29.5.10

Rodeo!

Pubi suleti eile kell 18.00 ja meil Külliga oli umbes 10 minutit, et end rodeoks valmis seada. Tõmbasime oma uued ruudulised pluusid selga ja jooksime bussile. (Buss sõitis pubi ja rodeo vahet, et inimesed purjus peaga ei sõidaks). Tegelikult ma küll ei mõista, miks on vaja 5-10minutilise jalutuskäigu jaoks transporti üldse (linnas kus onühtepidi 4 tänavat ja teistpidi samapalju). Aga no eks ta mugavam oli.
Vaatasime, kuidas kauboid tagant üles peksvate hobuste seljas kiikusid, üks käsi üle pea. Mõni hobune ei olnud üldse nii hull kui mõni teine, niiet ma ei tea, kuidas nad seda seljaspüsimise aega siis õiglaselt mõõta said. Mõningaid ohtlikke kukkumisi oli küll, aga kui kauboi juba mingi teatud aja seljas oli olnud, siis tõmbasid teised aias olevad ratsanikud ta hullu hobuse seljast oma hobuse selga.

Järgmiseks istuti pulli selga. Nii kui kauboi sealt alla lendas, tormasid kohale pulli tähelepanu hajutajad, niiet pull ei lööks oma sarvi mahaprantsatanud ratsaniku selga. Kuna õhtu oli üsna jahe, siis me niisama ei passinud ja tervet showd ei vaadanud, aga küllap seal saadi korralikult ka haiget. Aga eks auhinnarahad olid seda väärt.

Kohal oli ka vale-tätoveeringute tegija. Tegime Külliga omale mõlemad puusakondi peale känguru. Ja hiljem lasime oma alaseljale kirjutada Aramac :D Hommikul, kui dusi alla läksin, siis ehmatasin hetkeks korralikult, kui mingit musta plörakat oma puusal nägin. Siis meenus, et jaa-jaa, känguru tätoveering..

Seejärel hakkasid tuttavad inimesed meile peale käima, et me peame minema vasikat püüdma. Et selline asi, et võistkond püüab vasika kinni ja seob ta jalad kokku. Aja peale muidugi. Tükk aega punnisime vastu, aga siis andsime alla. Strateegia oli selline: Jeff võtab vasika peast kinni, meie peame vasika saba ta pea juurde tirima, nii et see tasakaalu kaotaks ja siis jalad kokku siduma.
Kohapeal tuli välja, et jalgu ei peagi siduma, vaid ainult märgise ümber sama kleepima.

Aedikusse läks korraga 4 meeskonda. Maha tõmmati joon, mille tagant alustasime. Vasikad olid aias, nad tuli sealt välja saada, üle joone toimetada, seejärel pikali panna ja ära märgistada. Lihtne eks? :D Esimesed 4 meeskonda said sellega üsna kiirelt hakkama.

Meie plaan oli siis selline: Jeff ronib üle värava, haarab vasika, Külli teeb aia lahti, nadtoimetavad vasika üle joone ja mina märgistan saba.

Kõik hakkas valesti minema, kui Jeff oli alles värava otsas, aga Külli juba avas värava niiet, vasikas tormas suurde aedikusse, samas kui Jeff üritas vasikat takistada talles selga hüpates. Sellest loomulikult midagi head ei tulnud. Olime jubalootuse kaotanud, aga kui ringi vaatasime, avastasime, et kõigi 4 meeskonna vasikad olid jooksu pannud. Hakkasime siis enda vasikat uuesti taga ajama. Ühe korra mul ünnestus peaaegu tal sabast haarata, aga see oli ka lähim kontakt, mis ma temaga saavutada suutsin :D Varsti olid juba kahel vasikal neljast märgis ümber saba ja kuna meie vasikas oli veel vabaduses, siis see tähendas, et meie finaali ei jõudnud. Kahju, pärast meie haledat üritust oli tunne, et tahaks seda uuesti ning seekord õigesti teha.

