Grotlis ei ole peale meie hotelli peaaegu et midagi. Hotell kuulub abielupaarile ja on olnud ühes suguvõsas juba viis põlvkonda. See ajalooline hotell on ehitatud 110 aaasta eest ja väga kahju on kuulda, et praeguste omanike järeltulijad ei ole hotelli ülevõtmiseast huvitatud. Hotelli perenaine Berit on kõik väga maitsekalt ja põnevalt kujundanud. Puhkeruumid on tohutult kodused ja iga väike detail kutsus meid end pildistama. Millegipärast arvan, et selle hotelli hubasus motiveerib meid ka oma kodu pisut ümber kujundama.
Läksime külla Annikale, kes toimetab selles hotellis juba palju palju aastaid. 8 vist? Annika juhatab seal vägesid ja teeb kõike vajalikku ning hotelliomanikud tänavat jumalat, et Annika neil seal olemas on.
Hotellist on meil nii palju pilte, et ma ei teagi, millist võtta ja millist jätta.
 |
| Hommikusöögiks okserull |
Traditsiooniline Norra söök - Rømmegrøt või Rømme Graut (ma ei tea, kumb on õige) koosneb hapukoorest, piimast, jahust, võist, Annika mainis ka vahukoort. Seda keedetakse kokku mitu tundi ja tulemuseks on maitse, mille sarnast pole mitte kunagi varem tundnud. See ei meenutanud absoluutselt mitte midagi, mida ma varem söönud olen. Tasub proovida. Serveeritakse kaneeli ja suhkruga.
 |
| Rømme Graut |
Annika võttis omale töölt kaks vaba päeva, et meile ümbrust näidata.
hakkasime sõitma mööda maalilist teed Stryni poole. Tee ääres märkasime lahtises asendis olevaid tõkkepuid. Annika selgitas, et see tee avati alles paar nädalat tagasi, talvel on tõkkepuud kinni, kuna teel on liiga palju lund ja läbipääs on võimatu. Sellegipoolest käivad kohalikud seal oma hüttides talvemõnusid nautimas, auto jäetakse kaugemale ning hüttideni sõidetakse suuskadega. Mõnel teisel teel on need samad tõkkepuud hoopis laviiniohu tõttu.
Kõik siin räägivad, et sel aastal on Norras eriti pikk ja külm kevad olnud ning alles nüüd (juuni lõpuab vaid mõne üksiku pruunika värvi vahel. Sellest tulenevalt jätavad hütid maalähedase ja tagasihoidliku mulje, kuid see-eest seest pidid need majakesed olema uhkemad, kui paljude eestlaste kodud.
Meie neljas päev oli suhteliselt udune ja külm. Sõitsime Stryni, kus on suusakeskus - summer ski centre, mõned hullumeelsed suusatajad olid ikka kohale tulnud, kuigi nähtavus oli udu tõttu umbes 5m.
 |
| Teel Stryni |
 |
| Lodal Valley |
 |
| Lodal Valley |
 |
| Briksdalsbreen |
Päev jõudis õhtusse sellega, et olin kusagil enese teadmata oma telefoni ekraani katki teinud ning seega ma oma telefoni enam kasutada ei saanud. Ei piltide tegemiseks ega ka millekski muuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar