6. päev. Kolm trenni.

Äratus 5:50. Pesema, riidesse ja 4km konverentsikeskusesse. Ei midagi uut. Välja arvatud see, et mu jalad on väga väga väga valusad. Kujuta nüüd ette, et reie nelipealihase (esireis) asemel on sul üks väga pingule tõmmatud kummilint. Ütleme, et selle lindi ülemine ots kinnitub sinu reie ülemisele osale ning alumine ots natukene põlvest alla poole säärele. Kuna su päev on pikk, on sul käes palju asju ning sa ei suuda neid kõiki hallata ning midagi pudeneb maha. Ja nüüd sa pead kükitama, et see üles võtta. Mis juhtub selle väga pingul oleva lindiga? See peab venima pikemaks.  Lint saab tohutu pinge osaliseks ja võib-olla hakkab nii ühte kui teise kohta tekkima väikeseid rebenemisi. Jah, see on valus.

Aga hoolimata valust oli minu esimeseks tunniks kell 7.00 hommikul varustusega ringtreening. Soojendaust alustasime kükkide ja väljaastetega. See oli põrgulik piin. Aga mida rohkem kükke teha vaja oli (ja nendega seal tunnis ei koonerdatud), seda elastsemaks mu lint jälle läks ning varsti polnud kükitamine enam mingi probleem.

Järgmiseks rääkis Maureen Hagan väga toredasti uuematest fitnesstrendidest ja rühmatreeningutest ning edasi suundusin õppima, kuidas ennetada laste ülekaalulisust läbi mängimise. Seda tundi viis läbi sama tegija, kes eelmisel päeval meile Rookie Rumblet tegi. Tema point oli väga hea: me peame endast välja laskma "8-aastase mina", lollitama ja mitte kartma lolliks jäämist. Ta palus meil mängida ahvi, kana ja ussi jt loomi; kujutada ette, mis tunne oleks, kui maja pöörduks teist pidi ning peaksime käima laes; näha asju läbi laste silmade. Kogu tema idee oli väga lahe, aga ma ei teinud selles konkreetses tunnis mitte ühtegi harjutust ega mängu kaasa. Miks? Sest ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Istusin seina ääres (ma polnud ainus), tegin märkmeid ning üritasin aru saada, miks ta mulle ei meeldi. Ta tegi kõike täpselt nii nagu teised loengute ja tundide läbiviijad, ma ei suutnud leida ta käitumises ega välimuses midagi erilist ega teistsugust, aga ta lihtsalt ei meeldinud mulle!

Aga kellelegi ta pidi ikkagi meeldima, kuna ta valiti aasta personaaltreeneriks. Mõnes inimeses lihtsalt on seda sära ja karismat, aga teises mitte. kas keegi teab, kust see tuleb? Ma tahaks ka.

Üks mängudest osavõtja tuli mult pärast küsima, et kas ma tegin märkmeid ja kas ta võiks neid pildistada, kuid kahjuks pidin talle ütlema, et need on kirjutatud eesti keeles ning ilmselt tal ei ole neist väga kasu.

Eile lasin end expol ära rääkida CoreStixi meestel ja läksin täna nende tundi proovima. Vahelduseks on huvitav keppe painutada, kuid ma ei arva, et see on varustus, mis mul ilmtingimata olemas olema peaks. 

Järgmisena sain osa Nick Winkelmani loengust, mis rääkis, kuidas parandada sportlaste jooksutehnikat (ennekõike sprinterite puhul) ning vaatasime Bolti jooksu aegluupi. Sain teada, et Bolti jalg on sprindi ajal maaga kontaktis 90 millisekundit (hetkest kui ta jala maha asetab kuni hetkeni kui ta selle jälle maast lahti saab). Natuke tavalisemal inimesel kui Bolt, on see aeg 120 millisekundit. Oli näha, et mees teab, mis mees räägib ja see meeldis mulle väga.

Tunni lõpus tegime päris lahedaid jooksutehnika parandamise harjutusi. Mõningaid neist oleme teinud Ringiga ka välitreeningutel. Üks harjutus algas näiteks nii:

Viimase loenguna olin omale valinud workshopi, kust ma lootsin saada häid mõtteid rühmadega mängude mängimiseks. Tundi viis läbi keegi vanem härra Austraaliast ja tund osutus pigem järjekordseks ringtreeninguks. Tegemist oli siiani kõige ebaõnnestunuma korraldusega. Härra pidi ette näitama 36 harjutust, ta oli need ekraanile projekteerinud, aga saal oli suur ning ta pidi iga harjutuse näitamise järel ekraanile lähemale minema ja vaatama, mis on järgmine harjutus. Igat harjutust näitas ta ette ainult umbes 1-2 kordust, kusjuures kõik harjutused olid kuidagi ääretult struktuuritud ja ebamäärased. Hea külg oli aga see, et saime kasutada huvitavat varustust. Liivakotte, igasugu erinevaid kumme, veega täidetud tuube ja tõkkeid. Näiteks tegime harjutust, kus mul on kumm ümber kere ja pean edasi jooksma, aga teine inimene hoiab kummi otstest ja üritab mind tagasi hoida (mulle jubedalt meeldib see harjutus). Minu partner oli selline lühemat kasvu Serena Williams ning ta suutis reaalselt kummi hoida nii tugevalt, et ma jooksin koha peal ning ei liikunud millimeetritki edasi. Talle pakkus see kõvasti nalja. Kes nüüd aru ei saanud, millest ma rääkisin, siis väikest videot selle harjutuse kohta saab vaadata siit.

Aga siiski oli tegemist kuidagi halvasti läbimõeldud tunniga.

Expolt soetasin omale ka veel Ringi jaoks nii mõndagi põnevat;)

Päeva lõpus kohtusin taas Heatheriga (ausõna, nii abivalmis inimest pole ma varem näinud), kes mu koju sõidutas.

Idea World Conventionil osaleb umbes 2500 inimest, aga siin olles on tunne, et tegemist on ühe suure perega. Ja eks mõnes mõttes ongi. Mulle meeldib ameeriklaste tegutsemisvalmidus ja vaba suhtumine (kui sulle midagi ikka meeldib, siis hõikad woohoo vms). Ma kujutasin ette, et siinsed inimesed on natuke pealetükkivamad, kuid absoluutselt mitte. Samas on näha, et neid on kasvatatud naeratama ning üksteisele tunnustust jagama, mis on minu arvates vägagi teretulnud.

Homsest graafikust vahetasin ühe tunni välja, kuna mul tuli kohutav tantsimise tuju peale ning valisin oma uueks tunniks Epic Dance Encounteri, kus lubatakse tutvustada kõige uuemaid ja kuumemaid tantsutrende! 

Siiani on see reis ning see konverents andnud mulle palju uusi ja põnevaid mõtteid, millegipärast reisimine mõjub mulle alati nii. Austraalias tuli mul ka väga palju häid mõtteid, mida kodumaal korda saata. Kuid millegipärast hakkavad need mõtted tagasi jõudes vaikselt hääbuma ja hääbuma kuni kustuvad. Kuna ma aga olen sellest probleemist teadlik, siis üritan seda ennetada.

Ilusat nädalavahetust teile sinna!