Hetki hotellielus

Kujutage nüüd ette - sinise basseini ääres rannatoolil peesitab tsikk, juuksed lehvimas õrnas tuules, tema liigutused on elegantsed ja justkui aegluubis, tema ideaalselt lakitud küüned välkumas, kui ta oma telefoni skrollib.

Ja siis temast tagumises reas oleme meie Oliviaga, just natuke liiga kaua basseinis olnud ja selle õrna jaheda tuulekese kätte tulnud oma märgade kehadega ning üritame saada kätte päikeselt iga terakese soojust, mis see endast välja annab.

Järgmisel hetkel avastab meie ees istuv tsikk, et telefoni ei saa ikka päikese käes eriti skrollida. Ja avab päikesevarju. Ja viskab mõnusasti kõhuli edasi skrollima.

Ja siis on nii:

Need kaks tooli on minu ja Olivia toolid pärast seda, kui me oma kodinad kokku oleme korjanud ja lõdisedes minema vantsinud, kuna meile saabus päikesevarjutus.

Meist jäi sinna maha malbe lauspäikese käes telefoni edasi skrolliv tsikk. Ilmselt platseebo-päevavari toimis. 

Loro park ja Monkey park

Rentisime auto ja käisime ka seekord Loro pargis. 

Poiss ei tundud end kurvilisel mägiteedel tagaistmel eriti kindlalt, hoidis igaks juhuks kinni 😃

Selle Loro pargiga oli natuke nagu see, et ma olin ostnud internetist piletid ja me hakkasime sinna sõitma natuke nagu liiga hilja ja nii tiksus iga kaotatud minutiga eurosid raisatud rahade maale. 4 euri eest lasti meil parkida ka, aga vabu kohti nagu tundus null olevat, seega parkimiskohta otsides tiksusid eurid silme ees maha edasi. Poissi autost välja tõstes oli lõhnameele kaudu selge, et järgmised eurid tiksuvad maha wc-d otsides. Kui see lõhnaolukord sai lahendatud, juhtus see, mis juhtub ikka siis, kui oled ostnud kalli pileti kuhugi maa-alale sisse saamiseks: lastel tuleb jube nälg. Täiesti talumatu nälg. Lähed siis ja ostad kallilt maa-alalt kalli söögi lapsele, kes, tuleb välja, et saab ainult toidulõhnast ja restoranimeeleolust kõhu täis ja on valmis toitu puutumata nüüd rahulikult edasi minema. Vanematel kaotatud aja tõttu kaotatud eurid silme ees jätkuvalt maha tiksumas...

Tormasime siis etendustele. Etendused olid muidugi lahedad - vaalad, delfiinid, merilõvid. Merilõvid olid ehk kõige meeleolukamad tegelased. Sel etendusel räägiti, et merilõvid ei ole hülged ja siis üks merilõvidest demonstreeris, kuidas loivavad ringi hülged ja kuidas merilõvid liiguvad palju krapsakamalt. Noh, selline situatsioonikoomika. Ma ei tea, miks ma selle siia kirjutasin. See pole ju lugedes naljakas. 

Pingud

Merilõvi teesklemas surnut 

Edev kullasäraga kala

Monkey parkis käisime ka. Millegipärast on ahvipargi põhiatraktsioon merisead. Ma ei tea, miks. Äkki siis sellepärast, et tüdined ahvide vaatamisest ära ja siis kohe tekib selline tunne, et nüüd tahaks hoopis merisigu vaadata ja paitada... 

Paitada sai seal veel ka kilpkonna näiteks. Ja iguaani. Ja leemurit. 

Väike kõrvalepõige ka. 

Võrreldes Eestiga on siin ikka rohkem avalikku suitsetamist. Eestis ei tuleks selle pealegi, et peaks poe uksele panema sildi, et suitsetamine keelatud. Aga tundub, et siin tuleb inimestele meelde tuletada, et nad naranjasid shopates ikka suitsu eest võtaksid. Lapsevankrit lükates oleks ka minu arvates ilus suitsu mitte tõmmata. Aga no kui peab... 

8

Santiago del Teide

Üritan nüüd oma parima arusaamise järgi ära seletada, kus me siin Tenerifel elame. Elame väikeses linnakeses Tenerife lääneosas - Santiago del Teides, kus elab umbes 10 000 inimest. Pindalaks on sel linnal 52 ruutkilomeetrit ja see koosneb kolmest kuurortist: Los Gigantes, Puerto de Santiago, Playa de la Arena.

Alustuseks, las ma täpsustan. Lapsevanemate "puhkus" - see on lastega tegelemine teises kohas. Nii me olemegi siis siin teises kohas lastega tegelenud ja oleme väga rahulikult võtnud. Meie esimene nädal ongi möödunud siin linnakeses. Peamiselt tegeleme söömisega, magamisega, ujumisega, päevitamisega, jalutamisega. Ja kahjuks ka sõjauudiste jälgimisega. Aeg-ajalt vaatame ka ühte vene kanalit ja näeme seal näiteks vanainimesi, kes on vene sõduritele tohutult tänulikud abi ja vabastamise eest. 

Iga päev kell 12 on siin aquagym, millest üritan nii tihti osa võtta, kui vähegi saan. Meie hotellis on ka jõusaal, Erik käib seal trenni tegemas, aga mulle ikka meeldib selline ühishigistamine rühmas ja natuke liiga kõva tümm. Õhtuti on lastele minidisco, kus me Oliviaga tantsimas käime ja pärast seda miski programm kõigile - näiteks tsirkus, varietee, flamenko vms.

Esimesel õhtul, kui hotelli jõudsime, olime minu hotellivalikus täiega pettunud. Kõik tundus nii nõme - tegu on siis sellise hotelliga, et sellel on peamaja, kus asub vastuvõtt ja fuajee ja söögikoht ja siis majutamine on eraldi majades, nii et peab sellest kesksest majast välja minema. Alguses ei saanud me ikka midagi aru. Siis veel lugesin, et õhtusöögil on miski dresscode, aga minul on kaasas ainult tossud ja plätud. TORE. Ühel hetkel sain aga ise ka aru, et me oleme lihtsalt pikast reisist nii väsinud, et elu tundubki nõme. Järgmiseks hommikuks oli kõik ok. See meie hotell on ikka väga suur. Majad asuvad eri tasanditel, suurel osal tubadest tundub olevat ookeanivaade, nii ka meil (kuigi me ei broneerinud ocean view sviiti). Siin on mitmeid basseine, pidevalt korraldatakse erinevaid tegevusi, lastele on turnimisväljakud ja lasteklubi. See hotell ongi peamiselt lastega peredele mõeldud. Alati keegi kusagil nutab ja jonnib, aga siin on kõigil sellest täiesti ükskõik (välja arvatud ehk neil, kes tunduvad olevat eksinud hotelliga ja proovivad siin romantilist paaripuhkust veeta).

Siinne kõige uhkem vaatamisväärsus on los Gigantese kaljud. Mööda rannikut kulgeb pikalt promenaad, mis võimaldab vaadelda suurt kaljuhiiglast kõikvõimalike eri nurkade alt. Oleme siin mitmel päeval suvaliselt käinud jalutamas ja avastamas erinevaid radu - selleks tuleb minna lihtsalt liftiga meie hotelliala kõige alumisele tasemele, väravast välja ja siis jalutada mööda tänavaid mäest alla. Eile sattusime sellisele päris pikale jalutuskäigule, mis oleks oma vaadetega meid täiesti hingetuks võtnud, kui meid poleks hingetuks võtnud juba asjaolu, et Ralf oli meil kaasas kandekotiga ja Olivia tahtis istuda kärus ja oli südapäev ja ühtegi varju kusagil ei olnud ja lõpuks oli vaja veel mäest üles hotelli tagasi ka jõuda. Aga kõik pensionärid tundusid kuumaga ja tõusudega hakkama saavat, seega tegin vapra näo pähe ja rühkisin ka vapralt edasi.

Hotellialaga tutvumas

Vesiaeroobika

Selline põnn ka kaasas

Meie hotell

Õhtune programm

Laste turnimispaik

Los Gigantes

Los Gigantes

Jalutuskäigud

Päike loojumas La Gomera saare taha

Tenerife 2022. Lend.

