Esmaspäeval oli meie sihtkohaks Ronda, mis jääb meie kodust umbes 80 km kaugusele ning kuhu jõudmiseks tuleb sõita pikalt pikalt mööda käänulisi mägiteid. Teed on korralikud, asfalteeritud, piiretega, kuid sellegipoolest võttis see tee mu peopesad higiseks. Kuna teed on hästi korralikud, siis seal sõidetakse päris suurtel kiirustel ja kuna ma ise roolis ei olnud, ei jäänud mul muud üle kui alistuda saatusele. Mis juhtub, see juhtub minust sõltumatult. Juhtus see, et jõudsime tervelt ja turvaliselt nii sinna kui koju tagasi:)
Ronda kõrgub El Tayo kanjoni kohal ja seega on võimalik näha endast rohkem kui sada meetrit allapool asuvasse orgu. Jalad võttis nõrgaks küll.
Hiljem, kui olime juba vaated ära nautinud, olime tunnistajaks ka millelegi päris jubedale. Politseinikud tõmbasid ühele väljasopistuvale vaateplatvormile lindi ette, rääkisid midagi ühele naisele ja mehele (tundusid turistid), mille peale need täielikult endast välja läksid, täielikku šokki ja ahastusse sattusid... Politseinikud hoidsid neid kinni ja üritasid neid maha rahustada. Keegi nende tuttav/reisikaaslane/järeltulija oli kas alla hüpanud või kukkunud. Ellujäämise lootust seal kohe kindlasti ei ole.
Sellise vahejuhtumi tunnistajaks olemine vajutas kogu järgnevaks õhtupoolikuks mõtetele korraliku pitseri. Lugesin hiljem, et aastas hüppab Rondas sillalt alla keskmiselt kolm turisti. Enesetapjad.
Meie aga ei saanud oma reisi sellepärast katki jätta ning kuna Ronda olevat ka härjavõitluse sünnilinn, astusime sisse vastavasse muuseumisse.
Tagasi koju jõudes märkasime, et poolboy oli käinud basseini puhastamas. Ja mina teda ei näinudki :( ma nii väga ootasin. Teate ju küll neid basseinipoisse, filmidest olete ju näinud... Sellised Ricardod, musklis ja tõmmud.
Erik avaldas siin just suure suuga arvamust, et ilmselt käib basseinipoiss siin korra nädalas ja et seega ma teda kohe kindlasti ei näe:(
Teisipäevaks lubas ilusat ilma ja seega otsustasin, et midagi muud ma homme teha ei kavatse kui ainult rannas logeleda!
Hiljem, kui olime juba vaated ära nautinud, olime tunnistajaks ka millelegi päris jubedale. Politseinikud tõmbasid ühele väljasopistuvale vaateplatvormile lindi ette, rääkisid midagi ühele naisele ja mehele (tundusid turistid), mille peale need täielikult endast välja läksid, täielikku šokki ja ahastusse sattusid... Politseinikud hoidsid neid kinni ja üritasid neid maha rahustada. Keegi nende tuttav/reisikaaslane/järeltulija oli kas alla hüpanud või kukkunud. Ellujäämise lootust seal kohe kindlasti ei ole.
Sellise vahejuhtumi tunnistajaks olemine vajutas kogu järgnevaks õhtupoolikuks mõtetele korraliku pitseri. Lugesin hiljem, et aastas hüppab Rondas sillalt alla keskmiselt kolm turisti. Enesetapjad.
Meie aga ei saanud oma reisi sellepärast katki jätta ning kuna Ronda olevat ka härjavõitluse sünnilinn, astusime sisse vastavasse muuseumisse.
Tagasi koju jõudes märkasime, et poolboy oli käinud basseini puhastamas. Ja mina teda ei näinudki :( ma nii väga ootasin. Teate ju küll neid basseinipoisse, filmidest olete ju näinud... Sellised Ricardod, musklis ja tõmmud.
Erik avaldas siin just suure suuga arvamust, et ilmselt käib basseinipoiss siin korra nädalas ja et seega ma teda kohe kindlasti ei näe:(
Teisipäevaks lubas ilusat ilma ja seega otsustasin, et midagi muud ma homme teha ei kavatse kui ainult rannas logeleda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar