Pariis

Juhtus nii, et umbes nädala eest saime teada, et meid ootab ees vaba nädalavahetus. Pakkusin välja, et võiksime minna Eesti peale kolama, kuna kodus oleme viimasel ajal piisavalt istunud. Erik arvas, et äkki võiks kuhugi kaugemale minna. Hakkasimegi ruttu erinevaid võimalusi otsima ja lõpuks jõudsime Pariisini - linnani, mis meid kummatki kunagi tegelikult eriti end külastama ei olnud meelitanud, aga mida rohkem Pariisile mõtlema hakkasime, seda enam tekkis soov see siiski üle vaadata.

Tööd-tegemised tahtsid veel kiiret lõpetamist ja kellelegi eriti oma reisiplaanidest teatada ei jõudnudki - pardon:)

Aga asja juurde.
 

 

Pariis - linn, kus sinu peale sülitatakse, rentsliveega peaaegu märjaks pritsitakse, kodutute väljaheidetesse astutakse, tänaval end täis pasandanud kodutute eneserahuldamist talutakse ning lõpuks kusehaisuses metroos sinult rahakott varastatakse.

 

 

Kuhu jäi romantika- ja moepealinn?

 

 

Meie reis sai alguse külmast, vihmasest ja tuulisest Helsingist. Juba laevas Helsingisse sõites oli mul au istuda pere kõrval, kus sirgus kaks väga lärmakat poissi, aga see ei olnud võrreldavgi perega, kes lennul meie ees istus. Kaks umbes kuueaastast last - poiss ja tüdruk - sõdisid terve reisi vältel. Nad röökisid ja kaklesid ning siis vihastas aeg-ajalt nende ema, kes omakorda häält tõstis ja hetkeks avanes meile ka selline vaatepilt: ema surus oma karjuvat poega peadpidi vastu lennuki seina. Isast suuremat abi ei olnud.
 

Maandumine oli muidugi vägev, terve suur suur linn säras tuledes, Eiffeli torn eristus kenasti muudest linnatuledest, lisaks paistis pilvitus taevas täiskuu. Õppisime selgeks oma esimese prantsuskeelse sõna: sortie, mis tähendab väljapääsu - tundus, et seda sõna võib meil ka edaspidi vaja minna. Õhtu oli väga soe ning kui lennujaamast rongiga Pariisi saabusime, jalutasime päris rahulikult oma nädalavahetuse-koduni.

 

 

Alice võttis meid vastu, andis võtmed ning tutvustas pisikest mugavat ja vaikset sisehoovi suunatud akendega korterit. Alice oli väga abivalmis ning nõus meid kõigi küsimuste puhul aitama. Näiteks saime talt laenata linnas mugavamaks ringiliikumiseks seljakotti ning samuti saatis ta meile aeg-ajalt sõnumeid soovitustega, kuhu sööma minna, kuid kahjuks me lõpuks ühtegi tema soovitatud kohta minna ei jõudnudki.
 

Õhtul olime suure reisimise tagajärjel väga näljaseks muutunud ja kuigi viimane söögikord oli Helsingis, otsustasime söögi otsimise asemel ruttu magama minna, et end järgnevateks päevadeks välja puhata.
 

Hommikuks olime vähemalt 3 korda näljasemad kui õhtul ja Erik tegi ettepaneku minna sööma ühte pannkoogikohvikusse, mille soovitusi oli ta enne reisi kusagilt internetiavarustest lugenud. Päev oli ilus ja oma unistustes ootasin mõnusat linnamelu tänavamuusikute lõõtspillimuusika ja hommikukohvi nautivate pariislaste jutuvada saatel. Et pannkoogikohvikuni jõuda, läksime lähedalasuvasse Velibi rattalaenutuspunkti ning muidugi ei õnnestunud meil esimese hooga rattaid postide küljest lahti saada, kuid katsetamine teeb meistriks ning lõpuks saime rattalaenutussüsteemi selgeks. Ratast saab kasutada tasuta pool tundi ning siis tuleb see mõnda rattapunkti taas tagastada. Selliseid rattapunkte on Pariisis umbes 1800 ja kui on vaja sõita pikemalt, saad paari minuti pärast ratta uuesti järgmiseks pooleks tunniks võtta.

 

 

Et kõik liiga sujuvalt ei läheks, siis muidugi tekkis nii mõnelgi korral probleem järgmise rattapunkti leidmisega, kuid üldjoontes on neid ikka igal pool.

 

 

Pariisi liiklusest. Punane tuli kedagi eriti ei häiri, samuti tundus, et triumfikaart ümbritseval mitmerealisel ringteel puuduvad read ning ka reeglid. Ometi kõik toimis kenasti - autojuhid jälgisid kaasliiklejaid ja tegid oma otsused sellest sõltuvalt. Erik rääkis, kuidas Simpsonites oli stseen kus Marge läks hommikul autoga sellele ringteele ja tiirutas seal ka veel siis, kui juba hämarduma hakkas. Võib täitsa juhtuda.

Pilt ringi ühest küljest:

 

 

 

Jalgratturitele on sõiduteel enamasti olemas oma väike rada ning kõnniteedel väga ei sõideta. See kõik oleks väga ideaalne, kui rattateel ei pargitaks. Reaalsus on selline, et sõidad rahulikult oma rajal ning iga natukese aja tagant pead pressima end läbi parkiva auto vasaku külje ning liiklevate autode parema küljelt vahelt. Samas peab jälgima, et parkivad autod oma uksi ei avaks. Kuigi autojuhid on suhteliselt arvestavad (välja arvatud uhkete ja kalliste autode juhid - Ferrarid, Porshed, uuemad Mersud ja Audid), siis on ikka kogu see liiklus üsna hullumeelne. Olime tunnistajaks ka sellele, kuidas üks tüdruk ülekäigurajal peaaegu tsikli rataste alla oleks jäänud.

Ratas ja taustal Notre Dame

 

Aga nimetatud pannkoogikohvik oli kinni. Otsisime edasi, kus oma suurt nälga leevendada saaks - igasse kohta sisse astuda ei tahtnud, kuna olime nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas keegi inglise keelt ei räägi ning olime seega oma valikutes küllaltki ettevaatlikud. Aeg muudkui läks ja läks ja me ei leidnud midagi sobilikku. Mina tegin ettepaneku võtta suund Seine äärde, küllap seal ikka mõni sobilik kohvik on. Lõpuks jäi meile silma üks kena park ja kuna olime otsustanud asja rahulikult võtta, ringi jalutada ning vändata ning mitte kuhugi kiirustada, siis astusime sinna sisse.

 

 

Jardin des plantes oli too park, kuhu sattusime, ning tuleb välja, et see on Prantsusmaa peamine botaanikaaed. Kuigi pildilt ei paista, oli aed täis rohelust ja ka esimesi õitsvaid lilli. Ja tohutult tohutult tervisesportlasi!

 

 

Pargis oli üks söögiputka, kus lauad-toolid olid paigutatud kenasti päikese kätte ja seal otsustas Erik end kokku võtta ja osta meile mingisuguse väljareklaamitud söögikombo. Müüja ei mõiganud sõnakestki väljamaa keelt, kuid üksteisest täiesti mööda rääkides siiski mingisuguse söögi saime. Söögiks oli baguette juustu ja singiga, üks küpsis ja koka. Vaatasime üksteisele nõutult ja nukralt otsa, kuna olime siiski soovinud midagi väga väga head. Mitte külma juustusaia kokaga. Aga mis meil üle jäi...

 

 

Lõin hambad baguette'i ja... Ma ei tea, kas suure nälja tõttu (mulle tundus, et mitte sel põhjusel) või miksiganes, aga sain kohe aru, et tegemist on mu elu kõige parema juustuleivaga. Tõsiselt, see suvaline juustu-singiga baguett oli imeline! Erik oli sama meelt. Ja see küpsis oli vist minu elu parim küpsis - tõsiselt hea!

