30.6.15

Norra. Päev 5. Geiranger.

Hommikul startisime Geirangeri poole.

Teel Geirangerisse. Veel Grotli.

Teel Geirangerisse. Veel Grotli.
Teel geirangerisse.
Geiranger on väike külake, kuhu veetakse busside kaupa turiste. Samuti saabuvad siia kruiisilaevad. Wikipedia sõnul on Geiranger valitud Skandinaavia parimaks reisisihtkohaks. Igal aastal joostakse seal poolmaratoni ning võisteldakse jalgratastega - võistlus algab merepinna kõrguselt ning lõpeb 1497 m kõrgusel. Mul tuleb vere maitse suhu, kui sellele mõtlen.



Vaade Geirangerile
Istusime ja nautisime vaadet fjordile ning mägedele ja mõtlesime, mis tunne võiks olla ärgata hommikul, võtta tass kohvi, astuda uksest välja ja siis nautida sellist vaadet. Mõne hetke pärast aga avastasime, et mitmetel inimestel on selline võimalus olemas. Selles piirkonnas on nii mõnedki majad, mille hoovist võib seda triljonivaadet nautida.
 
Geirangerisse jõudes saime eelviimase vaba parkimiskoha ja kohe meie kõrvale, viimasele vabale parkimiskohale, seadis end auto ühe Hispaania paarikesega.
Loomulikult ei olnud me Geirangerisse tulnud suvaliselt, Annika oli meile välja vaadanud kellaaja, millal saab minna laevale, et siis fjordil ringi kruiisida.
Targast Wikipediast saab teada, et erinevates maades ja keeltes kasutatakse sõna "fjord" pisut eri tähenduses, kuid Norras tähistab see mere sopistusi sisemaal.
Kahjuks me ei saanud sellele laevale, kuna Annika oli kusagilt valed kellaajad välja lugenud. Seega otsustasime minna Rib boat fjord safarile. Tegemist oli 15-kohalise kummist mootorpaadiga, millega sõitmiseks tuli selga tõmmata natuke naljakad ja päästemeeskonna tööriietust meenutavad ülikonnad. Paadisõidule läksime koos sellesama Hispaania paarikesega, kes meie kõrvale parkis. Kuna ka nemad olid tahtnud minna laevale, aga jäid sellest maha ja siis otsustasid sama sõidu kasuks, mis meie.
Tõmbasime siis oma ülikonnad selga ning kõndisime läbi linna(!) paadisillale.
 


Õnneks ei pidanud me kordagi kahetsema, et laevast maha jäime, kuna see paadisõit oli korralik lõbustus! Paadikapten lõbutses korralikult, sõidutas meid täistuuridel kaljuseina suunas ja siis viimasel hetkel pööras ära ning hiljem kasutas mööduva laeva laineid, et meile hüpekaid teha, kilkasime korralikult:)
Nägime koske nimega Seitse Õde ja vastaskaljul kahe kosejoa lahknemisel moodustuvat viinapudelikujutist. Paadiga sõidutati meid vastu kaljuseina, et saaksime oma käega koske katsuda ja pilte teha. Hispaania paaril läks natuke kehvasti, kui nemad pildistamiseks paadi ninasse ronisid, siis paat libises natuke paigast ning nad said mõnusa veejoa omale krae vahele.
See sõit tegi meil tuju igatahes väga lõbusaks!
Edasi istusime autosse, et sõita üles mägede tippudele. Samal ajal sõitis minema ka Hispaania paarike. Mainin neid nii palju, kuna meie jaoks oli lihtsalt nii naljakas see, kuidas me pidevalt igal pool täpselt samu asju tegime, mis nemad.
 
Järgmiseks sõitsime üles mägede tippu, kust pidi avanema väga lahe vaade fjordile ja teistele mägedele jne. Aga kahjuks oli meie mäetipp pilve sees, nii et avanes hoopis järgnev vaade.

 


 
Selliseid kivide torne, mida Erik siin pildil laob, võis näha igal pool. Vanasti olevat neid kasutatud mägedes-metsades tee juhatamiseks, kuid tänapäeval tasub usaldada pigem gpsi ja sisetunnet kui neid kivitorne.
 
Pilvede tõttu me mäe otsas liiga kaua aega ei veetnud, lisaks oli mul mägiteedel keerutamisest süda ka natuke pahaks läinud. Sõitsime hotelli õhtust sööma ning seejärel tuiasime natuke veel omapäi hotelli läheduses ringi.
 


Leidsime ühe laheda silla, millest ma muidugi nõus üle minema ei olnud, kuna mul on selline väikest sorti silla-foobia.
 

Kommentaare ei ole: