Mis Lätimaal toimus?

Esialgselt plaanisime minna reisile hoopis kuhugi mujale, kuid kuna mul on lihtsalt nii palju tööd, siis sai esialgsest plaanitud kuuest päevast ainult kaks - ette tuli võtta nädalavahetusereis. Kuhugi kaugemale kahe päevaga eriti ei jõuagi, kui mõnda naaberriiki, ning nii otsustasimegi Läti kasuks.

Seekordne planeerimine jäi kõik E õlule, ikka seetõttu, et mul ei olnud hetkegi vaba aega ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.

Reede õhtul sõitsime kodust välja Valmierasse. Õhtul võttis E hotelli restos ühe õlle ja mina ühe veini, ajasime väliterassil istudes juttu ning hiljem tegime ühe väikse hilisõhtuse jalutuskäigu linna peal.

Järgmisel päeval vaatasime kiirelt üle kohalikud varemed, jalutasime Gauja jõe ääres ning viskasime pilgu peale turule.

Järgmine peatus oli Cesises, mida oleksime saanud oluliselt rohkem nautida, kui meil oleks parem tuju olnud - see on selline tore vana linn, kuhu tasub kindlasti jalutama minna. Õnneks jäi kehv tuju sinna linna maha.

Edasi läksime möödaminnes Nõukogude-aegsesse salapunkrisse Ligatnesse. Punkri peal asub rehabilitatsioonikeskus, aga me ju tahtsime punkrit näha, niisiis otsisime pikalt punkri sissepääsu ja lõpuks saime teada, et sinna saab ainult ekskursioonidega. Järgmine ekskursioon pidi algama poole tunni pärast ning jäimegi seda ootama. Punker asub 9m sügavusel maa all ning kui ma õigesti mäletan, siis pea kohal pidi olema 7m betooni. Punker ehitati juhuks, kui peaks tuumasõda lahti minema, inimesed käisid seal igapäevaselt tööl ning punker oli valmis majutama päris korralikku punti Läti võime. Punkri kohal asuval rehabilitatsioonikeskusel ei olnud aimugi, mis nende jalge all on.

Punkris saime talongide eest pelmeene ja mahla, meie lauas istus paar Inglismaalt, kes muidugi ei olnud sellist kraami varem kunagi söönud. Kogu ekskursiooni seltskond oli tegelikult väga kirju, inimesi oli USAst ja UK-st ja peale meie oli veel ka Eestist üks sats inimesi. Teine grupp läks teele koos vene keelt kõneleva giidiga.

Nüüd ootas meid Turaida linnus. Jällegi kõvasti jalutamist, kuid mingit ülisuurt emotsiooni see paik meis ei tekitanud.

Pidevalt kirusime lätlasi, nad ikka oskavad mittemiskist raha teha, tasulise parkimise peale on nad eriti maiad. Nt tahtsime vaatama minna Gutmani koobast - Baltimaade suurim. Pidime auto jätma tasulisse parklasse. Ma ei tea, kas meie lihtsalt ei osanud selle koopa "suurust" hinnata, aga meile jättis küll üsna mageda mulje. Isegi pilti ei viitsi üles laadida, otsige netist, kui tahate:)

Tegelikult tahtsime jubedalt leida üles köisraudteed, aga me ei teadnud, kus see täpselt asub. Nägime, et koopa juurest läheb üks trepp üles mäkke ning otsustasime, et läheme vaatame, mis seal üleval on. See trepp oli lõputu, ausõna, tundus, et ronisime mingi km jagu üles ning muidugi - seal ei olnud midagi erilist. Lihtsalt metsarada, mis meie avastuse kohaselt kuhugi välja ei viinud. Vähemalt sai natuke liigutada. Otsustasime oma mäevallutuse tähistamiseks ühise pildi ka teha. Mingit vaadet seal muidugi ei olnud.

Läksime trepist sama targalt alla tagasi, õnneks oli tasulisest parklast nii palju kasu, et nägime ühelt kaardilt, kust saab alguse köisraudtee ja sõitsime seda järele proovima. Olime küll üsna kindlad, et arvestades meie pidevat ebaõnne, see raudtee raudselt ei tööta vms, aga meil läks täpselt õnneks - jõudsime viimasele sõidule.

Taaskord - tegelikult lootsime sellest sõidust enamat, aga huvitav kogemus siiski. Tagasisõidul ühines meiega üks pruutpaar. Abiellujaid oli seal piirkonnas tol päeval tohutu palju, iga paarisaja meetri tagant tegid paarid oma igaveseks kokkujäämise rituaale:)

Õhtul käisime natuke poes ja ma lihtsalt pidin pilti tegema sellest, et popkorn on Lätis popkorns... :)

Ööbisime Ventspilsis ning pühapäeva hommikul läksime kohalikku randa üle vaatama. Väga ilus rand, sel päeval olid ka väga lahedad lained. Ilm oli pisut jahe ja ma ei läinud ujuma, aga kui nägin, kuidas E seal üksi hullas, siis ajas ikka päris kadedaks. Vähemalt kätekõverdustepildi sain seal ära teha.

E oli pähe võtnud, et tema peab nägema ära kohaliku suure suure raadioteleskoobi (maailmas suuruselt kaheksas). No vaatasime siis selle ka ära, tõesti päris võimas värk.

Järgmisena oli programmis Jurmala - Livu veepark. Ma üldiselt ei ole torude fänn (ebameeldivad valusad kogemused ühest Eesti veekeskusest). Alustasime saunadega ning väikeste liumägedega. Ning järsku tundsin, et tahan torust alla lasta:) Kohutavalt kohe tahan. Kõigepealt läksime torudest alla sõitma kummipaadikestega (või kuidas iganes neid kutsutakse), mis oli päris vägev, hea hoo sai sisse ja kuna ma sundisin E-d ees istuma, siis tema sai vist hirmaśama kogemuse osaliseks kui mina:)

Juba tükk aega olime vaadanud mingit punast toru, mis tuli ikka korraliku langusega alla. Alguses olin 100 % kindel, et mina sinna küll ei lähe. Aga läksin. Ja tahtsin ise esimesena minna. See oli ka väga äge! Like! Hea, et ujukad selga jäid.

Kuigi oli jutt, et see toru jääb viimaseks, siis läksime veel ühte torusse, aga see oli natuke ebameeldiv, toru ühenduskohad käisid selja vastu. Aga hoog oli muidugi suur. 

Niiet vägev keskus! Soovitan tegelt ka.

Koduteel õnnestus meil rahaliselt ka läti politseitöötajaid toetada. Klassika. Kuigi sõitsime ekstraettevaatlikult. Aga jah... Mitte ei saanud aru, et seal asula algus oli.

Kojusõit kulges nii, et Läti poole sõitis E ja Eesti poole mina mingi jubeda energiajoogi toel, millest mul pärast terve järgmine päev paha olla oli.

Mu reisiblogi hakka küll rohkem fotoblogi meenutama, aga pilt ütleb rohkem kui sõnad.
Tervitused ja uute reisideni!