Kotkasse

Teel Hämeenlinnast Kotkasse nägime viita raudteemuuseumisse ja otsustasime selle näidatud suunas liikuda. Muidugi oli muuseum suletud, kuna kell oli juba 15 läbi. Milline muuseum suletakse kell 15!?? Tahate, ma ütlen, milline - suurem osa Soome muuseumitest vist.

Tegime ringi ümber muuseumihoone, et oma kõrvalepõikest mingitki elamust saada.

Õhtul käisime kõrvalmajast omale siia lahtikäivat voodit toomas, mis kujunes päris meeleolukaks, kuna madratsid ei tahtnud kuidagi voodisse sobituda. Ütlesin E-le juba, et seda mõistatust ta ära ei lahenda, kuid lõpuks leidsime siiski enamvähem sobiliku lahenduse.

Laupäeval läksime Mussalo saare matkaradadele. Seal on võimalik valida kahe marsruudi vahel, üks kulgeb rohkem mööda mereäärseid kaljusid (ilusa ilmaga lihtsalt mega rada) ja teine tee on pigem metsarada, mis ühes kohas samuti merega kokku puutub. Seekord valisime jalutuskäiguks metsaraja. Raja alguses küsis E mult, et mis mina arvan, kui mitut nastikut me näeme. Vastasin, et mitte ühtegi. Seejärel küsis ta sama rästikute ja kivisisalike kohta. Minu vastus jäi samaks. Kuna minu kindel arvamus roomajate mittekohtamise kohta hirmutas teda natuke, tegi ta oma panuse veidi tagasihoidlikuma, kui algselt plaanitud, ning panustas ühe kivisisaliku peale.

Võtsime alguses päris kiire tempo, kuid siis tuletasin meelde, et tulime rada nautima, mitte mingit eesmärki taga ajama ning seejärel hakkasime seda muinasjutumetsa rahulikult nautima.

Lõpuks jõudsime mere äärde ning asusime einestamiseks sobilikku kivimürakat otsima. Ja seal ta oligi - suur nastik isiklikult. E muidugi süüdistas mind, et ta nastiku kohtamise pakkumise kivisisaliku vastu oli vahetanud. Mis teha:)

Õhtul läksime Kyminlinna kindlust avastama. Me ei teadnud täpselt, mis meid seal ees ootama peaks ning tundus, et see ala on hoopis suveteatri kasutuses. Nägime vaid sadu ja sadu meetreid müüre. Kõikvõimalikud uksed olid kinni, kuid meid valdas suur soov näha, mis keelatud alal asub. Leidsime ühe madalama koha, kust oleks saanud üles ronida ja pilgu tervele alale peale visata. See aga ei osutunud eriti lihtsaks, kuna lähemal vaatlusel tuli välja, et meiesuguste uudishimulike jaoks oli sinna okastraadist aed ette ehitatud. E-d see ei takistanud ja varsti saabus ta tagasi teatega, et seal pole mitte midagi vaadata. Sisemine ala olevat näinud välja täpselt samasugune nagu väljaski. Hea, et püksid terveks jäid.

Järgmine peatus - Langinkoski park. Taas üks mõnus rada looduse ja veemühina nautimiseks. Siin räägivad pildid paremini.

Pühapäeval mõnulesime rannas. Nii kuuma ilma kohta oli mere ääres imelikult vähe  inimesi. Aga meile sobis.

Õhtul vaatasime filme ja lõime veel natuke aega surnuks. Usun, et puhkus õnnestus.

Algselt oli plaanis reedeni E-le seltsi pakkuda, aga kohutused kutsuvad koju tagasi. Nüüd on vaja ju raha koguma hakata. Miks? Sellest kirjutan teises blogis.