2. päev. Hollywood.

Eilne öö möödus väga kehvasti. Peavalu, nohu ja kurk ei lasknud magada. Kui õnnestus magama jääda, siis kell pool neli hommikul läks uni ära. Tunnikese pärast õnnestus mul jälle tunnike magada, täpselt nii kaua, kuni keegi eestimaalane mulle helistada suvatses. Jälle oli uni läinud. Ajavahega harjumine ei lähe enam nii sujuvalt, kui siin mõni aasta tagasi veel läks:)

Olin teinud plaani, et lähen täna Hollywoodi. Kuna kohalik apteek avati alles 9.30, otsustasin, et lähen metrooga Hollyood boulevardile mõnesse apteeki ja siis sõidan edasi Universtal Studiosse turisti tegema.

Metroopilet toimis hästi, vagun jõudis täpselt siis ette, kui mina ootesaali astusin, niiet mul polnud aega mõeldagi, kas see ikka on õige suund, kuhu ma sõitma hakkan. Aga oli õige ning iga järgneva peatusega hakkas metroosse siginema juurde valgeid inimesi.

Metroost välja saades sattusin esimese asjana Walk of fame'ile. Järgnev pilt on ainult tugevatele - neile, kes aevastavad, silmad lahti.

Hollywood boulevard on täis kõva sagimist: turiste ja tuuride-pakkujaid.

Üks härra tuli minu käest küsima, et kust ma pärit olen, vastasin, et Eestist. Selle peale ta korrutas mulle midagi mitu korda ja lõpuks sain aru, et ta ütles "Tere". Ta ütles, et käis Tallinnas nii 5 aastat tagasi.

Mina: "Ja te ikka mäletate veel "Tere"?"

Tema: "Jah, ma oskan sadu keeli, ma olen selle poolest kuulus."

Vahetasime veel paar sõna ja lõpuks küsisin talt, kust ma võiksin leida apteegi. Pärast oli pool päeva piinlik, et ma ei teadnud, kes ta on. Üritasin nüüd siin kodus natuke googeldada, leidsin mõned taolised mehed, kuid siiski pole kindel, kes ta täpsemalt selline oli või mida ta siis tahtis. Niisama jutustada? Leida uus ja väljakutsuv keel?

Kui lõpuks oma külmetuse-rohu ostetud ning sissemanustatud sain, jäid mulle ette muidugi poed. Mitte ei saanud tulla ära Guessist ja Victoria's Secretist tühjade kätega ning õnneks leidsin ühest poest ka spordiriideid. Esialgne saak sai siis selline (suveniire ei pildistanud):

Tuigerdasin oma kotikestega mööda keskust ja keegi härra näitas sõrmega mu selja taha põrandale ja ütles: "Sa kaotasid midagi."

Ma küll hästi ei uskunud, kuid teades oma asjade kaotamise oskust vaatasin siiski seljataha. Põrand oli muidugi tühi ja minu küsiva ilme peale lisas härra: "Sa kaotasid mu südame."

Olin juba leppinud teadmisega, et Universal Studiosse ma täna enam minema ei hakka, tõenäoliselt oleks pidanud sinna minema kohe hommikul. Lisaks külmetusele olin ma nüüd juba ka parajas päikesepiste saamise faasis. Arvasin, et äkki oleks õige aeg käia ära mõnes kohalikus McDonaldsis. Üldiselt on need siin kõikjal, vaheldumisi Subwaydega, aga kui sul seda vaja on, ei jää tee peale mitte ühtegi. Tee peale jäi ainult see ja ma otsustasin sinna mitte sisse astuda:

Tulin hoopis koju natuke puhkama ja sööma.

Kokkuvõttes oli päris lahe sellisest kõvast melust osa saada, kahju ainult, et seda kuidagi kenasti fotodele jäädvustada ei osanud - liiga palju toimus ümberringi kogu aeg.

Sain just Tabata bootcampi koolitajalt kirja, mis ütleb:
Aeg: 10.00am-7.00pm. Palun tulge 20 minutit varem kohale, et registreeruda, kuna alustame täpselt kell 9.00am.
Palun väga, aga et mis kell siis? 9? 10? 9.40?  Mõistatus.

Reedel on pidu, kus tuleks punast kanda. Mul ei ole midagi punast kaasas.