Algav postitus pidi olema tegelikult pealkirjaga Türgi 2020. Alanud oli just covid kriis ja Türgi jäi meie jaoks kahjuks ära. Maailm läks kinni. 2021 ühines meie perega väike Ralf Richard. Järgmiseks reisiks pidi saama Dubai 2022. Meie 2-nädalane otselennuga Dubai reis oligi juba makstud, kui järsku tuli info, et reis muudetakse ühenädalaseks ja tagatipuks tuleb meil veel Türgis ümber istuda. Kuna me oma väikesest Eestist ei olnud väga ammu väljas käinud, otsustasime ikkagi minna. Kuid elu lükkas ka selle plaani ümber -  4 päeva enne reisi jäin lastega koroonasse. No ei olnud meile see Dubai seekord ette nähtud.

Eestis läks aga aina külmemaks ja tormisemaks ja nii avasime taas reisiportaalid ja valisime välja jällegi Tenerife.

Ka selle reisi algus ei läinud meil just kõige libedamalt. Väike soovitus lugejale ja tuleviku-minale: ära plaani reisi kohe järgmisel päeval pärast beebi vaktsineerimist (isegi siis, kui tal kunagi varem pole vaktsiinist palavikku tekkinud). Ühesõnaga, meie lend väljus kell 8.15 ja reisi-inimesed teavad, et see tähendab ärkamist umbes kell 5.30 või varem, oleneb, kui kaugel lennujaamast elada ja kuhu auto parkida jne. Aga sellist ööd, mis eelnes meie lennule, ei ole mul meie pisikese poisiga veel olnud. Saime terve öö jooksul magada vist 2 x 30 minutit, mida segas veel omakorda see, et üritasin mõelda, kas reis üldse toimub, kas peaksin teised reisile saatma ja ise poisiga koju jääma jne jne. Ja kui Dubai reisile sai kindlustus tehtud ilusasti varakult, siis seekord jäi kindlustamine viimasele minutile ja kindlustus veel ei kehtinud.

Ralf magas õnneks suure osa lennust, kuid ülejäänud ajal ei olnud ta eriti rõõmus. Ja tavapäraselt on ta VÄGA RÕÕMUS poiss. 

Teine asi, mis reisi rõõmsat algust varjutas, oli nädalake varem alanud Venemaa sissetung Ukrainasse. Sõda. Täiesti uskumatuna tunduv sõda. Olin nädal aega hommikust õhtuni arengutel silma peal hoidnud ja kõiki uudiseid vaadanud/kuulanud. Ja nüüd oli vaja minna puhkama ja mõelda muudel teemadel.

Loro Park

Lõpuks oli käes päev, mil saime külastada Loro parki. Loro park on siis selline loomaaialaadne koht, kus toimuvad ka loomade poolt esitatavad showd. Natuke pabistasin ka, sest viimasel ajal on palju räägitud loomade kehvast kohtlemisest erinevate showde tarbeks, kuid kohapeal räägiti palju loomade eest hoolitsemisest ja neile hea elukeskkonna pakkumisest, niisiis loodan, et see nii ka tegelikkuses on.

Loro park asus meie hotellist 10minutilise jalutuskäigu kaugusel, seega läksime sinna jala.

Loro tähendab papagoid ning alguse ongi see paik saanud papagoide kollektsioonist. Nüüdseks elab seal palju erinevaid loomaliike. Meie aga alustasime showdest. Esiteks vaalad. Pärast oma treeneri ründamist 2009 a ja tolle surma enam treenerid koos vaaladega vette ei lähe. Teiseks merilõvid. Kolmandaks delfiinid (selle magas Olivia täiesti maha, hoolimata valjust muusikast ja treenerite jutust, plärtsudest, aplausidest).

Ei mahu

Delfiin veab paadiga pisikest last

Pingviinidel oli seal ka päris lahe pingviiniakvaarium. Haide ja teiste kalade kõhu alt saab tunnelis läbi kõmpida. Papagoide puuride piirkonnas on väga lärmakas. 

Lahedad mereussikesed

Meie abimees ussike

Söökidest. Tenerifele omastest söökidest saime buffees nt papas arrugudas´t (kortsus koorega väikesed soolases vees keedetud kartulid).  Need olid väga head ja võtsime neid pea iga söögikorra ajal oma taldrikule. Valikus oli veel Spanish omlette, mis omletile mitte nii omaselt maitses pigem kartuli kui munana. Ka mereelukad olid igal õhtul kohal. Aga muidu oli meie hotellis valikut igale maitsele. 

Viimasel hommikusöögil istus meie kõrvale üks hästi vana naine, keda me pea iga söögikorra ajal nägime, ta jäi vist lihtsalt hästi meelde oma hallide hallide juustega ja ilmselt üsna kõrge eaga. Loomulikult hakkas ta Oliviaga juttu ajama ja lõpuks palus minult, kas tohib teda sülle võtta. Lubasin, ise igaks juhuks hästi lähedal, et teda maha ei pillataks. Arvasin, et Olivia äkki natuke võõrastab, aga ei, Olivia oli selleks ajaks juba tähelepanuga harjunud ja naeratas vanatädile ning tõmbas tal mõned hallid juuksed peast lõbusasti välja. Tädi rääkis mulle, kui õnnelik ta millegipärast beebide läheduses on ja pärast ütles oma kaaslasele, et nüüd on tema päev korda läinud.

Kui paar postitust tagasi ütlesin, et Olivia võõrastele eriti lahkelt ei naerata, siis reisi lõpuks on see muutunud.

Tagasisõit meil nii libedalt enam ei läinud. Kui tulles ei teinud Olivia piiksugi ja magas suurema osa teest või siis oli lõbusas tujus, siis tagasiteel oli tal raskusi taksos ja lennukis  magamajäämisega ning protesteeris häälekalt.

Päev enne reisi pistis tal üks hammas end igemest välja ning tagasi tuli Olivia juba kahe hambaga. Koju jõudsime öösel kell 00.30. Mul ei ole pärast ühtegi reisi olnud nii hea meel kodus olla. Reis ja päike olid supertoredad, aga kodus on ka väga mõnus. Olivia arvas sama. Miks ta muidu öösel kell pool üks hakkas suure rõõmuga kodus oma mänguasjadega mängima ja oli tõeliselt heas tujus :) 

La Laguna turg ja ajaloomuuseum

La Laguna linn olevat Tenerife kultuuripealinn. Kultuuripealinnas ju ikka käiakse turul ja muuseumis. Ja pargis.:)

Alustasime turust, kust ostsime natuke pistaatsia ja makadaamia pähkleid ja uurisime kohalikke hindu.

Turu juures sain ka oma õige lillekimbu möödunud naistepäeva puhul.

Seejärel seadsime sammud ajaloo ja antropoloogia muuseumisse. Vahva muuseum, eriti kui on aega rohkem süveneda.

Edasi tahtsime leida mõnda parki, kus saaks Oliviale süüa anda ja teda natuke maha panna. Mapsist leidsime ühe pargi, aga järsku hakkas mööda tänavat voolama meie suunas mass noori tenerifekaid. Kohutava lärmiga. Reedeõhtune välirestoranide sumin oli selle lärmi kõrval kui mahe muusika. Oli selline tunne nagu oleks vahutava ookeanilaine alla jäänud. Võtsime suuna pargi suunas, et noorte eest minema põigelda, aga kahjuks voolas see tenerifekate laine ka meie valitud tänavast. Tundus, et tervel koolil said korraga tunnid läbi.

Juba mitu päeva olin otsinud rohelist murulappi, kus oleks natuke varju ja kuhu saaksime oma piknikuteki maha laotada ja natuke maas istuda. Aga sellist kohta ei paista Tenerifel olevat. Muru ei ole:( Mõnes kohas, kus võiks olla muru, on selline mullane pind mõnede umbrohtu meenutavate taimekestega. Või siis on rannaliiv, mis kipub tahes tahtmata piknikuteki peale ja kust Olivia saab seda kenasti suhu kühveldada. Hiljem, kui Loro parki külastasime, oli seal küll kauniste murulappide paradiis. Aga kahjuks oli seal igasugune murul käimine / viibimine keelatud!!!
Igatahes ka selles meie valitud pargis murulappi ei olnud ja istusime niisama pingikesel natuke.

Rõdude kodu ja pärdikute park

La Orotavas asub üks selline, kuidas nüüd öelda, ajalooline majamuuseum. Maja ehitati aastal 1632. Casa de los Balcones oli jõukate inimeste kodu - kolm korrust, sisehoov, uhked rõdud. Palju oli kasutatud kanaari männi puitu, mida on keeruline töödelda, kuid mis püsib pikalt pikalt. Näituseks oli välja pandud näiteks hiiglaslik veinipress, mida veini tootmiseks kasutati. Muuseumi koduleht väidab, et peaaegu kõik, mis majas näha on, on originaal - sellistes ruumides elatigi ning seda sama mööblit kasutati.

Sisehoovi rõdud

La Orotavas niisama natuke ringi jalutades sattusime ka väikese botaanikaaia peale.

Järgmisel hommikul oli meil plaanis pisut hotelli välibasseini ääres mõnuleda. Vaatasin sealset vetelpäästjat ja mõtlesin, et kas tõesti on teda selle basseini äärde vaja. Tuli välja, et oli. Vette läks üks pikk ja väga kõhetu vanaproua, mõne hetke pärast paistis veest hall peanupp ja oli näha, et ta üritab end vee pinnale tõmmata, aga see ei õnnestu. Üritas korra, üritas kaks, üritas kolmandat korda, aga nägu veest välja ei saanud. Õnneks too vetelpäästja seisis täpselt tema kõrval ning jälgis naise tegevust ja lõpuks hüppas talle järgi ning tõmbas naise veest välja. See oli esimene kord, kui vetelpäästet tegutsemas nägin (kui Pamelad ja teised Baywatchi omad välja jätta).

Monkey Park los Cristianose lähedal. Jõudsime sinna 45 minutit enne sulgemist ja meilt küsiti kenasti, et kas oleme ikka kindlad, et tahame nii väheseks ajaks parki minna. Natuke napakas oleks olnud üle tunniajast sõitu öelda, et ei soovi, aitäh, ja tunnike hotelli tagasi sõita. Võtsime jalad selga ja hakkasime kiirelt parki läbi kammima. Ma esialgu mõtlesin, et see on taoline väike suvaline park, kus mõned ahvid vabalt ringi jooksevad (nagu Gibraltaril) ja olin natuke murelik, et ega nad Oliviat kiusama ei hakka. Tegelikult tuli välja, et tegu on pigem loomaaialaadse pargiga, kus lisaks pärdikutele oli teisigi loomi/linde. Krokodill oli ja puha (mitte vabapidamisel õnneks). Pärdikud on Oliviale juba ammu suured sõbrad, esiteks selle pärdikulaulu pärast, mida ma talle laulan, kui on vaja, et tal hea tuju tuleks ja teiseks meil on Kaisa kingitud pehme kuubik kaasas, kus kahel küljel on pärdikud ja millega ma avastasin hea Oliviale rõõmu tegemise viisi - autosõidul tuleb seda kuubikut ülevalt lae alt alla kukutada. Igal juhul, pargis oli erinevaid pärdikuid, nii ohtlikke versioone puuris istumas kui leebemaid niisama ringi lippamas oma ruumides. Neid vabu pärdikuid sai ka toita, aga kui üks soomlane seda üritas, siis pärdik kas ei julgenud seda sööki vastu võtta või siis oli ta juba nii täis toidetud teiste külastajate poolt, et rohkem ei mahtunud...

Tagasiteel tahtsime läbi astuda püramiidide juurest. Sellega oli meil jälle üks suurem feil. Püramiidid olid just suletud. No tegelikult mitte püramiidid vaid nende külastuskeskus/park. Güimari püramiidid - need laavakivist astmelised ehitised paistsid õnneks silma ka linnas tiirutades, aga lähemalt me neid tundma õppida ei saanud. Kes või miks nad ehitas, seda ei teata, aga hüpoteese on erinevaid. On pakutud, et talupojad lihtsalt viskasid kivid väga osavalt hunnikusse, kuid see teooria on pigem välja naerdud, kuna püramiidide struktuur on siiski korralikult läbi mõeldud ja ehitatud sama ilmakaarte loogikaga nagu püramiidid mujal maailmas. Tenerifekatel oli mingi aeg plaan need püramiidid üldse kokku lükata, kuid püramiidihuviline Thor Heyerdahl suutis need siiski päästa (lasi oma rikkal sõbral tolle maa-ala ära osta).

Siin meie hotelli uhke fuajee.