Ja seiklus jätkub...

Eelmisel esmaspäeval pidi olema mu viimane tööpäev Bownide juures. Sujuvalt juhtus nii, et mu viimane päev oli siiski kolmapäev ning pilet Gold Coast-Cairns oli mul ostetud laupäeva hommikuks.
Neljapäeva õhtul oli mu lahkumispidu Bangalow pubis, kuhu Kris oli kokku orgunninud järgnevad inimesed: ta ise koos Tiaga ning praktikant Madison koos oma vanematega. Lisaks oli ta kutse esitanud oma headele sõpradele Philile ja Melile, kellega ma kohtusin paar nädalat varem ühes Byron Bay pubis mingi mehe kontserdil, aga nad kahjuks ei jõudnud minu hüvastijätu peole. Tundub, et ka strippar, kellega ta mind ähvardas, ei olnud tol õhtul vaba.
Madison oma perega tegid mulle hüvastijätukingi - suure paksu austraalia slängi raamatu ja peab ütlema, et see on päris kasulik. (Näiteks siin Innisfailis, kuhu ma eile jõudsin, nad kasutavad tihti lausejuppi "I reckon" - mis tähendab siis "ma olen täiesti kindel, absoluutselt"). Varem olin juba tuttav nende jubeda sõnade lühendamise kombega :
afternoon - arvo
avocado - avo
Australian - Aussie
Tasmania - Tassie, Tas
AC/DC - acca dacca
aggressive - aggro
Tuhandeid sõnu on oksnedamise ja purjus olemise kohta. Mis tuletab mulle meelde, et alles eile sain teada, et mida ülespoole Austraalias liikuda, seda vabamaks inimesed lähevad ning seda rohkem alkoholi tarbitakse. Avastasin ka omal nahal, et see on tõepoolest nii. Ja me veel Evaga mõtlesime Darwinisse minna (kõige kõrgemal tipus).

Aga nüüd mu hüvastijätupeo juurde tagasi. Kui olime söönud-joonud, mängisime pisut piljardit ja siis arvasid tööinimesed, et oleks aeg koju minna. Mina olin loomulikult alles hoo sisse saanud ja Krisil hakkas must kahju ning tegi ettepaneku minna Byron Baysse öökluppi. Mis siis, et ta autol oli paak täiesti tühi ja ta ei tahtnud ka oma lubadega riskida. Keegi muidugi soovitas selle peale mind rooli panna. Minu lubadest ei hoolinud keegi:D Nii me siis seisime kahekesi keset tänavat, ise südames teadsime, et ainuõige tegu on koju minna. Tia pidi oma autoga meie auto järel sõitma, et kindlaks teha, et meil bensiin otsa ei saa. Kodus jõime pisut veini ja vaatasime Madisoni tehtud tennisepilte.

Järgmisel päeval sõitsime Gold Coastile, sest Kris annab seal nädalavahetustel ratsutamistunde ja minu lend pidi minema järgmisel hommikul. Öö veetsin Madisoni megastiilses kodus ning hommikul viidi mind uhke BMW sportautoga lennujaama. Normal.

Lend kestis 2,5h, lennuk ei olnud väga uhke väljanägemisega, meeskond üritas küll sõbralik olla, aga see tundus üsna võlts ja lisaks kogesin üsna palju turbulentsi. Nii et lend ei olnud kõige meeldivam, aga see ei ole ka oluline. Lennujaamas kohtusin Evaga ja ta sõbraga. Avastasime, et eesti keeles on jumalast raske rääkida! Sõnad ei tule meelde ja lauseehitus läheb väga metsa.. (Hiljem õhtul istusime õues - 4 eestlast - ja rääkisime inglise keeles. Lõpuks keegi avastas, et mida kuradit me teeme?? Ning läksime eesti keelele üle.)
Cairnsi lennujaamast sõitsime siis Innisfaili - jällegi üsna kobeda sportautoga ning kolisin karavanparki. Hetkel olen üheses toas, varsti vist kolime Evaga ühte tuppa.

Kui olin otsustanud siia üles lennata (bloody Aussied kasutavad koguaeg lauset up there - down there sõltuvalt kas sõidetakse üles poole - põhja või alla poole - lõunasse), siis tulid inimesed välja avaldusega, et see piirkond on Austraalia kõige niiskem, neil on kõige suurem aastane vihmaveehulk jne. No tore. Eva ütles, et 2 kuud on sadanud, ainult paar selget päeva on olnud, eile oli õnneks okei päev. Täna hommikul pisut sadas, praegu on normaalne, aga taevas selge küll ei ole.
Vähemalt on siin kõvasti soojem kui New South Walesis, kus ööd olid juba megakülmad. Siin Põhja-Queenslandis on troopiline kliima, hetkeseisuga soe ja niiske.

Okitoki!
Head emadepäeva!