3. päev. Universal Studios.

Hea lugeja, see sissekanne tuleb pikk, nii et soovitan sul varuda aega, kannatust, natuke kohvi ja miks mitte väike võileib lugemise kõrvale.

Nagu juba kombeks saanud, alustan sellest, mis öösel toimus. Minu unenäod põhinesid kõik sellel, et mul oli kuidagi imelikult palav, selline veider tunne oli pidevalt. Näiteks ühes osas olin mingi seltskonnaga tiigi ääres ja kõik kes ujumas käisid, ütlesid, et vesi on külm. Minu jaoks see igatahes külm ei olnud (kuigi tavaliselt on vesi minu jaoks alati külm:) ). Kui ma üles ärkasin, sain aru, millest sellised uned tingitud olid - ma olin öösel kohutavalt higistanud.  Näed siis, väike sinine öine kapsel oli väga hästi oma tööd teinud. Ma ärkasin pisut enne kella kaheksat (äratuse olin pannud 8.10), kogu öö jooksul ei tulnud ma kordagi teadvusele ning üles ärgates olin täis kohutavat tegutsemistahet! Selge see - päev oli õige Universal Studio külastamiseks!

Sõitsin metrooga Universali peatusesse, kust pidi tasuta buss viima otse Universal Studiosse. Üldiselt oli terve tee metroopeatusest bussipeatuseni hästi nooltega sildistatud, välja arvatud üks koht, kus ma võtsin vastu otsuse järgneda kambale sakslastele, kes kõik ühesuguseid bowlingujalanõusid meenutavaid ketse kandsid. Otsus oli õige ning täpselt kui peatusesse saime, jõudiski ette buss. Päev algas hästi, ma olin viimane, kes sellele bussile lasti. Kõik tänu sellele, et ma olin üksi. Inimesed minu selja taga pidid 15 minutit järgmist bussi ootama.

Ostsin omale päevapileti, mis maksis 84 dollarit. Põhimõtteliselt sai selle sama raha eest valida, kas osta päevapilet või aastapilet. Kuna mul ei olnud mõtet aastapiletit osta, siis leppisin päevapiletiga. Samuti ei raatsinud ma soetada järjekordades ette saamise piletit, mis oleks mulle teist samapalju maksma läinud.

Atraktsioonidest ahvatlevaim tundus mulle Studio tuur, millest ma kohe kindlasti ilma ei tahtnud jääda, seetõttu kimasin kohe tuuri suunas. Ootejärjekorraks oli märgitud 30 minutit. Järjekord minu ees nägi välja selline:

Kogu seda massi arvestades liikus järjekord tegelikult suhteliselt kiiresti, kõik oli väga hästi läbi mõeldud - katus peakohal, veeaurustajad tööd tegemas (neid mõnusaid veeaurustajaid oli terves teemapargis väga palju ja need kulusid vägagi marjaks ära). Hiljem kui samast järjekorrast möödusin, näitas ooteajaks juba 80 minutit.

Tuuri ajaks istusime vagunitesse, seal oli minu päeva teine vedamine. Nimelt ma tahtsin väga kõige äärde istuma saada, et ikka pilte ka saaks teha. Aga minu ees läks minu pingiritta üks hiinlanna (vms), kes seega ise kõige äärmise koha sai. Siis aga tuli välja, et minu selja taga seisid tema mees ja laps ning kui ta nägi, et need ei tulegi tema järel vagunisse (hoopis mina läksin tema järel), siis vahetas ta minuga kohad ära, nii, et ma saingi oma soovitud aknaaluse koha. Terve tee vältel rääkis giid meile filmidest ja näidati ka klippe. Mul hakkas täitsa kahju, et ma eriti palju filme pole näinud, sest äratundmisrõõmu oleks sel juhul rohkem olnud. Neil tänavatel on filmitud väga palju filme, sarju, reklaame ja muusikavideoid.

Vaadake järgnevaid pilte, nagu päris tänavad, eks.

Kindlasti keegi teist tunneb ära paiga, mis on esimesel pildil. Teisel ja kolmandal pildil on Wisteria Lane'i tänav "Meeleheitel koduperenaistest". Seal tänaval on filmitud ka Michael Buble laul "It's a Beautiful Day". Vaata seda siit.

Kurvastusega pean aga teatama, et kõik need hooned on vaid fassaadid. Meelde jäi, et "tellised" on fiiberklaasist ning nende majade välimust on suhteliselt lihtne muuta. Majade fassaadide taga on kas nt laoruumid vms.

Tuuri põhiatraktsiooniks kujunes minu jaoks King Kongi 3D elamus. No täiesti pekkis ikka.. Panime ette 3D prillid ja meie ümber läks lahti hullem äktsion, kõik värises, King Kong ja igasugu muud elukad ründasid meid jne. Mul tulid väga konkreetsed külmavärinad peale. It was freakin awesome. Kui kunagi sinna satute, siis seda elamust tasub oodata.

Järgnev pilt on Hitchcocki filmist "Psycho". Batesi motell. Näitleja asus hiljem meid noaga jälitama.

Järgmise pildi peal näete sinist seina, mida kasutatakse eriefektide tekitamiseks. Seina esise saab täita veega, nii et kui tegelane sinna vette saata, jääb mulje, et ta on uppumas, samas seinale saab tekitada nt tormi või tornaado või mida iganes. Seina ees on väike äär ka selleks, et veepritsmed seinani ei jõuaks ning jääks mulje, et  sein on tõepoolest "kaugus".

Järgmiseks käisin Simpsonite sõidul. Ka sinna oli tohutu järjekord. Ma ei saanudki täpselt aru, kas tegemist on mingisuguse päris ameerika-mägede stiilis sõiduga või siis on see lihtsalt visuaalne. Kõik hoiatused tundusid ütlevat, et tegemist on päris sõiduga.. Noh, et südameprobleemidega isikud ei tohi minna ja need, kellel pea hakkab kergelt ringi käima jne. Lõpuks tuli välja, et tegemist on ikkagi järjekordse kinoga, kus lihtsalt natuke raputab. Muidugi väga kõrgel tasemel raputab. Nii lendasime läbi Maggie suu (saime veepritsmeid ehl sülge ka tunda) ja läbi hiigelpontsiku ja kõrgustesse ja sügavustesse jne. Päris lahe sõit oli, kuid King Kongi elamusega seda võrrelda ei saanud.

Kogu teemapargi õhkkond oli kuidagi mõnus ja kerge, külastajaid saatis pidevalt lõbus filmimuusika. Kordagi ei tekkinud tunnet "issand jumal kui palav siin on ja nii palju inimesi ja nii pikad järjekorrad".

Edasi suundusin eriefektide showle. Humoorikalt esitleti meile, kuidas neid siis ikkagi tehakse. Järgneval pildil vasakul näete tegelikkust ning paremal ekraanil, kuidas see koos eriefektidega välja näeb. Ekraanil näete, kuidas natuke rumalat "töötajat" mängiv näitleja vabatahtliku tüdruku alla neelab. Too rumal töötaja oli ikka täielik õhtu staar. Neid nalju ma kahjuks edasi kirjalikult teile anda ei oska.

Edasi suundusin veemaailma, kus rahva soojendajaks olid karmid mehed, kes käskisid märguande peale publikul karjuda. Kui me ei karjunud piisavalt kõvasti, said nad vihaseks ning võtsid basseinist ämbriga vett ja viskasid rahvasse. Õnneks istus minu ees veidi suurem meesterahvas, kes mu ilusasti ära varjas. Sealne show oli sellest, kuidas Helena röövitakse ning kuidas ta armastus teda päästma peab. Väga palju pritsmeid, plahvatusi ja kaskadööritrikke. Kõige lõpus veel lendas täiesti ootamatult üle seinte lennuk, mis maandus basseini. Väga haarav ja äge etendus. Siin on see lennuk:

Kõht oli juba päris tühjaks läinud ning enne kui ma oma pitsalõigu ja salatini jõudsin, tahtsid Shrek ja Fiona minuga pilti teha (üritasin Shreki mitte suudelda, muidu ma oleks ka äkki sookolliks muutunud, kergelt roheliseks juba olingi läinud).

Edasi suundusin vaatama loom-näitlejaid. Seal ma tegin peamiselt videosid, loomad on tõesti andekad ning nende treenerid peavad olema vist veelgi andekamad. Nt tehti meile show, kus laval tegutsesid merisead, haned, kassid, koerad, tuvid, siga, pesukaru, rotid, kukk. Lindudest treenivad nad papagoid ja kui ma ei eksi, siis isegi üks raisakotkas oli neil kasutada. Väga äge tegelane oli üks rõõmsameelne koer, kes on olnud staar mitmetes filmides (Vist üks neist oli Grinch). Kusjuures tegelikult oli too koer algselt kodutu, kuni Hollywoodi tegelased ta päästsid ning temast tõelise tähe tegid.

Siin on pilt ühest videost, mis ma tegin. Linnule lastakse kõva vastutuult ning ta lendab ühe koha peal (seda näete pildil vasakul). Taustaks pannakse siis stseen, mis parajasti vajalik (paremal ekraanil). Tuul on oluline ka seetõttu, et filmis lendamisest tõetruum mulje jääks.

Selle elamusega otsustasin oma Universali külastuse lõpetada, kuigi mõningaid asju oleks veel saanud teha - veel mõned 3D elamused ja Jurassic Parki veesõit, aga ootejärjekorrad olid jube pikad ning mul oli vaja veel mingi punane asi omale osta ülehomseks BeInspiRed peoks. Suundusin Citywalkile, et veidi poodidesse vaadata. Selline tänav siis.

Käime katuseid mööda?

Lugesin korteriomaniku Chrisi heade vaadete soovitusi ning ta oli kirja pannud meie oma maja katuse (omal vastutusel). Kuna ma elan siin nagunii viimassel korrusel, mõltesin, et vaatan, kas tõesti saabki katusele minna. Põhimõtteliselt vist saaks, seal on emergency exit, aga see on kaetud suurte kirjadega, kuidas mulle kohe trahvi hakatakse tegema, kui oma jalga sinna tõsta julgen. Niiet hetkel ma sooviksin, et minuga oleks kaasas keegi julgem, kes mu lihtsalt sinna üles veaks.
Seni aga mõni öine pilt minu enda aknast.

2. päev. Hollywood.

Eilne öö möödus väga kehvasti. Peavalu, nohu ja kurk ei lasknud magada. Kui õnnestus magama jääda, siis kell pool neli hommikul läks uni ära. Tunnikese pärast õnnestus mul jälle tunnike magada, täpselt nii kaua, kuni keegi eestimaalane mulle helistada suvatses. Jälle oli uni läinud. Ajavahega harjumine ei lähe enam nii sujuvalt, kui siin mõni aasta tagasi veel läks:)

Olin teinud plaani, et lähen täna Hollywoodi. Kuna kohalik apteek avati alles 9.30, otsustasin, et lähen metrooga Hollyood boulevardile mõnesse apteeki ja siis sõidan edasi Universtal Studiosse turisti tegema.

Metroopilet toimis hästi, vagun jõudis täpselt siis ette, kui mina ootesaali astusin, niiet mul polnud aega mõeldagi, kas see ikka on õige suund, kuhu ma sõitma hakkan. Aga oli õige ning iga järgneva peatusega hakkas metroosse siginema juurde valgeid inimesi.

Metroost välja saades sattusin esimese asjana Walk of fame'ile. Järgnev pilt on ainult tugevatele - neile, kes aevastavad, silmad lahti.

Hollywood boulevard on täis kõva sagimist: turiste ja tuuride-pakkujaid.

Üks härra tuli minu käest küsima, et kust ma pärit olen, vastasin, et Eestist. Selle peale ta korrutas mulle midagi mitu korda ja lõpuks sain aru, et ta ütles "Tere". Ta ütles, et käis Tallinnas nii 5 aastat tagasi.

Mina: "Ja te ikka mäletate veel "Tere"?"

Tema: "Jah, ma oskan sadu keeli, ma olen selle poolest kuulus."

