Eelmisel suvel, kui käisime perega autoreisil Horvaatias ja meil pea igal ööl uus kodu oli, siis mul tekkis üks mõte. Või siis idee. Või mingi arusaamine.
Reisidel ju käiakse tihti ka eneseotsingutel. Ja siis mul tekkiski selline tunne, et kuna reisidel on kõik sinu ümber võõras ja ka pidevalt muutuv, kuid iga inimene siiski vajab mingit ankrut või kindlat pidepunkti... Siis rännates saab see kindel pidepunkt olla vaid üks asi - sina ise. Kui sa veel ei tunne end piisavalt hästi, siis see ankur hästi ei pea, aga kogemus kogemuse haaval jõuad stabiilsusele lähemale.
Teisel teemal.
Täna lugesin õnneuurija selgitusi, kuidas osadele inimestele on õnn rahulolutunne ja teistele kohusetundlik käitumine. Läänes on õnneks erutus ja saavutused, idas meelerahu ja hingeline tasakaal.
Mina olen täiesti kindlalt see meelerahu tagaajaja, aga nüüd mõistan, et see ei olegi kõigi puhul nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar