28.6.16

Moskva

Tänane päev oli nii suur feil, et ma ei tahagi midagi kirjutada. Panen ainult ühe iseloomustava pildi. Navigatsiooni- ja väsimusprobleemid.

Šuhhovi torn
Šuhhovi torn peaks olema Moskva Eiffeli torn. Seda 1920nda aasta tehnikaimet, telefonimasti, mille lammutamisele ja restaureerimisele Moskva vaheldumisi mõtleb, kuid kummakski mahti pole saanud, sai "imetleda" suvaliselt tänavalt. Enne meid olid masti kaema tulnud veel ühed lollid, tegime siis oma turistipildi samas kohas kus nemadki.


Kirjutan ikka natuke veel. Õhtul kõmpisime Vana-Arbati piirkonda, mis on vene kunstiinimeste elu-melu südameks. Usutavasti on seal päevasel ajal tegutsemas palju kunstnikke, kuid mõned olid kohal ka õhtul (liikusime seal umbes 22 paiku). Imetlesime aerosoolvärvidega värvijate kunstiteoste valmimist ning esimest korda elus nägime inimesi, kes tänaval luuletusi lugemas käisid. Hiljem istusime kohvikusse sushit sööma ja Cuba Libret jooma ning jälgisime üht mustkunstnikku, kes omale suure suure hulga inimesi oli ümber suutnud meelitada. Neil tundus kõigil seal väga lõbus olevat, aga kuna show oli vene keeles, siis meie sellest osa ei saanud.



27.6.16

Moskva jätkub

Sattusime Moskvasse keset jäätisefestivali - Moscow Ice Cream Festival - Ocean of sweets / taste of childhood / penguins invasion. Terve linn oli üliarmsaid pingviinikujukesi ning jäätisemajakesi täis. Võimatu oli mitte pildistada ennast nende armsate olevustega.










Täna oli plaanis külastada Punast väljakut ning selle ääres asuvat Kremli. Wikipedia väitel ei osata väljaku rajamise aega kindlaks määrata, kuid arvatavasti oli see olemas juba Kremli (Vene valitsejate residents) rajamise ajal (1330.-1520. aastal). Punasel väljakul on ka Lenini hauakamber, mida me vaatama ei läinud.
Punasel väljakul õnnestus meil poolkogemata näha vahtkonnavahetust, mis on alati tore vaatamine.


Kremliga oli igavene kamm. Erik tahtis kindlasti relvapalatisse minna, piletijärjekord venis üliaeglaselt (see ei olnud Moskvas sugugi erandlik), turvakontrollijärjekord oli meie saabumise ajal vägagi lühike (võrreldes sellega, mida me nägime lahkudes) ja otsetee relvapalati juurde oli kahtlaste ametimeeste poolt hõivatud. Niisiis läksime ringi. Muidugi hiljem selgus, et sinna oleks saanud ka otse piletimüügiruumidest. Lisaks öeldi meile veel, et 15.30 (või midagi sarnast) algab uus sessioon - no pilet müüdi sellele sessioonile. Mõtlesime siis, et tuleb miski ringkäik või asi, aga ei midagi. Olime omapäi. Audiogiidi ei võtnud. Ja nüüd tähelepanu kõik, kes mõtlevad, mida relvapalatis näha saab... Relvadest ei ole seal praktiliselt küll haisugi. No mõni mõõk on, aga see on ka kõik. 
Relvapalatit peetakse üheks Moskva vanimaks muuseumiks ja seal võib näha juveele, valitsejate troone ja kroone, lauahõbedat, raudrüüsid, uhkeid nikerdatud raamatukaasi ning kõige tugevama mulje jättis meile kuninglike tõldade kollektsioon. Tõldadest oleks väga tahtnud pilte teha, aga sinna väiksesse ruumi oli 2 vanemat naisterahvast skännima pandud ning fotografeerimine osutus põhimõtteliselt võimatuks. Kuidagi suutsin siiski Erikut varjata ja ta sai ühe pildi, aga mul on kahtlane tunne, et ma ei pane seda siia üles:)
Ühesõnaga, kui soovite näha relvi, minge kuhugi mujale.

Terve Moskva reis oli meil üks suur kõmpimine ja jalad ja seljad ja põlved ikka kõik andsid korralikult tunda. Aga käimata ei saanud jätta. Edasi läksime vanade mänguautomaatide muuseumisse (nagu arvata võite, oli loomulikult selle sihtkoha jälle välja valinud mu kallis kaasa). Piletikassast anti meile peotäis 15-kopikalisi, millega need automaadid töötasid ja sooviti head lõbutsemist. Päris lahe oli. Üksteise vastu lauajalkat, -hokit, -kossu mängides sai adrenaliinist naha päris märjaks. Need mängud on olemas muidugi ka tänapäeval. Vanemate automaatidega mängides (näiteks relvast metsloomi tulistades või kuulikest punktide saamiseks vinnastades) sai tunda ka vana head retrohõngulist meeleheidet, kui masin päris hästi töötada ei tahtnud.












