4. päev. Tabata bootcamp.

LA konverentsikeskus on mu elukohast umbes 4km kaugusel ning kuna ma ei leidnud paremat viisi sinna saamiseks, siis otsustasin minna jala. Kuna mul oli terve päeva kraam kaasa pakitud (vahetusriided, lõunasöök, snäkid, vesi, botased jne), siis ei tundnunud see 4km sugugi lühike maa.

Ja siis ma nägingi seda: LA konverentsikeskus... Ma arvasin, et kui ma seda näen, siis tunnen selle kenasti ära ja oskan kohe õigesse kohta minna. Ma aga ei olnud arvestanud sellega, et kui keskuseni jõuan, siis on see igal pool mu ümber! See oli lihtsalt nii suur! Mul ei olnud aimugi, kust küljest sellele läheneda, nägin silte kirjadega "lõuna-osa" ja "lääne-osa" jne. Mul ei olnud aega sellest pilti teha, kuid õnneks on keegi teine selle vaeva minu asemel näinud:

Pilt nr 1 (pealtvaates).

Pilt nr 2 (ühelt küljelt).

Registreerumisel saime kõik kotikese, mis sisaldas meie individuaalset loengute-tundide graafikut, nimesilti, roosasid tossupaelasid ja 17(!!) lehte kuponge (igal lehel 8tk) - noh, et näiteks saad tasuta kotikese või tasuta trenni või mingi söögi 5 dollarit odavamalt jne jne..

Kotikeses oli ka tervitus Michelle Obamalt.

Tabata bootcampi looja Mindy Mylrea koolitust kuulates käis mul peas mitu korda mõte: "Issand jumal, ma tahan olla TEMA". Ta rääkis nii hästi ja tal olid superhead naljad. Kogu treeningsüsteem on väga hästi läbi mõeldud ja treeneritele valmis koostatud. Nüüd olen ka mina Tabata bootcampi treener! Loodan seda kodumaal praktiseerima hakata. Kahjuks on siiski rahvusvahelisel tasandil hetkel veel mõned probleemid (masksmisesüteemis jms), kuid nad töötavad selle kallal. Peavadki töötama, sest ainuüksi täna oli seal koolitusel inimesi Mehhikost, Brasiiliast, Costa Ricalt, Austraaliast, Itaaliast, Lõuna-Aafrika vabariigist ja isegi Indiast.

Järgnevalt pildil palun üritage mind ignoreerida, aga vaadake Mindyt. Kes arvab ära kui vana ta on?

Täiesti hullumeelne, aga Mindy on 52. Olen alati arvanud, et sport hoiab noorena, kuid tõestusi selle kohta tuleb juurde iga päevaga.

Tänane päev oli pikk, lõpus hakkas väsimus juba peale tulema, ja seda just vaimselt, mitte füüsiliselt. Jah, me tegime 3 trenni täna, kuid enesetunne on hea ja värske! Reied natuke on kanged, aga pole viga, küll homme peale treenida saab.

Mitmed harjutused olid koos partneriga sooritamiseks ning õhtu poole sattus mu partneriks üks natuke ülekaalus olev treener. Ta ei olnud eriti heas vormis ja ei jaksanud palju teha, kuid inimesi on igasuguseid ning mina kedagi selle põhjal hindama ei hakka, kas ta jaksab plankis koos minuga jalga tõsta või mitte. Hiljem ta küsis, et kust ma pärit olen ja ütles, et ta ise on LA-st. Selle peale ma uurisin talt, kas ta ei tea, kuidas ma saaksin oma siinsesse koju. Siinsed inimesed on kõik jubedalt abivalmis ning ta hakkas kohe organiseerima ja uurima, kas keegi teab, kuidas ma saaksin koju. Lõpuks läks igatahes nii, et ta viis mu ise autoga ära.

Nagu ma juba Austraalias olles õppinud olin, siis autosõidud on inimestevahelises suhtlemises kõige olulisemad - oi kui palju elulugusid ma autosõitude vältel kuulnud olen... Kuigi sõit oli vaid 4km pikk, jõudsin ära kuulata ka tema loo. (Ja tema minu oma samuti). Mis siis selgus?

Selgus, et tema kehva vormi põhjuseks on üks just äsja nurjunud rasedus. Kusjuures ta on 41aastane naine, kellel pole kaasat ning kes on kulutanud hiigelsummasid kunstlikule viljastamisele. Ta elab oma nelja koeraga ja annab personaaltrenne ning lastejoogat. (Väga huvitav!). Seejärel tuli välja, et ta oli ise kunagi väga tugevas ülekaalus ning kui filmiti kaalulangetamissaadet The Biggest Loser, siis ta langetas  koos nendega kaalu (mitemed grupid langetasid kaalu niimoodi, et neid ei filmitud). Õige pea sai temast hoopis sarja The Biggest Loser (The Biggest Loser Resort Malibu) treener! Muidu on ta elanud pikalt New Yorkis ning tegelenud filminduses nt mitmete talk-showde produtseerijana. Lisaks on ta näiteks ühes kuus jooksnud läbi 4 maratoni.

Heatheri kodulehte näete siit.

Kuna mul oli kõrini kodus olevatest söökidest ning mul oli vaja juua osta jne, siis läksin otsima seda poodi, mida mulle siin toidukaupade soetamiseks oli soovitatud. No lõpuks ometi mingi normaalne pood! Võrreldes kohalike latiino 1 dollari poodidega, oli see tõeline supermarket. Oleksin seal lausa pikemalt aega veetnud, aga kell oli juba üsna palju ning ma ei tahtnud väga pimedusse ka jääda. Kuna mul oli tohutu janu, siis ahvatlesid mind eriti kõik puuviljad, joogid ja salatid. Kuna ma olen siin enamasti söönud võileiba ja müslit ja batoone ja väga vähe värsket kraami, siis ma üllatusin isegi, kui väga ma tahsin poes rohelise letist midagi osta. Üritasin endale aru anda, et tegelikult ma ei sööks nagunii kõiki neid beebi-spinateid, porgandikesi, brokolit, hernekaunu, salateid ega kaktuselehti. Jah, nad müüsid seal ka erinevate kaktuste lehti. Selliseid suuri.

Koduteel kihutas minust mööda kaks täissireenides ja -tuledes politseiautot. See on lausa kohutav, kui valjud sireenid siin igasugu politsei- ja kiirabi- ja tuletõrjeautodel on. Ja politseiautod on täpselt nagu filmides - sellised.

Minu korteri omaniku Chrisi õde Priscilla on ka väga tore ja abivalmis. Hetkel toimub tal siin mingi iganädalane Herbalife pidu. Tulin poest ja siis terve toatäis väga erinevaid inimesi tervitasid kõik mind: "Hello Kristeeeel". Väga armas:)

Just kuulsin kõrvaltoast lauset: "Priscilla ei tea, mis on Knight Rider!!!!" Ei ole võimalik.