vedel oliiv. Sealt edasi oli kõik väga sürr, sõitsime Heatheri juurde (Väidetavalt ei ole LA-s laupäeva õhtuti ilmselt ühtegi kainet autojuhti, niiet selle pärast nad seal väga ei muretse), tantsisime Xboxi ja hängisime ta treeningstuudios, mis asub ta maja taga. Ma tahaks, et mul oleks ka selline stuudio oma maja küljes...
Heather räägib väga palju, aga tal on ka väga paljust rääkida. Ta isa on miljonär, tal on gei-vend, kes elab oma mehega Inglismaal, ta on üritanud last lapsendada, kuid USAs ei tohi lapsendada need, kellel on diagnoositud depressioon ning tema enda sõnul on depressioon diagnoositud kõigil, kes töötavad televisioonis (ja nad kõik neelavad või neelasid omal ajal karpide viisi xanaxit jms). Heatheri sõbranna töötas Beyoncé heaks, ta on istunud ühes kohvikus Britney Spearsiga ning ta teine vend oli kihlatud mingisuguse staariga, kes ta maha jättis.
Õhtu venis pikale ja ma sain magama umbes kell 2 öösel, üleval pidin olema juba 6.30, et jõuda rattatuurile Beverly Hillsi. Ärkasin kella peale, keel suulakke kinni kuivanud, ja oleksin hea meelega edasi maganud. Aga kui sa juba oled millegi eest maksnud, siis ei raatsi ju minemata jätta. Võtsin takso ja sõitsin konverentsikeskusesse, kus ma pidin kohal olema täpselt 7.15. Astusin taksost välja ja avastasin, et ta pani mu maha mingi sellise ukse juures, mis oli lukus. Kell oli saanud juba 7.08 ning mul ei olnud isegi aimu, kus suunas peaksin jooksma, et leida mõni uks, mis on lahti. Sellega algas mu päev, mida vürtsitasid pidevalt väiksed ebaõnnestumised.
Kui olin lahtise ukse leidnud, mõtlesin, et käin ruttu wc-s ka ära. Kõigist boksidest suutsin valida selle, kus ei olnud paberit (terve konverentsi jooksul ei tulnud kordagi ette olukorda, et mõnes wc-boksis oleks paber otsas ja nüüd oli see otsas). Õnneks avastasin selle õigel hetkel. Seejärel jõudsin kohtumispaika, kus pidime ära täitma ankeedi, et me ei kaeba tuuri korraldajat mingi hinna eest kohtusse ja et me vastutame kõige eest ise. Muidugi oli kogu mu kiirustamine olnud asjatu, istusime umbes pool tundi seal kohtumispaigas, enne kui bussile saime. Nii kui bussis istet võtsin, lagunes see mu all ära. Valisin ilmselt istumiseks ainsa katkise istme. Lõpuks jõudsime Beverly Hillsi, valisime omale ratta ja asusime teele vaatama kuulsate inimeste maju. Ma ei nautinud seda tuuri nii väga, kuna olin vähe maganud ja enamus maju olid nagunii kõrgete hekkidega ümbritsetud, aga samas jälle oli tore teada saada, kus elasid Elvis Presley, Marilyn Monroe, Madonna ja kus suri Michael Jackson. Kõige rohkem jäi mulle meelde see puu, millesse Lindsay Lohan sisse sõitis.
Sellel pildil on kuulus ristmik, kus on filmitud mitmed autoreklaamid (Mulle isegi nagu tuleks see koht veidi tuttav ette). (Kahjuks jäid pildile ka paljud kiivritega pead).
Järgneval pildil näete maja, mis tõesti kuulub kellelegi, keegi elab seal sees ning mis veelgi huvitavam, see maja ei olnud algusest peale Beverly Hillsis. Jah, keegi maksis selle eest, et see maja transporditaks sinna, kus see nüüd asub. Ja see maja ei tundu kõige väiksemat sorti ega ka mitte kõige kergemat sorti.
Beverly Hillsi tänavad on väga ilusad, laiad, puhtad ja seal on väga vaikne. Puhtad on tänavad tänu sellele, et seal on välja ehitatud eraldi "teenindustänavad" (majade taga vms), kustkaudu prügi äravedamine toimub.
Siin on vist õige koht postitada üks pilt sellest, milline nägi välja minu linnaosa tänav kaks päeva pärast latiino-laata.
Beverly Hillsist veel nii palju, et terve tee kummitas mind Beverly Hills 90210 tunnusmeloodia. Sõitsime läbi ka Rodeo Drivelt, kus asuvad kõik kõige kallimate brändide poed (Armani, Chanel, Rolex, Prada, Versace).
Lõpuks tõi buss meid tagasi konverentsikeskusesse, ma olin oma asjad jätnud Heatheri juurde, aga kuna ta muidugi ei vastanud telefonile (jätkates mu ebaõnnestumistega), siis otsustasin vahepeal koju kõmpida. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma voodisse tahtsin. Fuajeesse jõudes tuli välja, et lift ei tööta jälle! Milline päev! Toas vajusin magama ära ja kuigi telefon oli mu pea kõrval, ei kuulnud ma, et keegi helistas mulle. Kui ma üles ärkasin, nägin, et Heather oli helistanud ning kutsus mind enda juurde tagasi. Nõustusun ja lubasin tal endale takso kutsuda. Kui ma aga taksosse istusin, mõistsin, et mul ei ole Heatheri aadressi. Arvake, kas ta võttis telefoni vastu? Ei, muidugi mitte. Lülitasin oma mobiilse neti sisse ja googeldasin ta kodulehekülge, lootuses, et seal on ikka aadress ilusasti kirjas. Õnneks oli. Taksojuht lobises terve tee telefoni otsas (ilmselt oma naisega) mingis keeles, mida ma kunagi varem kuulnud ei olnud.