 

Terve park oli ümbritsetud erinevate muuseumitega ning kui jalutuskäiguga ühele poole saime, astusime sisse paleontoloogia muuseumisse Gallery of Comparative Anatomy and Paleontology.

 

Vaal

Murdjad

Uus armastus

Elevantsik

 

Järgmine vaatamisväärsus, mis täiesti iseeneslikult meie marsruudile sattus, oli Notre Dame kirik Notre-Dame de Paris oma pika, kuid kiirestiliikuva järjekorraga. Suur ja võimas ehitis, midagi pole öelda, kusjuures ehitamist alustati juba 12. sajandil ning selle valmimine võttis aega aastasadu.

 

 

Järgmiseks vaatamisväärsuseks kujunes triumfikaar Arc de Triomphe de l'Étoile, mida ümbritseb eespool nimetatud ringtee ning millesse "suubuvad" korrapäraselt kiirtena paljud tänavad. Triumfikaare otsast on avaneb seega väga vahva vaade.

 

Siin lihtsalt mõned meie selfie-katsetused Triumfikaare otsast.

 

 

 

 

Edasi võtsimegi sihi Eiffeli tornile. Meil olid tegelikult ostetud piletid ka Eiffeli torni otsa, kuid alles esmaspäevaks, nii et sel laupäeval jalutasime seal ümbruses niisama. Põikasime sisse ka ühte lähedalasuvasse restorani ning tellisime lõhet. Taaskordne pettumus. Maitsetu lõhe + kõrvaliseks pasta. Erik tellis õlle ja mina veini, aga ettekandja tõi meile hoopis kaks kokat. Oma veast aru saanud, tõi ta ruttu Erikule siiski õlle. Aga mina pidin ühel hetkel siiski ise mainima, et minu arvates selles cocaklaasis ei ole küll mitte Chardonnay.

 

Eiffeli torn on 324m kõrge ning meil oli infot, et südaööl pannakse torn sädelema. Meie õnneks juhtus sädelemine hoopiski varasemal kellaajal, kuigi jah, ka siis oli juba väljas pime.

 

 

 

 

 

Pärast torni imetlemist läksime taas rattaid võtma, kuid kahjuks oli süsteem katki ja me ei saanudki sellest punktist ühtegi ratast. Jalutasime järgmisesse punkti. See jalutuskäik ei olnud enam sugugi lihtne, kuna jalad valutasid kõmpimisest juba päris metsikult - just kõik need struktuurid, mis mind kontsadel hoidma pidid. Seejärel vuhasimegi jälle kodu poole - nii 7 km.

Omaette veel jõudsin mõelda, et ega vist mõni suitsusem kops korralikku päeva Pariisis vastu ei peakski. Kuigi, kes teab - päris paljud prantslased suitsetavad ja õhtuks oli korralik suitsuhais ka mu juuste külge jäänud.

 

Koju ostsime veini, juustu, viinamarju jms mõnusat ja kuigi oleksin tahtnud veel ööelu vaatama minna, siis toast me sel õhtul enam ei väljunud.

 

To be continued...

Mis Lätimaal toimus?

Esialgselt plaanisime minna reisile hoopis kuhugi mujale, kuid kuna mul on lihtsalt nii palju tööd, siis sai esialgsest plaanitud kuuest päevast ainult kaks - ette tuli võtta nädalavahetusereis. Kuhugi kaugemale kahe päevaga eriti ei jõuagi, kui mõnda naaberriiki, ning nii otsustasimegi Läti kasuks.

Seekordne planeerimine jäi kõik E õlule, ikka seetõttu, et mul ei olnud hetkegi vaba aega ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.

Reede õhtul sõitsime kodust välja Valmierasse. Õhtul võttis E hotelli restos ühe õlle ja mina ühe veini, ajasime väliterassil istudes juttu ning hiljem tegime ühe väikse hilisõhtuse jalutuskäigu linna peal.

Järgmisel päeval vaatasime kiirelt üle kohalikud varemed, jalutasime Gauja jõe ääres ning viskasime pilgu peale turule.

Järgmine peatus oli Cesises, mida oleksime saanud oluliselt rohkem nautida, kui meil oleks parem tuju olnud - see on selline tore vana linn, kuhu tasub kindlasti jalutama minna. Õnneks jäi kehv tuju sinna linna maha.

Edasi läksime möödaminnes Nõukogude-aegsesse salapunkrisse Ligatnesse. Punkri peal asub rehabilitatsioonikeskus, aga me ju tahtsime punkrit näha, niisiis otsisime pikalt punkri sissepääsu ja lõpuks saime teada, et sinna saab ainult ekskursioonidega. Järgmine ekskursioon pidi algama poole tunni pärast ning jäimegi seda ootama. Punker asub 9m sügavusel maa all ning kui ma õigesti mäletan, siis pea kohal pidi olema 7m betooni. Punker ehitati juhuks, kui peaks tuumasõda lahti minema, inimesed käisid seal igapäevaselt tööl ning punker oli valmis majutama päris korralikku punti Läti võime. Punkri kohal asuval rehabilitatsioonikeskusel ei olnud aimugi, mis nende jalge all on.

Punkris saime talongide eest pelmeene ja mahla, meie lauas istus paar Inglismaalt, kes muidugi ei olnud sellist kraami varem kunagi söönud. Kogu ekskursiooni seltskond oli tegelikult väga kirju, inimesi oli USAst ja UK-st ja peale meie oli veel ka Eestist üks sats inimesi. Teine grupp läks teele koos vene keelt kõneleva giidiga.

Nüüd ootas meid Turaida linnus. Jällegi kõvasti jalutamist, kuid mingit ülisuurt emotsiooni see paik meis ei tekitanud.

Pidevalt kirusime lätlasi, nad ikka oskavad mittemiskist raha teha, tasulise parkimise peale on nad eriti maiad. Nt tahtsime vaatama minna Gutmani koobast - Baltimaade suurim. Pidime auto jätma tasulisse parklasse. Ma ei tea, kas meie lihtsalt ei osanud selle koopa "suurust" hinnata, aga meile jättis küll üsna mageda mulje. Isegi pilti ei viitsi üles laadida, otsige netist, kui tahate:)

Tegelikult tahtsime jubedalt leida üles köisraudteed, aga me ei teadnud, kus see täpselt asub. Nägime, et koopa juurest läheb üks trepp üles mäkke ning otsustasime, et läheme vaatame, mis seal üleval on. See trepp oli lõputu, ausõna, tundus, et ronisime mingi km jagu üles ning muidugi - seal ei olnud midagi erilist. Lihtsalt metsarada, mis meie avastuse kohaselt kuhugi välja ei viinud. Vähemalt sai natuke liigutada. Otsustasime oma mäevallutuse tähistamiseks ühise pildi ka teha. Mingit vaadet seal muidugi ei olnud.

Läksime trepist sama targalt alla tagasi, õnneks oli tasulisest parklast nii palju kasu, et nägime ühelt kaardilt, kust saab alguse köisraudtee ja sõitsime seda järele proovima. Olime küll üsna kindlad, et arvestades meie pidevat ebaõnne, see raudtee raudselt ei tööta vms, aga meil läks täpselt õnneks - jõudsime viimasele sõidule.

Taaskord - tegelikult lootsime sellest sõidust enamat, aga huvitav kogemus siiski. Tagasisõidul ühines meiega üks pruutpaar. Abiellujaid oli seal piirkonnas tol päeval tohutu palju, iga paarisaja meetri tagant tegid paarid oma igaveseks kokkujäämise rituaale:)

Õhtul käisime natuke poes ja ma lihtsalt pidin pilti tegema sellest, et popkorn on Lätis popkorns... :)

Ööbisime Ventspilsis ning pühapäeva hommikul läksime kohalikku randa üle vaatama. Väga ilus rand, sel päeval olid ka väga lahedad lained. Ilm oli pisut jahe ja ma ei läinud ujuma, aga kui nägin, kuidas E seal üksi hullas, siis ajas ikka päris kadedaks. Vähemalt kätekõverdustepildi sain seal ära teha.

E oli pähe võtnud, et tema peab nägema ära kohaliku suure suure raadioteleskoobi (maailmas suuruselt kaheksas). No vaatasime siis selle ka ära, tõesti päris võimas värk.

Järgmisena oli programmis Jurmala - Livu veepark. Ma üldiselt ei ole torude fänn (ebameeldivad valusad kogemused ühest Eesti veekeskusest). Alustasime saunadega ning väikeste liumägedega. Ning järsku tundsin, et tahan torust alla lasta:) Kohutavalt kohe tahan. Kõigepealt läksime torudest alla sõitma kummipaadikestega (või kuidas iganes neid kutsutakse), mis oli päris vägev, hea hoo sai sisse ja kuna ma sundisin E-d ees istuma, siis tema sai vist hirmaśama kogemuse osaliseks kui mina:)

Juba tükk aega olime vaadanud mingit punast toru, mis tuli ikka korraliku langusega alla. Alguses olin 100 % kindel, et mina sinna küll ei lähe. Aga läksin. Ja tahtsin ise esimesena minna. See oli ka väga äge! Like! Hea, et ujukad selga jäid.

Kuigi oli jutt, et see toru jääb viimaseks, siis läksime veel ühte torusse, aga see oli natuke ebameeldiv, toru ühenduskohad käisid selja vastu. Aga hoog oli muidugi suur. 

Niiet vägev keskus! Soovitan tegelt ka.

Koduteel õnnestus meil rahaliselt ka läti politseitöötajaid toetada. Klassika. Kuigi sõitsime ekstraettevaatlikult. Aga jah... Mitte ei saanud aru, et seal asula algus oli.

Kojusõit kulges nii, et Läti poole sõitis E ja Eesti poole mina mingi jubeda energiajoogi toel, millest mul pärast terve järgmine päev paha olla oli.

Mu reisiblogi hakka küll rohkem fotoblogi meenutama, aga pilt ütleb rohkem kui sõnad.
Tervitused ja uute reisideni!

Kotkasse

Teel Hämeenlinnast Kotkasse nägime viita raudteemuuseumisse ja otsustasime selle näidatud suunas liikuda. Muidugi oli muuseum suletud, kuna kell oli juba 15 läbi. Milline muuseum suletakse kell 15!?? Tahate, ma ütlen, milline - suurem osa Soome muuseumitest vist.

Tegime ringi ümber muuseumihoone, et oma kõrvalepõikest mingitki elamust saada.

Õhtul käisime kõrvalmajast omale siia lahtikäivat voodit toomas, mis kujunes päris meeleolukaks, kuna madratsid ei tahtnud kuidagi voodisse sobituda. Ütlesin E-le juba, et seda mõistatust ta ära ei lahenda, kuid lõpuks leidsime siiski enamvähem sobiliku lahenduse.

Laupäeval läksime Mussalo saare matkaradadele. Seal on võimalik valida kahe marsruudi vahel, üks kulgeb rohkem mööda mereäärseid kaljusid (ilusa ilmaga lihtsalt mega rada) ja teine tee on pigem metsarada, mis ühes kohas samuti merega kokku puutub. Seekord valisime jalutuskäiguks metsaraja. Raja alguses küsis E mult, et mis mina arvan, kui mitut nastikut me näeme. Vastasin, et mitte ühtegi. Seejärel küsis ta sama rästikute ja kivisisalike kohta. Minu vastus jäi samaks. Kuna minu kindel arvamus roomajate mittekohtamise kohta hirmutas teda natuke, tegi ta oma panuse veidi tagasihoidlikuma, kui algselt plaanitud, ning panustas ühe kivisisaliku peale.

Võtsime alguses päris kiire tempo, kuid siis tuletasin meelde, et tulime rada nautima, mitte mingit eesmärki taga ajama ning seejärel hakkasime seda muinasjutumetsa rahulikult nautima.

Lõpuks jõudsime mere äärde ning asusime einestamiseks sobilikku kivimürakat otsima. Ja seal ta oligi - suur nastik isiklikult. E muidugi süüdistas mind, et ta nastiku kohtamise pakkumise kivisisaliku vastu oli vahetanud. Mis teha:)

Õhtul läksime Kyminlinna kindlust avastama. Me ei teadnud täpselt, mis meid seal ees ootama peaks ning tundus, et see ala on hoopis suveteatri kasutuses. Nägime vaid sadu ja sadu meetreid müüre. Kõikvõimalikud uksed olid kinni, kuid meid valdas suur soov näha, mis keelatud alal asub. Leidsime ühe madalama koha, kust oleks saanud üles ronida ja pilgu tervele alale peale visata. See aga ei osutunud eriti lihtsaks, kuna lähemal vaatlusel tuli välja, et meiesuguste uudishimulike jaoks oli sinna okastraadist aed ette ehitatud. E-d see ei takistanud ja varsti saabus ta tagasi teatega, et seal pole mitte midagi vaadata. Sisemine ala olevat näinud välja täpselt samasugune nagu väljaski. Hea, et püksid terveks jäid.

Järgmine peatus - Langinkoski park. Taas üks mõnus rada looduse ja veemühina nautimiseks. Siin räägivad pildid paremini.

Pühapäeval mõnulesime rannas. Nii kuuma ilma kohta oli mere ääres imelikult vähe  inimesi. Aga meile sobis.

Õhtul vaatasime filme ja lõime veel natuke aega surnuks. Usun, et puhkus õnnestus.

Algselt oli plaanis reedeni E-le seltsi pakkuda, aga kohutused kutsuvad koju tagasi. Nüüd on vaja ju raha koguma hakata. Miks? Sellest kirjutan teises blogis.

Hämeenlinna 15.05 õhtu

Hämeenlinnaga tutvumise alguspunktiks valisime Aulango vaatetorni. Torn on graniidist ja merepinnast ulatub 150m kõrgusele. Tornist endast ma pilti ei teinudki, küll aga vaatest.

Torn asub suures "pargis", mis minu arvates kvalifitseeruks hoopis metsaks. Pargis tiirlevad korralikud terviserajad, kus oli näha palju tervisesportlasi.

Otsustasime torni lähedal asuvat järve ka lähemalt vaatama minna ning laskusime alla pikast pikast trepist. Tahtsin puu peal teha ilusat istumispilti, aga see polnud üldse nii lihtne kui tundus. Niisiis tuli veidi teistsugune pilt.

E poleks E, kui me oleksime tagasi auto juurde läinud sama rada pidi, mis meid järveni tõi. Tegime päris suure orienteerumisringi, mis kujunes mõnusaks jalutuskäiguks värskes õhus.

Tagasiteel avastasime õnnetempli, mida pidime loomulikult kohe ka külastama.

Järgmiseks võtsime ette jalutuskäigu Häme kindluse ümbruses. Pole täpselt teada, millal see ehitati, arvatavalt 13. sajandil. Kindlus asub järve kaldal, seda ümbritsevad mitmed hooned, mis tänapäeval on muuseumid ning külgneb ilusate roheliste parkide ja mänguväljakutega. Ka kätekõverduspilt sai valmis treitud.

Nalja pärast sõitsime mööda ka kohalikust vanglast (mille kõrval asuval väljakul mängisid säravate kiivrite ja liibuvate retuusidega tüdrukud jalgpalli. Muidugi seda Ameerika versiooni.

Hämeenlinna 15.05

Eile õhtul jõudsime Hämeenlinna, E-l on ikka õigus, kõik Soome linnad on täpselt ühesugused. Kui mind oleks siia toodud kinnisilmi ja siis oleksin kohapeal ringi vaadanud, oleks vabalt võinud pakkuda, et olen Turus või Poris või Oulus või kus iganes mujal.

Loodan, et täna õnnestub linna veidi lähemalt tundma õppida ning saame oma eelarvamuse ümber lükata. E läks konverentsile, ma lasen veidi leiba luusse ja siis teen esimesed avastusretked.