Mul on video ka sellest:D

Vähemalt ei olnud mul pärast ennastületavat vasika tagaajamist enam külm. Finaal oli vist üsna karm, meeskonnad olid ennastohverdavad ja ühe liikme nägu vajas pärast kiirabi abi.

Kohalik ambulantsi mees on päris naljakas: habeme ja patsis juustega tsiklimees (vähemalt välimuse põhjal), aga ta tundub hästi viisakas ja humoorikas.

Õhtu lõpus esines bänd - palju kantrilaule, aga mitte ainult. Burksi sõime ka. Anti lihakäntsakas kahe saiaviilu vahel ja salateid sai ise valida ja kokku kuhjata. See oli üsna keeruline tegevus, asjad ei tahtnud üldse oma kohal püsida. Ja issand, siis mingil hetkel olime ehete telgis. Bossi naine ehk boss nr 2 oli ostnud omale käeketi, kus muude vidinate seas oli ta nime esitäht. Siis otsustas ka Külli omale sellise osta. Aga mina va kokkuhoidlikkus ise, ei tahtnud omale osta - nagunii ma eriti ehteid ei kanna ja raha mul ka ei olnud. Siis boss nr 2 küsis, et kui ma saaksin valida, siismillise ma valiksin - näitasin talle ühte rohelist. Ja ta paganas ostis selle mulle. 20dollarise käeketi. Dsiisas küll, imelik tunne oli. Müüja veel ütles, et kui mu valitud kett mulle ümber käe läheb, siis see on mulle mõeldud ja muidugi see läks täpselt mulle ümber käe. Ei tea, kas boss nr 2 mäletab ka seda täna veel... Oleks, et me oleks mingisugused lähedased sõbrannad temaga või ma ei tea.. Aga ma olen taga vaevu rääkinudki..

Tantsida sai ka palju ning lõpuks viis buss meid koju tagasi.

27.5.10

Baar

Natuke siis veel muljeid.
Ühel päeval käisime Külliga jooksmas. Keerasime ära valest kohast, kuigi meil oli Gregi (meie boss) joonistatud kaart ees. Jooksime siispõhimõtteliselt mingile põllurajale, aga aeda ees ei olnud, niiet mõtlesime, et me ikka jõuame kuhugi. Jõudsimegi - paari hobuse, lehma ja hunniku kängurude juurde. Seejärel hüppasime üle oja, jooksime läbi madala põõsastikuga maastiku, ronisime üle okastraataia ja otsustasime tagasi minna sel hetkel, kui jõudsime järgmise okastraataiani, mille taga passis veel kari lehmasid, kes uudishimulikult meie sisenemist ootasid.
Oli keskpäev ja hakkasime vaikselt kahetsema, et me mütse pähe ei pannud ning vett kaasa ei võtnud :D
Tegelikult polnud hullu, kogu jooks võttis ainult 45 minutit. Järgmisel korral jooksime juba teist marsruuti ja see oli palju parem.

Eile oli suur jalgpallimäng kahe Austraalia "osariigi" vahel - New South Wales (kus ma enne elasin) ning Queensland (kus ma praegu asun). Pubi oli kõik uhkelt ära ehitud ja puha, suur ekraan pandi üles ja juba ammu räägiti meile, kui suur õhtu sellest tuleb ja et meil on väga kiire.
Esimese vea tegin, kui hommikul riideid valides panin selga oma sinise pluusi. Sinine nimelt on New South Walesi värv. Mingil hetkel saime Külliga mõlemad sobilikumad t-särgid selga, piltidel on näha ka.
Kiire oli, aga samas talutav. Telekas mängis valjult ning mõnel hetkel röögiti korralikult. Enne mängu oli mõlema meeskonna iga mängija kohta oksjon. Kes ostis ära kõige resultatiivsema mängija (kusjuures see pidi olema võitjameeskonnast) sai kogu raha omale. Nii siis üks tüüp võitiski õhtul üle 3000 dollari.. Selles u 300 andis ta baarile, et see inimestele jooke tasuta jagaks. Üsna kiirelt kulus see raha.

17.5.10

Aramac

Mida lähemale Aramacile, seda vähem inimesi bussis. Üsna loogiline ka. Viimases bussis lubati minul film valida jeejee.. Valisin Meet Dave peaosas Eddie Murphy. Meganaljakas ei olnud, aga kõlbas vaadata küll. Kas keegi on näinud filmi The Lovely Bones? Seda ma ei vaadanud küll bussis, aga lihtsalt mulle meeldis see.

Olin ainus tüdruk, kes Barcaldines bussist maha astus, niiet mu uuel bossil polnud väga keeruline mind ära tunda. Sõitsime ta autoga Aramaci, päris kõrb siin küll ei ole, aga muru ei ole nii roheline ja puud-põõsad on väikest kasvu. Mäed jäid ka seljataha. Praegu ma veel pildistamas pole käinud, küll jõuab. Teeveerel oli mitmeid surnud sigu (ilmselt allaaetud) ning känguruid võis ka näha. Mõned teenivad siin elatist kängurujahiga, kohalikud nende liha eriti ei söö, sest nad teavad, mida selle loomaga tehakse. Lehmad pugivad ka teeäärtes (lahtiselt). Boss rääkis midagi, et igaühel võib olla 20 lehma.

Minu telefoniteenusel siin levi pole. Siit soovitus neile, kes Austraaliasse (eriti maapiirkondadesse) tulla tahavad: valige Telstra telefoniteenus. Mul on Telstra internet ja tänu sellele saan ma vähemalt Internetti kasutada.

Olen ühes toas eesti tüdrukuga. Õigemini on meil nagu kahetoaline korter: magamistuba ning elutuba koosväikse kööginurgaga. Kui toauksest välja astud, oled põhimõtteliselt pubis:D
Täna oli mu esimene tööpäev. Dsiisas. Üsna keeruline on aru saada, mida nad tahavad, eriti kui pole varem vastavat jooki või suitsumarki kuulnudki. Lisaks tuleb silma peal hoida masinal, mis neelab hobuste/koerte võidusõitudele panustajate pileteid. Võidusõidud käivad päev läbi, telekas mängib, erinevad ekraanid näitavad, mis sõidud järgmised on ning eraldi masinast saab vaadata kogu infot sind huvitava hobuse kohta.
Mu bossil on ka noor võidusõiduhobune (nagu näha, on see teema siin eriti popp).
Kuulsin ka huvitavast seadusest, nimelt baari manager (või omanik?) ei tohi baarist minna kaugemale kui tunni aja tee. See tähendab, et hetkel mu boss tohib minna vaid ühte lähimasse linna (kuna ta naine on hetkel ära ning kellelgi teisel vist ei ole manageri õigusi). Ja meie pubil on õigus olla avatud vaid kella 12 öösel. Imelikud seadused siin Austraalias.

Kuna siin elab nii vähe inimesi, siis loomulikult kõik teavad, kes ma olen. Boss ütles, et ilmselt mõned üritavad ära kasutada seda, et ma ei tea, mida ma teen, aga et suurem osa on head inimesed. Kuid nende nimed mulle küll meelde ei jää. Mina ei tea, kuidas eesti tüdruk (Külli, keda lihtsuse mõttes Lilyks kutsutakse) juba kõigi nimesid teab.Ta on siin olnud umbes kuu ja talle hakkab tunduma, et ei taha sugugi minema minna siit.
Palk on tulemustasupõhine, ma täpselt ei tea süsteemi, aga väidetavalt on see üsna hea.
Veel üks soovitus Austraaliasse tulejatele:
Kui kusagil ilmub huvipakkuv töökuulutus, siis vastake sellele KOHE. Boss ütles mulle, et ta sai sellele kohale siin 15 cv-d. Minu valis sellepärast, et tal oli kiire ja et ma olin esimene, kes vastas. Ja talle vist meeldis, et mul ei ole mingit kogemust ja ta saab mu oma käe järgi välja õpetada.

