Kuhu minna Moskvas?

Jah, nii me googeldasime. Või õigemini, mina googeldasin. Erik oli õnneks varakult korraliku kodutöö teinud, erinevad kohad koos infoga kaardile märkinud ning alla laadinud kaardi, mida saab kasutada ka ilma võrguühenduseta. Roamingu kasutamine on siin üsna kallis ja kui ma seda korra proovisin, siis see isegi ei toiminud. Wifiga on ka üsna kehvad lood. Metroos peaks olema tasuta wifi, kuid hetki, mil see tõesti töötas, oli kokku vist nii umbes üks. See pool minutit jutti oli metroo-internet päris kiire. Ka hotelli wifi ei ole kiita. Ok, no see selleks.

Kui rongilt maha astusime, tundus, nagu oleksime jõudnud troopikasse. Meid tervitav leitsak ei olnud sugugi kooskõlas minu nägemusega hallist ja vihmasest Moskvast. Ma isegi ei oska aimata, miks Moskvat alati sellise sombusena olen ette kujutanud.... Aga et siis troopika.

Hotelli check in pidi olema kell 14, aga meie olime Moskvas juba kell 10. Tahtsime panna oma kodinad kotihoidu ja ise minna Gorky parki jalutama, et mitte ilusat ilma käest lasta. Pakihoiu automaadid ei olnud töökorras, samuti ei olnud kohapeal ka ühtegi inimest, aga kuna me olime juba nagunii vaimselt  valmistunud võimalik-vaid-Venemaal-kogemuseks, siis see meid ei heidutanud. Meil oli olemas ka plaan B ja plaan C. Plaan B oleks tähendanud kodinate parki kaasa vedamist, plaan C aga hotelli sõitmist ning lootust, et saame kotid kuhugi sinna jätta. Käiku läks plaan C. Ostsime transpordikaardi seitsmeks päevaks. Kuigi me oleme siin tegelikult pisut vähem, tu dus see kõige soodsam variant. 7 päeva kaart maksis 800 rubla. No see teeb nii umbes 11 eur.

Esimene kord Moskva metroos võttis ikka korralikult aega. Eks see on igas metroos nii, et esimene kord nuputad nagu exit roomis väljapääsu otsides, aga pärast tundub juba kõik väga loogiline. Kohati on metroopeatused kuidagi väga sügaval ning eskalaatorid päris pikad, samas üsna tempokad. Metroo teenindab igapäevaselt ligi 7 miljonit inimest (Wikipedia andmetel).

Metroosse sisenedes ja väljudes tuleb läbida sellised nabakõrgused väravad. Enamasti seal mingit tõket ees ei ole, kuid kaarti tuleb väravale näidata ja värav näitab vastutasuks sulle kas rohelist või punast tuld. Korra näitas ta meil punast ka. Tuleb välja, et kaardil on ajalimiit - kui oled hetk tagasi just väravatest sisse läinud, kuid mingil põhjusel metroos jälle väljunud ning tahad uuesti minna, siis pead ootama. Äkki u 15 minutit - täpselt ei tea.

Jõudsime hotelli ning sind mitu tundi enne ametlikku check-ini oma tuppa. Hotell on meil päris lahe. Izmailovo gamma hotell. Siin kõrguvad mitmed hotellid, alates alfast, meil siis gamma. Öösel on hotellid ilusatest värvides ning kahel õhtul oleme linnatuurilt koju jõudnud täpselt siis kui päike loojub.

Õhtuti kostub hotellituppa meie metroopeatuse juurest elavat muusikat ning ühel õhtul saime ilutulestikust ka osa, sest hotellis toimusid suured pulmapidustused.

Erik tahtis minna kindlasti vaatama Peeter I monumenti. Mina kui mitte eriti suur kujude fänn, kujutasin vaimusilmas seda monumenti ette umbes taolisena nagu Eesti monumendid - paar meetrit kõrged. Kui aga Peeter I monument meile end majade tagant ilmutas, vajus minu suu lihtsalt lahti. Misasja? Päriselt? Selline kuju? Hiiglaslik!!! Sellest hetkest alates hakkas mind kummitama laulufraas "on suurtel meestel suured teod"... Ja see lugu tuli pähe veel korduvalt ka hiljem. See laulufraas võikski olla meie Moskvareisi hümniks.
Hiljem lugesin, et see kuju tehti ameeriklastele ja algselt oli tegu Kolumbusega. Kui aga kuju laevaga USAsse jõudis, ei tahtnud ameeriklased sellest kuuldagi ning nii sõitis laev selle 100m kõrge hiiglasega Venemaale tagasi. Siin vahetati lõpuks Kolumbuse pea ära Peeter I pea vastu. Ega väga ei tahtnud seda kuju ka moskvalased ja hiljem arutleti veel selle üle, kas kuju maha võtta. Lisaks sellele olevat kuju valitud ka maailma koledaimate "ehitiste" hulka. Veider.

Gorky pargis jalutasime pikalt pikalt, nautisime ilma, vahepeal puhkasime jalga. Pargis saab näha kunsti (maalikunst tundub olevat siin au sees, sest vähemalt Gorky pargis on tohutult oma maalide müüjaid koos) , pidada piknikku, niisama vaba aega veeta, oravaid sööta, sporti teha, ekstreemsporti harrastada, karussellidega sõita, paadiga sõita jne. Aga jäätisevalik on nigel. Kõikjal on vaid ühte tüüpi jäätiseputkad oma mõttetute jäätisega.

Kuumal suvepäeval kulus väike jahutus ära küll 

Meie sihiks oli jõuda köisraudteeni, mis pidi viima vaateplatvormile. Vorobjovi mägede (Varblasemägede) vaateplatvormile. Moskva kõrgeim punkt. Mingit köisraudteed kahjuks olemas ei olnud ja nii pidime hoopis jala mäest üles ronima.

Vaade oli tore, turiste palju. Kohe sealsamas asus ka gigantne Moskva Riikliku Ülikooli hoone. Ülikooli ees on suur ja avar park. Üldse on siin Moskvas palju mõnusat avarust ja õhku.

Nüüd hakkas suurest kõndimisest kõht juba väga tühjaks minema ning kuna ma näljasena olen väga kuri ja õel inimene, tuli Erikul mind ruttu kuhugi sööma toimetada. Valisime välja hotelli all asuva söögikoha. Hinnad tunduvad üüratud ja kõik, mis üle 100 rubla, tundub jube kallis ning käsi kuidagi ei tõuse maksma. Tegelikult aga on söögid odavad - ok, kas just odavad, kuid kindlasti soodsamad kui Eestis.