Pariis

Juhtus nii, et umbes nädala eest saime teada, et meid ootab ees vaba nädalavahetus. Pakkusin välja, et võiksime minna Eesti peale kolama, kuna kodus oleme viimasel ajal piisavalt istunud. Erik arvas, et äkki võiks kuhugi kaugemale minna. Hakkasimegi ruttu erinevaid võimalusi otsima ja lõpuks jõudsime Pariisini - linnani, mis meid kummatki kunagi tegelikult eriti end külastama ei olnud meelitanud, aga mida rohkem Pariisile mõtlema hakkasime, seda enam tekkis soov see siiski üle vaadata.

Tööd-tegemised tahtsid veel kiiret lõpetamist ja kellelegi eriti oma reisiplaanidest teatada ei jõudnudki - pardon:)

Aga asja juurde.
 

 

Pariis - linn, kus sinu peale sülitatakse, rentsliveega peaaegu märjaks pritsitakse, kodutute väljaheidetesse astutakse, tänaval end täis pasandanud kodutute eneserahuldamist talutakse ning lõpuks kusehaisuses metroos sinult rahakott varastatakse.

 

 

Kuhu jäi romantika- ja moepealinn?

 

 

Meie reis sai alguse külmast, vihmasest ja tuulisest Helsingist. Juba laevas Helsingisse sõites oli mul au istuda pere kõrval, kus sirgus kaks väga lärmakat poissi, aga see ei olnud võrreldavgi perega, kes lennul meie ees istus. Kaks umbes kuueaastast last - poiss ja tüdruk - sõdisid terve reisi vältel. Nad röökisid ja kaklesid ning siis vihastas aeg-ajalt nende ema, kes omakorda häält tõstis ja hetkeks avanes meile ka selline vaatepilt: ema surus oma karjuvat poega peadpidi vastu lennuki seina. Isast suuremat abi ei olnud.
 

Maandumine oli muidugi vägev, terve suur suur linn säras tuledes, Eiffeli torn eristus kenasti muudest linnatuledest, lisaks paistis pilvitus taevas täiskuu. Õppisime selgeks oma esimese prantsuskeelse sõna: sortie, mis tähendab väljapääsu - tundus, et seda sõna võib meil ka edaspidi vaja minna. Õhtu oli väga soe ning kui lennujaamast rongiga Pariisi saabusime, jalutasime päris rahulikult oma nädalavahetuse-koduni.

 

 

Alice võttis meid vastu, andis võtmed ning tutvustas pisikest mugavat ja vaikset sisehoovi suunatud akendega korterit. Alice oli väga abivalmis ning nõus meid kõigi küsimuste puhul aitama. Näiteks saime talt laenata linnas mugavamaks ringiliikumiseks seljakotti ning samuti saatis ta meile aeg-ajalt sõnumeid soovitustega, kuhu sööma minna, kuid kahjuks me lõpuks ühtegi tema soovitatud kohta minna ei jõudnudki.
 

Õhtul olime suure reisimise tagajärjel väga näljaseks muutunud ja kuigi viimane söögikord oli Helsingis, otsustasime söögi otsimise asemel ruttu magama minna, et end järgnevateks päevadeks välja puhata.
 

Hommikuks olime vähemalt 3 korda näljasemad kui õhtul ja Erik tegi ettepaneku minna sööma ühte pannkoogikohvikusse, mille soovitusi oli ta enne reisi kusagilt internetiavarustest lugenud. Päev oli ilus ja oma unistustes ootasin mõnusat linnamelu tänavamuusikute lõõtspillimuusika ja hommikukohvi nautivate pariislaste jutuvada saatel. Et pannkoogikohvikuni jõuda, läksime lähedalasuvasse Velibi rattalaenutuspunkti ning muidugi ei õnnestunud meil esimese hooga rattaid postide küljest lahti saada, kuid katsetamine teeb meistriks ning lõpuks saime rattalaenutussüsteemi selgeks. Ratast saab kasutada tasuta pool tundi ning siis tuleb see mõnda rattapunkti taas tagastada. Selliseid rattapunkte on Pariisis umbes 1800 ja kui on vaja sõita pikemalt, saad paari minuti pärast ratta uuesti järgmiseks pooleks tunniks võtta.

 

 

Et kõik liiga sujuvalt ei läheks, siis muidugi tekkis nii mõnelgi korral probleem järgmise rattapunkti leidmisega, kuid üldjoontes on neid ikka igal pool.

 

 

Pariisi liiklusest. Punane tuli kedagi eriti ei häiri, samuti tundus, et triumfikaart ümbritseval mitmerealisel ringteel puuduvad read ning ka reeglid. Ometi kõik toimis kenasti - autojuhid jälgisid kaasliiklejaid ja tegid oma otsused sellest sõltuvalt. Erik rääkis, kuidas Simpsonites oli stseen kus Marge läks hommikul autoga sellele ringteele ja tiirutas seal ka veel siis, kui juba hämarduma hakkas. Võib täitsa juhtuda.

Pilt ringi ühest küljest:

 

 

 

Jalgratturitele on sõiduteel enamasti olemas oma väike rada ning kõnniteedel väga ei sõideta. See kõik oleks väga ideaalne, kui rattateel ei pargitaks. Reaalsus on selline, et sõidad rahulikult oma rajal ning iga natukese aja tagant pead pressima end läbi parkiva auto vasaku külje ning liiklevate autode parema küljelt vahelt. Samas peab jälgima, et parkivad autod oma uksi ei avaks. Kuigi autojuhid on suhteliselt arvestavad (välja arvatud uhkete ja kalliste autode juhid - Ferrarid, Porshed, uuemad Mersud ja Audid), siis on ikka kogu see liiklus üsna hullumeelne. Olime tunnistajaks ka sellele, kuidas üks tüdruk ülekäigurajal peaaegu tsikli rataste alla oleks jäänud.

Ratas ja taustal Notre Dame

 

Aga nimetatud pannkoogikohvik oli kinni. Otsisime edasi, kus oma suurt nälga leevendada saaks - igasse kohta sisse astuda ei tahtnud, kuna olime nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas keegi inglise keelt ei räägi ning olime seega oma valikutes küllaltki ettevaatlikud. Aeg muudkui läks ja läks ja me ei leidnud midagi sobilikku. Mina tegin ettepaneku võtta suund Seine äärde, küllap seal ikka mõni sobilik kohvik on. Lõpuks jäi meile silma üks kena park ja kuna olime otsustanud asja rahulikult võtta, ringi jalutada ning vändata ning mitte kuhugi kiirustada, siis astusime sinna sisse.

 

 

Jardin des plantes oli too park, kuhu sattusime, ning tuleb välja, et see on Prantsusmaa peamine botaanikaaed. Kuigi pildilt ei paista, oli aed täis rohelust ja ka esimesi õitsvaid lilli. Ja tohutult tohutult tervisesportlasi!

 

 

Pargis oli üks söögiputka, kus lauad-toolid olid paigutatud kenasti päikese kätte ja seal otsustas Erik end kokku võtta ja osta meile mingisuguse väljareklaamitud söögikombo. Müüja ei mõiganud sõnakestki väljamaa keelt, kuid üksteisest täiesti mööda rääkides siiski mingisuguse söögi saime. Söögiks oli baguette juustu ja singiga, üks küpsis ja koka. Vaatasime üksteisele nõutult ja nukralt otsa, kuna olime siiski soovinud midagi väga väga head. Mitte külma juustusaia kokaga. Aga mis meil üle jäi...

 

 

Lõin hambad baguette'i ja... Ma ei tea, kas suure nälja tõttu (mulle tundus, et mitte sel põhjusel) või miksiganes, aga sain kohe aru, et tegemist on mu elu kõige parema juustuleivaga. Tõsiselt, see suvaline juustu-singiga baguett oli imeline! Erik oli sama meelt. Ja see küpsis oli vist minu elu parim küpsis - tõsiselt hea!

 

Terve park oli ümbritsetud erinevate muuseumitega ning kui jalutuskäiguga ühele poole saime, astusime sisse paleontoloogia muuseumisse Gallery of Comparative Anatomy and Paleontology.

 

Vaal

Murdjad

Uus armastus

Elevantsik

 

Järgmine vaatamisväärsus, mis täiesti iseeneslikult meie marsruudile sattus, oli Notre Dame kirik Notre-Dame de Paris oma pika, kuid kiirestiliikuva järjekorraga. Suur ja võimas ehitis, midagi pole öelda, kusjuures ehitamist alustati juba 12. sajandil ning selle valmimine võttis aega aastasadu.

 

 

Järgmiseks vaatamisväärsuseks kujunes triumfikaar Arc de Triomphe de l'Étoile, mida ümbritseb eespool nimetatud ringtee ning millesse "suubuvad" korrapäraselt kiirtena paljud tänavad. Triumfikaare otsast on avaneb seega väga vahva vaade.

 

Siin lihtsalt mõned meie selfie-katsetused Triumfikaare otsast.

 

 

 

 

Edasi võtsimegi sihi Eiffeli tornile. Meil olid tegelikult ostetud piletid ka Eiffeli torni otsa, kuid alles esmaspäevaks, nii et sel laupäeval jalutasime seal ümbruses niisama. Põikasime sisse ka ühte lähedalasuvasse restorani ning tellisime lõhet. Taaskordne pettumus. Maitsetu lõhe + kõrvaliseks pasta. Erik tellis õlle ja mina veini, aga ettekandja tõi meile hoopis kaks kokat. Oma veast aru saanud, tõi ta ruttu Erikule siiski õlle. Aga mina pidin ühel hetkel siiski ise mainima, et minu arvates selles cocaklaasis ei ole küll mitte Chardonnay.

 

Eiffeli torn on 324m kõrge ning meil oli infot, et südaööl pannakse torn sädelema. Meie õnneks juhtus sädelemine hoopiski varasemal kellaajal, kuigi jah, ka siis oli juba väljas pime.

 

 

 

 

 

Pärast torni imetlemist läksime taas rattaid võtma, kuid kahjuks oli süsteem katki ja me ei saanudki sellest punktist ühtegi ratast. Jalutasime järgmisesse punkti. See jalutuskäik ei olnud enam sugugi lihtne, kuna jalad valutasid kõmpimisest juba päris metsikult - just kõik need struktuurid, mis mind kontsadel hoidma pidid. Seejärel vuhasimegi jälle kodu poole - nii 7 km.

Omaette veel jõudsin mõelda, et ega vist mõni suitsusem kops korralikku päeva Pariisis vastu ei peakski. Kuigi, kes teab - päris paljud prantslased suitsetavad ja õhtuks oli korralik suitsuhais ka mu juuste külge jäänud.

 

Koju ostsime veini, juustu, viinamarju jms mõnusat ja kuigi oleksin tahtnud veel ööelu vaatama minna, siis toast me sel õhtul enam ei väljunud.

 

To be continued...