Rodeo!

Pubi suleti eile kell 18.00 ja meil Külliga oli umbes 10 minutit, et end rodeoks valmis seada. Tõmbasime oma uued ruudulised pluusid selga ja jooksime bussile. (Buss sõitis pubi ja rodeo vahet, et inimesed purjus peaga ei sõidaks). Tegelikult ma küll ei mõista, miks on vaja 5-10minutilise jalutuskäigu jaoks transporti üldse (linnas kus onühtepidi 4 tänavat ja teistpidi samapalju). Aga no eks ta mugavam oli.

Vaatasime, kuidas kauboid tagant üles peksvate hobuste seljas kiikusid, üks käsi üle pea. Mõni hobune ei olnud üldse nii hull kui mõni teine, niiet ma ei tea, kuidas nad seda seljaspüsimise aega siis õiglaselt mõõta said. Mõningaid ohtlikke kukkumisi oli küll, aga kui kauboi juba mingi teatud aja seljas oli olnud, siis tõmbasid teised aias olevad ratsanikud ta hullu hobuse seljast oma hobuse selga.

Järgmiseks istuti pulli selga. Nii kui kauboi sealt alla lendas, tormasid kohale pulli tähelepanu hajutajad, niiet pull ei lööks oma sarvi mahaprantsatanud ratsaniku selga. Kuna õhtu oli üsna jahe, siis me niisama ei passinud ja tervet showd ei vaadanud, aga küllap seal saadi korralikult ka haiget. Aga eks auhinnarahad olid seda väärt.

Kohal oli ka vale-tätoveeringute tegija. Tegime Külliga omale mõlemad puusakondi peale känguru. Ja hiljem lasime oma alaseljale kirjutada Aramac :D Hommikul, kui dusi alla läksin, siis ehmatasin hetkeks korralikult, kui mingit musta plörakat oma puusal nägin. Siis meenus, et jaa-jaa, känguru tätoveering..

Seejärel hakkasid tuttavad inimesed meile peale käima, et me peame minema vasikat püüdma. Et selline asi, et võistkond püüab vasika kinni ja seob ta jalad kokku. Aja peale muidugi. Tükk aega punnisime vastu, aga siis andsime alla. Strateegia oli selline: Jeff võtab vasika peast kinni, meie peame vasika saba ta pea juurde tirima, nii et see tasakaalu kaotaks ja siis jalad kokku siduma.

Kohapeal tuli välja, et jalgu ei peagi siduma, vaid ainult märgise ümber sama kleepima.

Aedikusse läks korraga 4 meeskonda. Maha tõmmati joon, mille tagant alustasime. Vasikad olid aias, nad tuli sealt välja saada, üle joone toimetada, seejärel pikali panna ja ära märgistada. Lihtne eks? :D Esimesed 4 meeskonda said sellega üsna kiirelt hakkama.

Meie plaan oli siis selline: Jeff ronib üle värava, haarab vasika, Külli teeb aia lahti, nadtoimetavad vasika üle joone ja mina märgistan saba.

Kõik hakkas valesti minema, kui Jeff oli alles värava otsas, aga Külli juba avas värava niiet, vasikas tormas suurde aedikusse, samas kui Jeff üritas vasikat takistada talles selga hüpates. Sellest loomulikult midagi head ei tulnud. Olime jubalootuse kaotanud, aga kui ringi vaatasime, avastasime, et kõigi 4 meeskonna vasikad olid jooksu pannud. Hakkasime siis enda vasikat uuesti taga ajama. Ühe korra mul ünnestus peaaegu tal sabast haarata, aga see oli ka lähim kontakt, mis ma temaga saavutada suutsin :D Varsti olid juba kahel vasikal neljast märgis ümber saba ja kuna meie vasikas oli veel vabaduses, siis see tähendas, et meie finaali ei jõudnud. Kahju, pärast meie haledat üritust oli tunne, et tahaks seda uuesti ning seekord õigesti teha.

Mul on video ka sellest:D

Vähemalt ei olnud mul pärast ennastületavat vasika tagaajamist enam külm. Finaal oli vist üsna karm, meeskonnad olid ennastohverdavad ja ühe liikme nägu vajas pärast kiirabi abi.

Kohalik ambulantsi mees on päris naljakas: habeme ja patsis juustega tsiklimees (vähemalt välimuse põhjal), aga ta tundub hästi viisakas ja humoorikas.

Õhtu lõpus esines bänd - palju kantrilaule, aga mitte ainult. Burksi sõime ka. Anti lihakäntsakas kahe saiaviilu vahel ja salateid sai ise valida ja kokku kuhjata. See oli üsna keeruline tegevus, asjad ei tahtnud üldse oma kohal püsida. Ja issand, siis mingil hetkel olime ehete telgis. Bossi naine ehk boss nr 2 oli ostnud omale käeketi, kus muude vidinate seas oli ta nime esitäht. Siis otsustas ka Külli omale sellise osta. Aga mina va kokkuhoidlikkus ise, ei tahtnud omale osta - nagunii ma eriti ehteid ei kanna ja raha mul ka ei olnud. Siis boss nr 2 küsis, et kui ma saaksin valida, siismillise ma valiksin - näitasin talle ühte rohelist. Ja ta paganas ostis selle mulle. 20dollarise käeketi. Dsiisas küll, imelik tunne oli. Müüja veel ütles, et kui mu valitud kett mulle ümber käe läheb, siis see on mulle mõeldud ja muidugi see läks täpselt mulle ümber käe. Ei tea, kas boss nr 2 mäletab ka seda täna veel... Oleks, et me oleks mingisugused lähedased sõbrannad temaga või ma ei tea.. Aga ma olen taga vaevu rääkinudki..

Tantsida sai ka palju ning lõpuks viis buss meid koju tagasi.