Autoreis Horvaatiasse

Selleks suveks oli meil planeeritud autoreis Horvaatiasse. Ostsime selleks puhuks väikese bussi ja korraldasime nii, et taga saavad 4 last vastastikku istuda.

Esimene päev viib meid Lätti AB parki. See on selline päris suur lastepark, kus on lõbustuspargi atraktsioone, batuute, väikeseid maailmu, dinosaurusekujusid, vesijalgrattaid, väikestele lastele veelõbustust ja suurematele veepeal ulpivat takistusrada.

Veetsime sellel palaval päeval seal mitu mitu tundi ja edasi läks meie tee juba Leetu, kuhu oli valitud meie esimene ööbimine. Pikk autosõit kulges päris hästi, lapsed lõbutsesid taga ja mängisid ära kõik kaasavõetud mängud, mis neid 2 nädalat veel lõbustama pidid. Suurema osa ajast olin mina roolis, meie marsruudi tee ei olnud just mingi sirge ja sile, aga esimese päeva entusiasmi abil läbisime selle üsna valutult. Läti ja Leedu teeääred olid lopsakaid paksusid metsasid täis, seda oli väga ilus vaadata. Tekkis kuidagi kurb tunne, et Eestis sellist pilti enam ammu näinud ei ole.

Ööbisime linnas nimega Anykščiai ühes eramajas. Mind pani imestama, et sellises suvalises asukohas nii korralikke maju üürimiseks leida oli, aga siis uurisin pisut selle linna kohta ja tuli välja, et see on Leedu tähtsaim suusakuurort. Usun, et see on täiesti okei, et ma seda varem ei teadnud, kuna ma ei ole eriline suusafänn.

Hommikul käisime kohalikus raudteemuuseumis, kuhu me läksime sellepärast, et Erikule meeldivad rongid ja sellepärast, et teine vaatamisväärsus ei sobinud, kuna arvustustest tuli välja, et seal on väga sõbralikud ja abivalmid töötajad, kes meeleldi turistidele kõike selgitavad. See meie introvertsele perekonnale eriti meeltmööda ei oleks olnud. Ühesõnaga valisime raudteemuuseumi, kus Eriku väitel pidi saama omapäi rahulikult ringi jalutada.  Raudteemuuseumisse jõudes aga meie õhuloss purunes, kui meile lähenes vanem giidihärra, kes inglise keelt ei kõnelenud, kuid tahtis meile väga tuuri teha. Seega ta seletas Erikuga vene keeles asju ja meie siis niisama noogutasime kaasa. Ralf oli pahas tujus ka ja ei allunud eriti giidihärrale.

 Seejärel hakkasime sõitma Kaunase poole, kus tahtsime jalutamas käia Kadakateorus, et natukene iirisevahvleid ja pikki istumistunde tasa teha. Kadakateorg on nagu selline väike matkarada, kus on mõnus laudtee ja metsatee ning ilusad vaated. Isiklikult oleksin lootnud rohkem kadakaid näha, aga ülejäänud peret kadakate vähesus vist eriti ei häirinud.  Häiris pigem see, et temperatuur oli 30+ kraadi, aga minu arvates pidime me selle kuumaharjutuse läbi tegema, sest Horvaatias on hetkel nii 37 kraadi.

Lõpuks otsustasime hakata tagasi oma bussi minema, aga kui 2-aastane poiss leiab omale sobiliku suurusega oksa, siis, no ütleme nii, et läheb natuke aega. Oli vaja lihtsalt natuke metsaalust korrastada.

Ees ootas umbes 5h sõitu Varssavisse.  Poola teed on päris head, aga me ei olnud arvestanud, et sõidame pealinna pühapäeva õhtul ja et ilmselt ei ole me ainsad, kes pühapäeva õhtul peavad Varssavisse jõudma. Tee oli mingis osas ikka täiesti umbes.  Ja ausaltöeldes on poolakad liikluses suhteliselt ebaviisakad. Ühes tanklas peatudes lihtsalt võeti otse nina alt üks parkimiskoht ära ja teist üritati samuti ära võtta, linnas trügitakse julmalt ette ning isegi hotellis olles, kui ootasime kogu pere ja kõigi kohvrite ja käruga lifti, et üles oma tuppa sõita, siis üks naine tuli meie selja tagant ja lihtsalt astus meie tellitud liftile  nagu  üks õige poolakas kunagi ning tundus üllatunud, et miks me niimoodi suu ammuli vaatama jäime. Tellisime siis uue lifti, sest me ei oleks temaga koos sinna kuidagi ära mahtunud. Ilmselt suurlinnade värk, kus iga inimene peab olema enda eest väljas.

Kuna kohale jõudes oli juba peaaegu pime, siis hotellitoa aknast vaadet ei näinud, aga hommikul tervitas meid selline pisut sürr vaatepilt:

 

Hommikul käisime veel ühes toredas muuseumis ning seejärel asusime teele Ostrava poole (Tsehhi).