Mu hobusetöökohas olevat ma olnud tõeline õnnistus. Tuli välja, et eelnevad groomid ei olnud eriti vastu pidanud, kes ütles pidevalt, et ta on haige (käis oma poisiga pidutsemas), kes väitis, et talle ei meeldi, kuidas Kris oma hobuseid kohtleb (?????), viimane tüdruk - sakslane - pidas vastu vaid nädala. Oli Madisonile öelnud, et kardab pimedas karavanis olla:D
Krisi ema (kes oli esimene, kes mind nägi) oli öelnud, et kui see tüdruk (mina) ka püsima ei jää, on neil tõeline probleem.

Aga veel Aramacist.
Õhtuti pakutakse siin ka süüa, boss ise teeb. Igal tööpäeva õhtul võin valida omale sobiva õhtusöögi. Hetkel ootan oma kala:D
Igatahes, megapalju uut infot on: kuidas töötada kassaga (seal on jube palju nuppe, eri hinnad on jookidele, mida tarbitakse koha peal või võetakse kaasa), jätta meelde erineva suurusega klaaside nimed, bet-machine, õllede nimed, suitsude nimed, uhkeid jooke pole õnneks keegi veel küsinud - ikka õlu ja rumm/koola, erinevad ruumid on soojadele ja külmadele jookidele (ma küll ei saa aru, miks keegi peaks tahtma sooja toa õlut külma asemel), mõned tahavad sixpacki, mõned cartongi (suur kastitäis), mõned jääd jne jne.
Aga kõik väidavad, et töö on lihtne. Ju ta siis on varsti:D Päeval oli küllmõni tund selline, kus lihtsalt istud ja kedagi ei ole.

Huvitavamatest asjadest veel: järgmisel nädalavahetusel tuleb linna tõeline rodeo! See saab põnev olema.

Jukebox on meil ka. Keegi härra valis sealt eile pidevalt häid kantrilugusid. Nagu päris!!
Tennise-ja squashiväljakud on remondis, nii et neid kasutada ei saa:(

16.5.10

Innisfaili vaatamisväärsused ja ärasõit

Nüüd ma ausõna tunnen end nagu Egiptuse turist, kel püramiidid nägemata jäid. Ei õnnestunud mul kuidagi Great barrier reefi näha...
See-eest aga rentisime Evaga jalgrattad ja käisime rannas nimega Ella Bay. Umbes 1,5h sõitu, suur osa sellest ülesmäge (pean mainima, et ka tagasi tulles oli suur osa ülesmäge, võta siis kinni...), kui enam rattaga edasi ei saanud ja mingi värav ette tuli, lukustasime rattad selle värava külge ja läksime jala edasi. Rannas ei olnud mitte ühtegi inimlooma peale meie. Pikniku alguses avastasime, et meie banaanid olid rattasõidu jooksul pruuniks tõmbunud, aga õnneks ei olnud need meie ainus söök. Jalutasime mööda randa ja mina olin pisut hirmul, et äkki tuleb mõni neist krokodillidest, kellest nii palju räägitakse, meid ära sööma. Ja nagu sellest veel vähe, Eva vedas mind läbi metsa (paljajalu) mingisse kohta, kus ta eelmine kord tuhandeid wallabysid nägi (väikesed kängurud). Vaatasin hoolega ringi, et ühtegi madu ei oleks vms mürgist, aga nägin ainult väga palju ilusaid liblikaid ringi lippamas.. Ja ainult 2 wallabyd seekord:D

Josephine falls
Wooroonooran National Park. Väike kõnnitee läbi dzungli viis meid ilusa koseni, ma ei tea tegelikult, kas kosk on selle kohta õige sõna, aga kui pilte vaatate, saate aru, mis see täpsemalt oli. Aga see vihmamets, millest läbi tuli minna, et sinna jõuda, oli super super. Täitsa päris.

Bussisõit Rockhamptonisse
Hetkel istun Rockhamptoni bussijaamas/bensukas/söögikohas jaootan järgmist bussi, mis mind edasi viiks. 16h bussisõit oleks olnud tunduvalt lühem, kui ei oleks tehtud pikki peatusi.. Oli vähemalt 2 pooletunnist peatust ja üks tunniajane, kusjuures viimane oli üsna öösel ja buss sõitis ise kuhugi minema, sel ajal kui meie mingisuguses bussikas passima pidime. See oli päris omapärane kogemus:D Terve sõidu jooksul näidati telekast 2 filmi, esimene oli komöödia Wildhogs, see oli lahe. Teine oli.. tatararataaaa.. Terminaator.. Jee no. Aga mis seal ikka, ma ei ollnudki seda näinud. Mingi aeg, kui keset ööd üles ärkasin, avastasin, et buss järjekordselt seisab mingisuguses bussipargis. Ma ei taha teada, kui kiiresti ma sihtkohta jõudnud oleks, kui neid peatusi ei tehtaks.. Bussijuht isegi vahetus vahepeal ja nüüd, kui ma maha tulin, istus rooli vist kolmas inimene.
Aga Greyhoundi bussid on teinud väga tugeva kodutöö ja millegi kallal tegelikult nuriseda ei ole, kõik toimib väga hästi, igas peatuses on wc-d ja söögivõimalus jne jne. Super.
Pool tundi tagasi, kui Rockhamptonisse jõudsin, otsustasin end wc-s korda teha ja seejuures tuka ära pesta kraanikausis. Kuivatasin kätekuivatusmasina all, ise palvetasin, et keegi sisse ei astuks.. Oleks selline Mr Beani moment olnud väike. Aga kõik läks hästi.
Okei pakaa! Pean hakkama vaatama, kuhu järgmine buss tuleb.

13.5.10

Avatar

Vaatasime just Avatari, aga mul on kahtlane tunne, et peab uuesti vaatama.. Ja nüüdma tean,miks filmides alati snäkiautomaate pekstakse.. Sest kui oma 2 dollarit sinna sisse panin keset ööd, siis shokolaadikommide pakk tegi aint väikse liigutuse ja ei kukkunud sinna auku, kust seda kätte saada. Peksin siis automaati jasain lõpuks ikka kätte!

12.5.10

Tsüklon Larry 2006

Aastal 2006 käis sellestkohast, kus ma hetkelelan, üle tsüklon Larry, mis tegi siin kõik maatasa. Wikipedia andmetel hukkus sellekäigus õnneks vaid 1 inimene. Tegelikult, ma ei ole kindel, kui maatasa ta kõik tegi, aga tean inimesi, kes kaotasid oma kodud, ning banaanifarmid, kus töötab ligi 6000 inimest, kaotasid saagi.

Mul on siiani ikka hästi läinud - Bownide juures ei näinud ma ühtegi madu (välja arvatud unes) ja kui ma siin Innisfailis ühtegi krokodilli ka ei näe... Siis ma nagu polegi Austraaliat korralikult näinud..

Innisfail

Päevad on möödunud üsna mittemidagi tehes.
Eva käib tööl banaanifarmis, vihmaperioodi tõttu aga ei ole banaanid saanud valmida ning eriti tööd ei ole. Nii palju, kuima aru saanud olen, on banaanifarmis naistetööd ja meestetööd, mehed korjavad banaane, mis on füüsiliselt väga raske töö (Näiteks Madisoni isa olevat omal ajal vaid 5 päeva vastu pidanud) naised sorteerivad, pakivad jms. Banaanidega on tööd palju, näiteks tuleb puudel lehti lõigata jne. Ime pole siis, et banaanid kallid on.. Jah, ka siin.
Kuna nägin, et siin väga lihtne ilmselt tööd leida ei ole, otsutasin teha väikse investeeringu ja ostsin tööagentuuri(?) Travellers at Work 3kuulise liikmelisuse. Vist oli 69 dollarit.. Leidsin, et mitmeid pakkumisi on baaridesse, aga nõutakse RSA-d (Responsible Service of Alcohol).Otsisin, kas seda on võimalik saada ka interneti teel ja tuli välja, et ongi. Investeerisin siis järgmised u 70 dollarit sellesse kursusesse, mille käigus tuliläbida 4 testi sajaprotsendilise täpsusega. Igat testi võis sooritada 3 korda. Küsimused olid megalihtsad ja vastused enamasti konspektist leitavad, ometi õnnestus mul peaaegu läbi kukkuda.
Küsimused olid laadis:
"Millisele 3 tüübile on keelatud alkoholi serveerida?" ja üks neljast vastusevariandist oli "Ameeriklastele, inglastele ja uusmeremaalastele"

RSA test läbitud (sertifikaat saadetakse 7-10 päeva jooksul siia karavanparki), hakkasin cv-sid laiali saatma, samal õhtul sain ühe kirja vastu ning järgmisel päeval ühe telefonikõne. Saigi siis kokku lepitud, et sõidan tööle järgmiseks teisipäevaks. Ametinimetud Barmaid ja asukoht Aramac hotel. Tuba hakkan jagama ühe eesti tüdrukuga. Kui internetis uurimistööd tegin, avastasin ühe eesti tüdrukute blogi, kes sealsamas tööl olid olnud. Seega on see koht järele proovitud ja turvaline.
Üldiselt asub see keset mittemidagit ja seal elab ainult u 350 inimest. Kasutades aussi slängi võib seda kohta kutsuda:
outback
the Never Never
the bush (kuigi seda kasutatakse metsa kohta enamasti)
fly country
dead centre
dead heart
The Centre
backlocks
back country
up country

Õige pisut veel siinseest Innisfaili slängist:
He's a great bloke. (No nagu tüüp vms)
Youse. - teie (you mitmuses)

Täna käis Eva sõbra sõbra juures koristamas, et veidi lisaraha teenida ja ma tsillisin nendega niisama. Seal oli 2 koera - üks neist hiiglaslik. Ma ei tea seda tõugu, aga vist midagi sarnast nagu Lady Gaga Pokerface videos, ainult et üleni hall. Sabaliputusega vastu jalga saada oli pisut valus:D
Geoff oli Eva sõbra sõbra nimi. Ta aretab võidusõiduhobuseid. Küsis, kas mul load on,ta ise jäi neist hiljuti ilma. Reaalselt ma vist eesti lubadega siin sõita ei tohiks,aga Eva teab inimesi,kes sõidavad ning politsei ei ole neile midagi teinud. Seega tatararatataaaaaa --- ma sain sõita! Sõitsime läbi Innisfaili banaanifarmi banaane tooma (vähemalt nägin ära banaanifarmi). Geoff oli õnneks üsna rahulik, ma ise ka väga ei närvitsenud, vahepeal tahtsin käiku vahetada parema käega, aga avastasin üsna ruttu, et kangi pole seal.

Praegu rohkem pähe ei tule juttu.. Varsti jälle!

8.5.10

Ja seiklus jätkub...

Eelmisel esmaspäeval pidi olema mu viimane tööpäev Bownide juures. Sujuvalt juhtus nii, et mu viimane päev oli siiski kolmapäev ning pilet Gold Coast-Cairns oli mul ostetud laupäeva hommikuks.
Neljapäeva õhtul oli mu lahkumispidu Bangalow pubis, kuhu Kris oli kokku orgunninud järgnevad inimesed: ta ise koos Tiaga ning praktikant Madison koos oma vanematega. Lisaks oli ta kutse esitanud oma headele sõpradele Philile ja Melile, kellega ma kohtusin paar nädalat varem ühes Byron Bay pubis mingi mehe kontserdil, aga nad kahjuks ei jõudnud minu hüvastijätu peole. Tundub, et ka strippar, kellega ta mind ähvardas, ei olnud tol õhtul vaba.
Madison oma perega tegid mulle hüvastijätukingi - suure paksu austraalia slängi raamatu ja peab ütlema, et see on päris kasulik. (Näiteks siin Innisfailis, kuhu ma eile jõudsin, nad kasutavad tihti lausejuppi "I reckon" - mis tähendab siis "ma olen täiesti kindel, absoluutselt"). Varem olin juba tuttav nende jubeda sõnade lühendamise kombega :
afternoon - arvo
avocado - avo
Australian - Aussie
Tasmania - Tassie, Tas
AC/DC - acca dacca
aggressive - aggro
Tuhandeid sõnu on oksnedamise ja purjus olemise kohta. Mis tuletab mulle meelde, et alles eile sain teada, et mida ülespoole Austraalias liikuda, seda vabamaks inimesed lähevad ning seda rohkem alkoholi tarbitakse. Avastasin ka omal nahal, et see on tõepoolest nii. Ja me veel Evaga mõtlesime Darwinisse minna (kõige kõrgemal tipus).

Aga nüüd mu hüvastijätupeo juurde tagasi. Kui olime söönud-joonud, mängisime pisut piljardit ja siis arvasid tööinimesed, et oleks aeg koju minna. Mina olin loomulikult alles hoo sisse saanud ja Krisil hakkas must kahju ning tegi ettepaneku minna Byron Baysse öökluppi. Mis siis, et ta autol oli paak täiesti tühi ja ta ei tahtnud ka oma lubadega riskida. Keegi muidugi soovitas selle peale mind rooli panna. Minu lubadest ei hoolinud keegi:D Nii me siis seisime kahekesi keset tänavat, ise südames teadsime, et ainuõige tegu on koju minna. Tia pidi oma autoga meie auto järel sõitma, et kindlaks teha, et meil bensiin otsa ei saa. Kodus jõime pisut veini ja vaatasime Madisoni tehtud tennisepilte.

Järgmisel päeval sõitsime Gold Coastile, sest Kris annab seal nädalavahetustel ratsutamistunde ja minu lend pidi minema järgmisel hommikul. Öö veetsin Madisoni megastiilses kodus ning hommikul viidi mind uhke BMW sportautoga lennujaama. Normal.

Lend kestis 2,5h, lennuk ei olnud väga uhke väljanägemisega, meeskond üritas küll sõbralik olla, aga see tundus üsna võlts ja lisaks kogesin üsna palju turbulentsi. Nii et lend ei olnud kõige meeldivam, aga see ei ole ka oluline. Lennujaamas kohtusin Evaga ja ta sõbraga. Avastasime, et eesti keeles on jumalast raske rääkida! Sõnad ei tule meelde ja lauseehitus läheb väga metsa.. (Hiljem õhtul istusime õues - 4 eestlast - ja rääkisime inglise keeles. Lõpuks keegi avastas, et mida kuradit me teeme?? Ning läksime eesti keelele üle.)
Cairnsi lennujaamast sõitsime siis Innisfaili - jällegi üsna kobeda sportautoga ning kolisin karavanparki. Hetkel olen üheses toas, varsti vist kolime Evaga ühte tuppa.

Kui olin otsustanud siia üles lennata (bloody Aussied kasutavad koguaeg lauset up there - down there sõltuvalt kas sõidetakse üles poole - põhja või alla poole - lõunasse), siis tulid inimesed välja avaldusega, et see piirkond on Austraalia kõige niiskem, neil on kõige suurem aastane vihmaveehulk jne. No tore. Eva ütles, et 2 kuud on sadanud, ainult paar selget päeva on olnud, eile oli õnneks okei päev. Täna hommikul pisut sadas, praegu on normaalne, aga taevas selge küll ei ole.
Vähemalt on siin kõvasti soojem kui New South Walesis, kus ööd olid juba megakülmad. Siin Põhja-Queenslandis on troopiline kliima, hetkeseisuga soe ja niiske.

Okitoki!
Head emadepäeva!