See siin on Heatheri kodu ja üks tema neljast koerast (see, kellele jubedalt meeldib palli mängida).
Heather otsustas mulle tasuda selle eest, et ma eelmisel päeval temaga hängima "pidin" ning tahtis mulle mõningaid kohti näidata. Läksime Griffith'i observatooriumisse. See asub mäe otsas ja me juhtusime sinna jõudma täpselt päikeseloojanguks. See tundus väga popp koht, sest autosid oli murdu ja pidime üsna kaugele parkima, kuigi Heather üritas parkimiskorraldajatele valetada, et ma olen ta sõber Euroopast, kes vigastas oma jalga ning lootis nii, et saame lähema parkimiskoha. See paik on täiesti imeline, Heather viis sealsetel nõlvadel pidevalt läbi treeninguid ja bootcampe.
Ma vaatasin lausa suu ammuli, kui kiiresti päike alla kukkus ja mägede taha loojus.
Observatoorium ise oli selline:
Nüüd oli käes aeg minna suhsit nautima. Oh, see restoran... Oh issand. See on kõige vingem koht siiani, kus ma söömas käinud olen. Sõitsime mäkke, parkijad parkisid meie auto ära ja läksime sisse söögipoolist tellima. Tegelikult päris suhsit me ei söönudki, aga igasugu muud lahedat kraami küll. Näitkes kala Yellowtail, ma ei tea, kuidas see eesti keeles olla võiks ning igasugu erinevalt valmistatud suupisteid, mis olid tõesti väga head. Restorani ees õues on vaade kogu LA-le. See oli nii ilus pimeduses!
Sellel pildil on umbes üks neljandik vaatest.
Beverly Hillsi tänavad on väga ilusad, laiad, puhtad ja seal on väga vaikne. Puhtad on tänavad tänu sellele, et seal on välja ehitatud eraldi "teenindustänavad" (majade taga vms), kustkaudu prügi äravedamine toimub.
Siin on vist õige koht postitada üks pilt sellest, milline nägi välja minu linnaosa tänav kaks päeva pärast latiino-laata.
Beverly Hillsist veel nii palju, et terve tee kummitas mind Beverly Hills 90210 tunnusmeloodia. Sõitsime läbi ka Rodeo Drivelt, kus asuvad kõik kõige kallimate brändide poed (Armani, Chanel, Rolex, Prada, Versace).
Lõpuks tõi buss meid tagasi konverentsikeskusesse, ma olin oma asjad jätnud Heatheri juurde, aga kuna ta muidugi ei vastanud telefonile (jätkates mu ebaõnnestumistega), siis otsustasin vahepeal koju kõmpida. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma voodisse tahtsin. Fuajeesse jõudes tuli välja, et lift ei tööta jälle! Milline päev! Toas vajusin magama ära ja kuigi telefon oli mu pea kõrval, ei kuulnud ma, et keegi helistas mulle. Kui ma üles ärkasin, nägin, et Heather oli helistanud ning kutsus mind enda juurde tagasi. Nõustusun ja lubasin tal endale takso kutsuda. Kui ma aga taksosse istusin, mõistsin, et mul ei ole Heatheri aadressi. Arvake, kas ta võttis telefoni vastu? Ei, muidugi mitte. Lülitasin oma mobiilse neti sisse ja googeldasin ta kodulehekülge, lootuses, et seal on ikka aadress ilusasti kirjas. Õnneks oli. Taksojuht lobises terve tee telefoni otsas (ilmselt oma naisega) mingis keeles, mida ma kunagi varem kuulnud ei olnud.
See siin on Heatheri kodu ja üks tema neljast koerast (see, kellele jubedalt meeldib palli mängida).
Heather otsustas mulle tasuda selle eest, et ma eelmisel päeval temaga hängima "pidin" ning tahtis mulle mõningaid kohti näidata. Läksime Griffith'i observatooriumisse. See asub mäe otsas ja me juhtusime sinna jõudma täpselt päikeseloojanguks. See tundus väga popp koht, sest autosid oli murdu ja pidime üsna kaugele parkima, kuigi Heather üritas parkimiskorraldajatele valetada, et ma olen ta sõber Euroopast, kes vigastas oma jalga ning lootis nii, et saame lähema parkimiskoha. See paik on täiesti imeline, Heather viis sealsetel nõlvadel pidevalt läbi treeninguid ja bootcampe.
Ma vaatasin lausa suu ammuli, kui kiiresti päike alla kukkus ja mägede taha loojus.
Observatoorium ise oli selline:
Nüüd oli käes aeg minna suhsit nautima. Oh, see restoran... Oh issand. See on kõige vingem koht siiani, kus ma söömas käinud olen. Sõitsime mäkke, parkijad parkisid meie auto ära ja läksime sisse söögipoolist tellima. Tegelikult päris suhsit me ei söönudki, aga igasugu muud lahedat kraami küll. Näitkes kala Yellowtail, ma ei tea, kuidas see eesti keeles olla võiks ning igasugu erinevalt valmistatud suupisteid, mis olid tõesti väga head. Restorani ees õues on vaade kogu LA-le. See oli nii ilus pimeduses!
Sellel pildil on umbes üks neljandik vaatest.
Vabandan kõigi ees, kes mu järjejuttu loevad, et mu lauseehitus ei ole hetkel just kõige parem ja kui ma reisi alguses lugesin ilusasti oma kirjutised üle ja parandasin väga palju, siis praegu ei ole enam aega olnud parandusi sisse viia. Elate üle:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar