Et siis Saksa täpsus jah? Boarding lennukile hakkas umbes 40 minutit hiljem kui ette nähtud. Hiljem teavitati meid kõiki, et tegemist oli tehnilise probleemiga (mida on ju alati hea teada saada, kui oled juba lennukisse istunud ning õhus).
Lennukile pääsemist oodates kuulsin pealt kahe venna omavahelist väitlusvõistlust teemal kumb neist ikkagi paksem on. See käis umbes nii:
vend nr 1: "Sa oled nii paks, et kui sa lifti astud ning üles sõita tahad, sõidad sa hoopis alla" ("You're going dooooooowwwnnnn)
vend nr 2: "Ou jeaah? Aga sina oled nii paks, et kui sa kollasesse riietud ja langevarjuhüpet lähed tegema, arvavad inimesed, et päike loojub"
vend nr 1: "Ou jeaah? Aga sina oled nii paks, et kui sa astud, purustad sa vähemalt 100 aatomit." Ning selgitas väiksemale vennale, et aatomeid ei saa purustada.
Vaatamata Saksa täpsusele on tegelikult Air Berlin täitsa tore lennufirma, söögid olid igatahes tasemel ja maandumine ülisujuv! Kui aga 12 tundi lennata, siis tahes tahtmata väsid ära ja 4 viimast tundi oli ikka juba totaalne piin. Jah, ma olin omale sisendanud, et mu kõrvale istub mõni kena noor ärimees, kuid tegelikkus oli pisut teine. Sain omale pinginaabriks hoopis traksidega ja teksades ülekaalulise ameerika härra, kes jõi suuri koguseid kokat. Imekombel ei soovinud ta aga wc-d terve reisi ajal kordagi kasutada.
Võiks arvata, et LA lennujaam on suhteliselt loogiline. Mingi meeste loogika järgi võib-olla tõesti. Jõudsin passikontrolli tohutusse järjekorda, kuid mul ei olnud aimugi, kas seisan õiges kohas. Õnneks nägin enda läheduses veel Euroopa liidu passiga kodanikke, kes jälgisid huviga kohalike töötajate suurt sagimist sama suure põnevusega kui mina. Järjekordasid tõsteti ümber ja inimgruppe veeti ühest kohast teise jne jne. Tundus, et nende töö on väga stressirohke. Üks naine isegi ütles, et kohutav on töötada selleks, et elada.
Kuid pärast umbes tunniajalist ootamist oligi passi näitamise kord minu käes, seejärel andsin vabatahtlikult kõik oma sõrmejäljed ja lubasin teha endast foto, kusjuures erilist ülekuulamist ei tehtudki. Võtsin oma pagasi, valetasin, et mul ei ole seal midagi süüa (no keda see üks kingituseks toodud shoks ikka huvitab) ja pääsesin ilma, et mu kotti oleks läbi puistama hakatud.
Lennujaamas soovitati mul kasutada shuttlebussi, et saada oma aadressile. Tuli välja, et ükski juht ei tahtnud mind peale võtta, jäin vist nende marsruutidest liiga laugele. Kohalik koordineerija üritas küll ming igati aidata, kuid kui olin juba vähemalt tunnikese oodanud, ise rampväsinud 24h reisimisest, võtsin hoopis takso. Taksojuht uuris, kus ma pärit olen ning imekombel ei olnudki vaja talle selgitada, et Eesti asub seal Soome ja Venemaa juures, sest ta oli ise käinud nii Ukrainas, Lätis kui Eestis. 10a USAs elanud, kuid inglise keelt rääkis ta kuidagi üsna konarlikult, küsis, kas ma vene keelt ka räägin.
Kui ma korterisse jõudsin, oli juba väljas pime, jõudsin veel natuke imetleda oma kaunist tuba ning vajusingi sügavasse unne. Kell 6 läks uni ära (Eesti aja järgi kell 16) ja hakkasin oma asju lahti pakkima. Vahepeal avastasin, et olin täiesti unustanud, et USA pistikud ei klapi ju meie omadega ja võtsin nõuks minna veidi hiljem poodi otsima, et ikka oma elektroonikaseadmeid ka edaspidi kasutada saaksin.
Pidin ostma ka süüa, kuna viimati sõin lennukis. Pärast suhteliselt pikka jalutuskäiku leidsin mingisuguse poe, kus sain esimese suurema kultuurishoki (ma ei saa seda katusega s-i kasutada siin kahjuks:D). Sisse minnes esimesed asjad olid koogid ja küpsised ja muffinid jms saiakesed, arutlesin omaette, et huvitav, kas seal muid asju ka müüakse. Aga tegelikult ikka müüdi, võõras poes ja võõral maal on tegelikult üsna raske otsustada, mida söögiks osta Otsustasin selliste turvalisemate asjade kasuks nagu müsli ja jogurt ja batoonid ja leib ja pähklivõi ja juust ja sink. Pistikuadapterit seal muidugi ei müüdud, kuid läbi mitme inimese suunati mind õigesse poodi ning seega sain ka selle, mille järele ma läksin.
Ilm läheb iga hetkega üha soojemaks, aga mu toas on kõva jahutussüsteem. Minu tuba on siis selline:
Ja elutuba:
Tegin plaani, et hakkan tegema plaani, mida teha, kuhu minna ja kuidas minna, aga õuest tuleb valjuhääldist mingit juttu ja kui pea aknast välja pistsin, siis tundub, nagu peetaks siin lähedal mingit laata. Lähen viskan siis vist kõigepealt hoopis sellele pilgu peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar