17.3.18

Loro Park

Lõpuks oli käes päev, mil saime külastada Loro parki. Loro park on siis selline loomaaialaadne koht, kus toimuvad ka loomade poolt esitatavad showd. Natuke pabistasin ka, sest viimasel ajal on palju räägitud loomade kehvast kohtlemisest erinevate showde tarbeks, kuid kohapeal räägiti palju loomade eest hoolitsemisest ja neile hea elukeskkonna pakkumisest, niisiis loodan, et see nii ka tegelikkuses on.
Loro park asus meie hotellist 10minutilise jalutuskäigu kaugusel, seega läksime sinna jala.
Loro tähendab papagoid ning alguse ongi see paik saanud papagoide kollektsioonist. Nüüdseks elab seal palju erinevaid loomaliike. Meie aga alustasime showdest. Esiteks vaalad. Pärast oma treeneri ründamist 2009 a ja tolle surma enam treenerid koos vaaladega vette ei lähe. Teiseks merilõvid. Kolmandaks delfiinid (selle magas Olivia täiesti maha, hoolimata valjust muusikast ja treenerite jutust, plärtsudest, aplausidest).



Ei mahu

Delfiin veab paadiga pisikest last

Pingviinidel oli seal ka päris lahe pingviiniakvaarium. Haide ja teiste kalade kõhu alt saab tunnelis läbi kõmpida. Papagoide puuride piirkonnas on väga lärmakas. 



Lahedad mereussikesed


Meie abimees ussike

Söökidest. Tenerifele omastest söökidest saime buffees nt papas arrugudas´t (kortsus koorega väikesed soolases vees keedetud kartulid).  Need olid väga head ja võtsime neid pea iga söögikorra ajal oma taldrikule. Valikus oli veel Spanish omlette, mis omletile mitte nii omaselt maitses pigem kartuli kui munana. Ka mereelukad olid igal õhtul kohal. Aga muidu oli meie hotellis valikut igale maitsele. 

Viimasel hommikusöögil istus meie kõrvale üks hästi vana naine, keda me pea iga söögikorra ajal nägime, ta jäi vist lihtsalt hästi meelde oma hallide hallide juustega ja ilmselt üsna kõrge eaga. Loomulikult hakkas ta Oliviaga juttu ajama ja lõpuks palus minult, kas tohib teda sülle võtta. Lubasin, ise igaks juhuks hästi lähedal, et teda maha ei pillataks. Arvasin, et Olivia äkki natuke võõrastab, aga ei, Olivia oli selleks ajaks juba tähelepanuga harjunud ja naeratas vanatädile ning tõmbas tal mõned hallid juuksed peast lõbusasti välja. Tädi rääkis mulle, kui õnnelik ta millegipärast beebide läheduses on ja pärast ütles oma kaaslasele, et nüüd on tema päev korda läinud.
Kui paar postitust tagasi ütlesin, et Olivia võõrastele eriti lahkelt ei naerata, siis reisi lõpuks on see muutunud.

Tagasisõit meil nii libedalt enam ei läinud. Kui tulles ei teinud Olivia piiksugi ja magas suurema osa teest või siis oli lõbusas tujus, siis tagasiteel oli tal raskusi taksos ja lennukis  magamajäämisega ning protesteeris häälekalt.
Päev enne reisi pistis tal üks hammas end igemest välja ning tagasi tuli Olivia juba kahe hambaga. Koju jõudsime öösel kell 00.30. Mul ei ole pärast ühtegi reisi olnud nii hea meel kodus olla. Reis ja päike olid supertoredad, aga kodus on ka väga mõnus. Olivia arvas sama. Miks ta muidu öösel kell pool üks hakkas suure rõõmuga kodus oma mänguasjadega mängima ja oli tõeliselt heas tujus :) 

Kommentaare ei ole: