Kristeli reisiblogi: Hispaaniasse sõit ja Calahonda

Mulle on juba tavaks saanud alustada oma reisijutte lennuseiklustega. Lendudel juhtub alati midagi, millest pajatada.

Meie lend väljus Riiast. Pidime kodust lahkuma hiljemalt kell 6 hommikul, aga sõitma hakkasime kell 6.15. Jah ja peab tunnistama, et seekord saime trahvi juba enne kui Lätti jõudsime. Ka piiril peeti meid kinni ja kulutati väärtuslikke minuteid, lisaks ei olnud meil auto passi kaasas. Või noh õigemini me arvasime, et ei ole. Hiljem selgus, et siiski oli. Aga õnneks lasti meil siiski auto passi esitamata edasi sõita.

Nagu Erikuga koos reisides tavaks on saanud, jooksime lennujaama väravate poole nii, et veremaik suus. Tuli välja, et väravad polnud veel avatudki ja kellelgi polnud plaanigi meid lennult maha jätta. Mainin, et seekord olime olnud piisavalt nutikad, et Ryanairi check in kodus ära teha - et mitte lennujaamas mingit ulme summat selle eest maksta. (Nagu meie Norra reisil juhtus).

Esimene peatus oli Londonis. Kui järgmisele lennule minema hakkasime, paluti mul demonstreerida, kuidas minu käsipagasi kohver etteantud raamidesse mahub. Viskasin oma koti sinna sinise raami peale ja no see ei läinud sinna kohe mitte kuidagi sisse, ma ei näinud absoluutselt mingit võimalust, et see sinna mahuks. Kuigi kodus isegi mõõtsin kohvri üle, et see odavlennufirma käsipagasi nõuetele vastaks... Mulle tundus, et raam on kuidagi väiksem kui see, mis kodulehel öeldud ja vihastasin üsna korralikult selle väikestkasvu väravatöötajatüdruku peale, kes minuga seal ülbitsema tuli. No ok, võib-olla ta ei ülbitsenud, aga juba hakkas mingit 50 euri minult nõudma - et kas tahan maksta sulas või kaardiga. Aga mina ei tahtnud kohe kindlasti seda raha talle maksta... Küsisin, et kuidas on võimalik, et mind eelmisele lennule lasti ja mulle öeldi, et nemad seda ei tea, aga nemad peavad kõik üle kontrollima. Igatahes, lõpuks Erik surus selle kohvri mingi imenipiga ikkagi raamide sisse ära - ma tõesti ei kujuta ette, kuidas, aga pardale mind lasti ja mingit raha maksma ei pidanud.

Meie reisi esimene päev ei olnud just kõige pilvitum ega tuulevaiksem, kuid mida rohkem aeg õhtu poole tiksus, seda soojemaks ja troopilisemaks ilmatingimused kiskusid. Õhtune jalutuskäik oli juba päris mõnus. Hetkel hoiame pingsalt ilmaennustusel silma peal.

Kodu eest peame nüüd küll väga tänama Tarmot, kes meid endale külla kutsus ja siis otsustas ise hoopis Eesti sõita, jättes meid siin peremeesteks. Meie seekordse reisi kodu asub Calahondas paljude uhkete ja arhitektuuriliselt vingete villade piirkonnas.