5. päev. Õppimine on hoos.

Tänane äratus oli kenasti kell 5:50, käisin ülikiirelt pesemas, pakkisin koti terveks päevaks (miks ma seda küll kunagi eelmisel õhtul teha ei või?) ja lendasin uksest välja, kuna minu esimene "tund" algas juba kell 7. Täiesti hullumeelne, ma tean. Tegelikult ütles Priscilla mulle eile, et ta võib mind ära visata. Aga ma ei näinud teda enam pärast ta Herbalife'i pidu ja ma mõtlesin, et loomulikult saan ma ka omapäi hakkama. 4km kiirkõndi soojas Los Angelese õhus ei ole midagi ületamatut.

Esimese inimesena nägin kohe ühte naist, kellega Tabata Bootcampi koolitusel ühes grupis grupitööd olin teinud. Hea oli kohe tuttavat nägu näha ja tuli välja, et ta läks samasse tundi kuhu minagi. Selle tunni nimeks oli Rookie Rumble! Sinna olid oodatud kõik, kes külastavad sel aastal IDEA fitness conventionit esimest korda. Mängisime seal kõikvõimalikke lahedaid mänge ja samas meile räägiti kiirelt, mida conventionil teha ja mida mitte. Näiteks öeldi, et parem on hoiduda oma graafiku koostamisel sellest, et valid päevad läbi ainult treeninguid. Põhimõtteliselt on terve conventioni ajal võimalik valida üle 360 erineva "tunni", mis võivad olla siis kas treeningud, workshopid või loengud. Õnneks ma olin sellega oma graafiku tegemisel kohe arvestanud ja juba täna hommikul sain aru kui õige tegu see oli olnud. Kui konverentsikeskuses kogemata eskalaatori asemel trepi valisin, tundsin juba esimesel astmel kui suure vea ma trepi valimisel tegin. NII VALUS!

Juba järgmise loengu ajal märkasin, et olen vist natuke liiga vähe magada saanud. Siis aga algas värskendav avamistseeremoonia, mis toimus konverentsikeskuse kõrval asuva hotelli (kus peatuvad enamus treenereid ja kus ühe öö hinnaks on 275 dollarit - aga häid lambaid mahub palju ühte kallisse tuppa) saalis nimega Diamond Ballroom. Uhke, kas pole.

Esiteks anti seal välja auhindu. Esimeseks anti välja Jack LaLanne nimeline autasu. Lalanne oli kõva fitnessitegelane, treener ja motiveerija ning tema hüüdnimedeks oli "Fitnessi ristiisa" ja "Esimene fitnessi superkangelane". Niisiis, Jack LaLanne nimeline autasu läks Zumba loojale Beto Perezile. Auhinna andis üle LaLanne abikaasa Elaine (82), kes sooritas laval umbes 10 kätekõverdust! Järgneval pildil üritab Elaine oma noorele lapstreenerile selgeks teha, et too talle nende kätekõverduste tegemise ajaks selga istuks. Õnneks poiss seda siiski ei teinud.

Järgmisena jagas meiega oma lugu Peter Twist, kes sai inspiratsiooniauhinna. Ta rääkis, et ta oli täiesti terve, tal ei valutanud kunagi pea, kunagi ei olnud pohmakat (kuigi ta üritas), kõik oli korras, kuni ühel päeval juhtus temaga mingi õnnetus ja läbi selle avastati tal neljanda staadiumi vähk. Ta kirjeldas, kuidas ta sellega võitles, kasutades võitlemiseks laulu, kus on sõnad "Is that all you got". Igatahesnüüd tundus ta olevat täiesti terve ja tegutseb treenerina edasi.

Seejärel astus lavale endine ameerika jalgpalli täht Bo Eason, kes tänapäeval tegutseb näitlemisega. Ta jagas meiega oma lugu, kuidas ükski kolledz teda ei tahtnud, kõik 350 kooli, kus mängiti kolledzijalgpalli, ütlesid talle EI. Ja kuidas ta siis lõpuks siiski sai selle, mida tahtis. Väga värvikas ja lahe lugu oli, ja kui kas või pool sellest loost on tõestisündinud, siis võib tema jutustamisega rahule jääda. Siin ta on, demonstreerimas aegluubis jooksmist (ülikoomiline vaatepilt laivis):

Ühe pausi ajal läksin õue päikese kätte, kuna saalides on jube jahe, ning kuulsin hulka tüdrukuid kiljumas. Järsku läks kiljumine eriti hulluks ning ma nägin kahte tüüpi sisenemas Staples Centerisse, mis oli kohe konverentsikeskuse kõrval. Hetk hiljem sain teadlikuks, et need  olid kaks tüüpi eriti populaarsest bändist One Direction :) Sorry, mina neid nägupidi ära ei tunneks nagunii, aga kuna nad on hetkel väga tegijad, siis sain ka natuke osa staarihullusest. Kogu ümbruskond oli muidugi kõvasti turvatud, aga jube imelik tundus, et kiljuvad tüdrukud seisid mingite väravate taga, samas see koht, kust mina ja mõned teised kogu melu jälgida tahtsime, oli seismiseks keelatud. Aga ringi käia tohtis igal pool, nii ma siis patseerisin kiljuvate tüdrukute ees mitu korda edasi-tagasi (kusjuures nemad pidid seisma teisel pool aeda). Nii hakkas mul endal juba tekkima staari tunne. Ootusärevuses tüdrukud:

Ees ootas järjekordne hullumeelsus - avati fitness expo. Mul ei olnud siiani ÕRNA AIMUGI, mis on innovatiivsus treenimises. Kuni tänaseni. Uued treeningsuunad, kontseptsioonid, vahendid. Te ei kujuta ette, kui palju imelisi uusi treeningvahendeid on loodud. Ma võin öelda teile seda, et väga palju inimesi on väga lihtsate ja isegi idiootsete vahenditega väga palju raha kokku ajanud. Me võime ju mõelda, et no kes maksaks kahe trummipulga eest (et nendega treenida)? Kes maksaks nööri eest, mille otsas tilpneb pulk? Sajad maksavad. Võib-olla isegi kümned tuhanded maksavad. Nii lihtne leiutamine, miks mina seda veel teinud ei ole?

Kahjuks on mitmed pildid natuke udused, kuna ma olen fotoka käsitlemisel ääretult halb. Aga siin  teile mõningad uued tuuled treenimises:

Kaunis puidust sõudeergomeeter, kus reaalseks takistuseks on vesi. Tõmmates tunned imeliselt sujuvat ja pehmet liikumist.

Teate kõhurulli (ab wheel)? Siin on tema uus ja noor sugulane, millega saab liikuda absoluutselt igasse suunda (näiteks saab teha kaheksaid), mitte vaid ette ja taha nagu tavalise kõhurulliga. Jep, katsetasin järgi, väga lahe asi, lõpuks leidsin end kõhuli põrandalt.

Painduvad toikad, millega saab treenida nii ülakeha (rinnalt surumisi, tõmbeid jne), kui alakeha (nt teha kükke ja väljaasteid) ning kogu selle aja jooksul töötab kaasa terve keha, üritades sind ümberkukkumisest päästa. Sain kutse homsele corestix'i treeningule (või on see lihtsalt väike ettenäitamine?). Loodan viimast, sest et homme hommikul esimese asjana on mul ringtreening, kardetavasti pärast seda mõnda aega väga enam lihastreeningut näha ei taha.

Video väikesest zumbatreenerist (pakun, et ta oli umbes 9-aastane):

Täna õhtul oli punane pidu BeInspiRed party. Kuhu ma ei läinud. Ma olin isegi punase pluusi valmis ostnud ja küünelaki ka. Aga kui viimane loeng lõppes ja peoni oli veel tunnike aega, tundsin end nii väsinuna ja magamata, et otsustasin koju ära tulla. Pärast oleks nagunii olnud jälle probleem, kuidas koju saada ja väljas oleks juba pime jne. Ning vaatamata kahele päevasele punasele kapslile, valutas mu pea ikka endiselt. Aga see otsus mitte peole minna ei tulnud lihtsalt. Ma istusin 10 minutit maas ja juurdlesin omaette, mis teha... Sest ma olen täiesti kindel, et kõik räägivad homme sellest peost. Ma olen täiesti kindel, et see oli üliäge pidu. Ilma minuta.
Aga ma loodan Priscillaga jutule saada ja ehk mõnele muule peole sattuda veel enne, kui ma siit Euroopa poole tagasi lendan.