Õhtul jäi veel natuke aega midagi põnevat teha ja otsustasime minna laevukesega jõele sõitma. Esimesel päeval nägime, kuidas erinevad paadid lõbusõite tegid ning mulle jäi kohe silma üks kollane Lay'si kirjadega laev, kust kostis muusika. Nimetasin selle peolaevaks ja tegin nalja, et mina tahaks just sellisega sõitma minna. Elul on imelikud teed ning nüüd sel õhtul, kui olime tõsti kõndimisest juba väga vasinud ja meil ei olnud mingit viitsimist minna sellisesse laevapeatusesse, kuhu on väga pikk maa, ootas meid täpselt õigel hetkel just seesamune Lay'si laev. Meil oli elav muusika, kohv, kaunid vaated, soe õhtu ja mõnus puhkemoment pikast kõndimisest. Jõe kallastel käis suveõhtu omas rütmis - kes rulluisutas, kes pidas piknikku, kes tantsis.





26.6.16

Moskva kosmonautika muuseum, monorail ja Moscow City

Tänane ilm oli kohutavalt kuum. Vähemalt 30 kraadi. Kui esimesel päeval tahtsime sooja ilma tõttu kindlasti välitingimustes viibida, siis täna tahtsime samadel põhjustel kuhugi sisse jahedasse saada. (Kosmonautika muuseumisse).

Kohe meie hotelli kõrval on kultuuri ja vaba aja keskus Kreml in Izmailovo. Keskus on oma vahvate muinasjutuliste majakestega suurepärane pulmade korraldamise paik, olemas on palee ja restoranid ja pulmafotograafi stuudio. Kui parajasti pulmi ees ootamas ei ole, saab seal niisama jalutada ning nt viinamuuseumi külastada. 
Samuti kuulub keskuse juurde suur turg, kus leiab kõvasti vanakraami, kunsti, suveniire (matrjoskad igas suuruses ja värvis, alustades punase rätiku ja kollase ürbiga originaalmatrjoskadest kuni Elsa ja Anna, karupoeg Puhhi, Putini ja Jeesus Kristuseni välja) jms.


Kreml in Izmailovo

Kreml in Izmailovo


Kreml in Izmailovo



Tegelikult on seda keskust keeruline kirjeldada. Sama segane tunne oli kirjeldada Gorky parki ning sama tunne on veel ka järgnevates postitustes mind ja teid ees ootamas.
Nimelt. Tundub, et venelased võtavad ette suuri uhkeid projekte suure hurraaga, kuid konkreetset visiooni omamata. Tulemuseks on vägevad kompleksid, pargid, keskused, kõige uhkemate hoonete ja tornide ja soppidega, milles aga puudub tegelikult sisu - ühine nimetaja, miks seda paika külastada. Tihti seisavad need hooned tühjana, uhke fassaadi taga on üks suur  tükk mittemidagit.  Kas venelastel saab otsa raha, huvi või oskus oma uhkeid komplekse elus hoida? Ei oska öelda.

Niisiis, läheme edasi eelpool mainitud kosmonautika muuseumi juurde. Pilet: 250 rubla, see on siis natuke üle 3 euri. Selle raha eest sai näha päris huvitavaid värke. Nt millises kapslis saadeti kosmosesse esimesed kutsud (nende topised olid ka seal väljanäitusel. Laikat ei näinud), kuidas ja kus elavad kosmonaudid, mida nad söövad , kuidas treenivad, mille sees maale tagasi pöörduvad.

Kosmosekutsu topis

Kosmosest saabudes võid maanduda karmidesse tingimustesse

Kuu-uurija



Edasi asusime otsime raketti. Selleks seadsime sammud ВДНХ keskusesse (Vystavka Dostizheniy Narodnogo Khozyaystva (VDNKh)). Jällegi suur ja uhke avar park vägevate purskkaevude ja mõnusa lebotamisvõimalusega, kuid taas - midagi jäi puudu. Mingi sisu ja idee ei jõudnud meieni. Erik soovis näha raketti eest ja tagant ja kõrvalt ja alt. Seda ta sai. 

Purskkaevus sai jalgu jahutada

Rakett

Raketi all

Kosmonautika muuseumi juures




Tahtsime minna ka illusioonide muuseumisse, lootes, et seal saavad silmad vägevalt moondatud. Tegelikult oleks seal saanud vist ainult pilte teha (googelda "Moscow illusion museum" ja vaata pilte). Piletimüüja hakkas midagi väga närviliselt seletama ja kui me  tema jutust täpselt aru ei saanud, siis muutus ta veel närvilisemaks ja lõpuks me siis sinna ei läinudki. Üldse toimub siin venelastel pidevalt suurem kamandamine. Metroos räägib meela miisuhääle asemel nõudlik vene mammi (või siis ka karm meesterahvas), juhiseid jagatakse käskudena, kui laps ema käekõrval käies põlved katki kukub, ei hakata teda kussununnutama vaid sõimatakse korralikult läbi. Kohe näha, et rahvas on harjunud kõrgemaid käske mitte vaidlustama. Metroos on töötaja boss ja sina oled mittekeegi. Ühel päeval tuli koristaja hotellituppa ja teda eriti ei häirinud, et me ka seal oleme (koristaja oli seal hotellis boss). Ja trammijuhi käest saime ka sõimata, kuna olime lollid turistid ja ei läinud esimesest uksest trammi peale. Eesti trammijuhil oleks jumalast kama kaks olnud, kuid vene trammijuht on oma trammis boss.

Liikluses - sinine vilkur ja must mersu või maastur on tegija, aga sina istu ummikus.


Nagu ma juba eespool mainisin, oli tänane päev tohutult kuum ja kuna me olime päris pika maa maha vantsinud ja metroopeatus ei olnud nii lähedal, kui oleks võinud olla, siis tegime valiku monorailiga sõitmise kasuks.See osutus päeva suurimaks veaks. Monorail liikus väga väga aeglaselt ning kuigi eestlane on saunarahvas, siis ma ei olnud eriti õnnelik võimaluse üle koos paljude riietes inimestega liikuvas saunakabiinis oma minestuse-eelseid minuteid veeta.

Saun monorailis


Jagaksin pisut veel muljeid Moskva metroost. Nimelt õnnestus meil saada osa tööpäevasest tipptunnist. Metrookoridorid täitusid paksult rahvaga ning mingit oma peaga mõtlemist või rahvavoolust põiki läbi liikumist võimalik teostada enam ei olnud. Metroo on ehitatud kuidagi väga lollikindlalt - mine ainult rahvamassiga kaasa ja sa jõuadki sinna, kuhu vaja. Selle hüpoteesi  vettpidavust me isegi katsetasime. Tulime ühes peatuses maha ning meil oli vaja saada metroost välja (me ei tahtnud teise rongi peale ümber istuda ega miskit muud - tahtsime ainult välja saada). Me ei vaadanud ühtegi silti, ainult läksime massiga kaasa ning saimegi täpselt sinna, kuhu vaja. m.o.t.t. Aga veel tipptunnist - kõik toimub väga sujuvalt. Võtsime kahe tipptunnirongi vahel aega. Üks rong lahkus, 30 sekundi pärast oli perroon jälle paksult inimesi täis ning veel 20 sekundit hiljem oli uus rong ees.

Tipptund metroos (hõredam hetk)


Õhtul läksime vaatama pilvelõhkujaid Moscov City ärirajooni. Siinkohal räägivad pildid paremini.


:)



25.6.16

Kuhu minna Moskvas?

Jah, nii me googeldasime. Või õigemini, mina googeldasin. Erik oli õnneks varakult korraliku kodutöö teinud, erinevad kohad koos infoga kaardile märkinud ning alla laadinud kaardi, mida saab kasutada ka ilma võrguühenduseta. Roamingu kasutamine on siin üsna kallis ja kui ma seda korra proovisin, siis see isegi ei toiminud. Wifiga on ka üsna kehvad lood. Metroos peaks olema tasuta wifi, kuid hetki, mil see tõesti töötas, oli kokku vist nii umbes üks. See pool minutit jutti oli metroo-internet päris kiire. Ka hotelli wifi ei ole kiita. Ok, no see selleks.

Kui rongilt maha astusime, tundus, nagu oleksime jõudnud troopikasse. Meid tervitav leitsak ei olnud sugugi kooskõlas minu nägemusega hallist ja vihmasest Moskvast. Ma isegi ei oska aimata, miks Moskvat alati sellise sombusena olen ette kujutanud.... Aga et siis troopika.

Hotelli check in pidi olema kell 14, aga meie olime Moskvas juba kell 10. Tahtsime panna oma kodinad kotihoidu ja ise minna Gorky parki jalutama, et mitte ilusat ilma käest lasta. Pakihoiu automaadid ei olnud töökorras, samuti ei olnud kohapeal ka ühtegi inimest, aga kuna me olime juba nagunii vaimselt  valmistunud võimalik-vaid-Venemaal-kogemuseks, siis see meid ei heidutanud. Meil oli olemas ka plaan B ja plaan C. Plaan B oleks tähendanud kodinate parki kaasa vedamist, plaan C aga hotelli sõitmist ning lootust, et saame kotid kuhugi sinna jätta. Käiku läks plaan C. Ostsime transpordikaardi seitsmeks päevaks. Kuigi me oleme siin tegelikult pisut vähem, tu dus see kõige soodsam variant. 7 päeva kaart maksis 800 rubla. No see teeb nii umbes 11 eur.

Esimene kord Moskva metroos võttis ikka korralikult aega. Eks see on igas metroos nii, et esimene kord nuputad nagu exit roomis väljapääsu otsides, aga pärast tundub juba kõik väga loogiline. Kohati on metroopeatused kuidagi väga sügaval ning eskalaatorid päris pikad, samas üsna tempokad. Metroo teenindab igapäevaselt ligi 7 miljonit inimest (Wikipedia andmetel).

Metroosse sisenedes ja väljudes tuleb läbida sellised nabakõrgused väravad. Enamasti seal mingit tõket ees ei ole, kuid kaarti tuleb väravale näidata ja värav näitab vastutasuks sulle kas rohelist või punast tuld. Korra näitas ta meil punast ka. Tuleb välja, et kaardil on ajalimiit - kui oled hetk tagasi just väravatest sisse läinud, kuid mingil põhjusel metroos jälle väljunud ning tahad uuesti minna, siis pead ootama. Äkki u 15 minutit - täpselt ei tea.

Jõudsime hotelli ning sind mitu tundi enne ametlikku check-ini oma tuppa. Hotell on meil päris lahe. Izmailovo gamma hotell. Siin kõrguvad mitmed hotellid, alates alfast, meil siis gamma. Öösel on hotellid ilusatest värvides ning kahel õhtul oleme linnatuurilt koju jõudnud täpselt siis kui päike loojub.

Õhtuti kostub hotellituppa meie metroopeatuse juurest elavat muusikat ning ühel õhtul saime ilutulestikust ka osa, sest hotellis toimusid suured pulmapidustused.







Erik tahtis minna kindlasti vaatama Peeter I monumenti. Mina kui mitte eriti suur kujude fänn, kujutasin vaimusilmas seda monumenti ette umbes taolisena nagu Eesti monumendid - paar meetrit kõrged. Kui aga Peeter I monument meile end majade tagant ilmutas, vajus minu suu lihtsalt lahti. Misasja? Päriselt? Selline kuju? Hiiglaslik!!! Sellest hetkest alates hakkas mind kummitama laulufraas "on suurtel meestel suured teod"... Ja see lugu tuli pähe veel korduvalt ka hiljem. See laulufraas võikski olla meie Moskvareisi hümniks.
Hiljem lugesin, et see kuju tehti ameeriklastele ja algselt oli tegu Kolumbusega. Kui aga kuju laevaga USAsse jõudis, ei tahtnud ameeriklased sellest kuuldagi ning nii sõitis laev selle 100m kõrge hiiglasega Venemaale tagasi. Siin vahetati lõpuks Kolumbuse pea ära Peeter I pea vastu. Ega väga ei tahtnud seda kuju ka moskvalased ja hiljem arutleti veel selle üle, kas kuju maha võtta. Lisaks sellele olevat kuju valitud ka maailma koledaimate "ehitiste" hulka. Veider.



Gorky pargis jalutasime pikalt pikalt, nautisime ilma, vahepeal puhkasime jalga. Pargis saab näha kunsti (maalikunst tundub olevat siin au sees, sest vähemalt Gorky pargis on tohutult oma maalide müüjaid koos) , pidada piknikku, niisama vaba aega veeta, oravaid sööta, sporti teha, ekstreemsporti harrastada, karussellidega sõita, paadiga sõita jne. Aga jäätisevalik on nigel. Kõikjal on vaid ühte tüüpi jäätiseputkad oma mõttetute jäätisega.

Kuumal suvepäeval kulus väike jahutus ära küll 





Meie sihiks oli jõuda köisraudteeni, mis pidi viima vaateplatvormile. Vorobjovi mägede (Varblasemägede) vaateplatvormile. Moskva kõrgeim punkt. Mingit köisraudteed kahjuks olemas ei olnud ja nii pidime hoopis jala mäest üles ronima.



Vaade oli tore, turiste palju. Kohe sealsamas asus ka gigantne Moskva Riikliku Ülikooli hoone. Ülikooli ees on suur ja avar park. Üldse on siin Moskvas palju mõnusat avarust ja õhku.




Nüüd hakkas suurest kõndimisest kõht juba väga tühjaks minema ning kuna ma näljasena olen väga kuri ja õel inimene, tuli Erikul mind ruttu kuhugi sööma toimetada. Valisime välja hotelli all asuva söögikoha. Hinnad tunduvad üüratud ja kõik, mis üle 100 rubla, tundub jube kallis ning käsi kuidagi ei tõuse maksma. Tegelikult aga on söögid odavad - ok, kas just odavad, kuid kindlasti soodsamad kui Eestis.