Vahetasime veel paar sõna ja lõpuks küsisin talt, kust ma võiksin leida apteegi. Pärast oli pool päeva piinlik, et ma ei teadnud, kes ta on. Üritasin nüüd siin kodus natuke googeldada, leidsin mõned taolised mehed, kuid siiski pole kindel, kes ta täpsemalt selline oli või mida ta siis tahtis. Niisama jutustada? Leida uus ja väljakutsuv keel?

Kui lõpuks oma külmetuse-rohu ostetud ning sissemanustatud sain, jäid mulle ette muidugi poed. Mitte ei saanud tulla ära Guessist ja Victoria's Secretist tühjade kätega ning õnneks leidsin ühest poest ka spordiriideid. Esialgne saak sai siis selline (suveniire ei pildistanud):

Tuigerdasin oma kotikestega mööda keskust ja keegi härra näitas sõrmega mu selja taha põrandale ja ütles: "Sa kaotasid midagi."

Ma küll hästi ei uskunud, kuid teades oma asjade kaotamise oskust vaatasin siiski seljataha. Põrand oli muidugi tühi ja minu küsiva ilme peale lisas härra: "Sa kaotasid mu südame."

Olin juba leppinud teadmisega, et Universal Studiosse ma täna enam minema ei hakka, tõenäoliselt oleks pidanud sinna minema kohe hommikul. Lisaks külmetusele olin ma nüüd juba ka parajas päikesepiste saamise faasis. Arvasin, et äkki oleks õige aeg käia ära mõnes kohalikus McDonaldsis. Üldiselt on need siin kõikjal, vaheldumisi Subwaydega, aga kui sul seda vaja on, ei jää tee peale mitte ühtegi. Tee peale jäi ainult see ja ma otsustasin sinna mitte sisse astuda:

Tulin hoopis koju natuke puhkama ja sööma.

Kokkuvõttes oli päris lahe sellisest kõvast melust osa saada, kahju ainult, et seda kuidagi kenasti fotodele jäädvustada ei osanud - liiga palju toimus ümberringi kogu aeg.

Sain just Tabata bootcampi koolitajalt kirja, mis ütleb:
Aeg: 10.00am-7.00pm. Palun tulge 20 minutit varem kohale, et registreeruda, kuna alustame täpselt kell 9.00am.
Palun väga, aga et mis kell siis? 9? 10? 9.40?  Mõistatus.

Reedel on pidu, kus tuleks punast kanda. Mul ei ole midagi punast kaasas.

Westlake

Enne kui hakkan kirjutama laadast, pean ära mainima, et avastasin seda blogi  uuesti kirjutama hakates, et ma ju pidasin blogisid ka varem ning ühe blogi viimane postitus aastast 2009 on järgnev:

"Hedonism on eetikas seisukoht, mille järgi kõrgeim hüve on nauding ning hea on see, mis tekitab naudingut.

Tuli välja, et minu põhiväärtuste kaardil on see kõige kõrgemal ja lisaks on sama kõrgel ka heasoovlikkus. :) Enesemääratlemine ka, kuigi ma ei tea täpselt, mida see tähendab."

Hedonism on siiani minu jaoks olulisel kohal, kuigi võiks ju arvata, et nüüdseks olen 4 aastat vanem ja kogenum.

Minu elukoht asub Westlake'i neighborhoodis Los Angeleses. Wikipedia ütleb, et üle 70% selle piirkonna elanikest on latiinod. Jah, on küll. Laadale minnes sain sellest kohe eriti hästi aru.

Laat oli täiesti pesuehtne latiinopidu. Esinejad esitasid latiinomuusikat (väga lahe muidugi tegelikult, sest mulle meeldib see), kogu äktsion toimus hispaania keeles, kohale olid veetud ponid, kõikvõimalikud õnnerattad jms mängud, küpsetised jne. Nagu üks korralik pidu ikka. Rahvast oli murdu, salamisi lootsin, et olen saanud Eesti soojast suvest korraliku päevituse, et natukenegi hispaanlanna mõõtu välja anda ja mitte väga võõrkehana mõjuda. Peale enda tuvastasin ainult ühe paari valgeid inimesi veel. 

Laat iseenesest oli väga mõnus, see toimus MacArthuri parki läbival tänavajupil. MacArthuri pargis on tore järveke ka ning paljud inimesed veetsid seal niisama lebotades aega, samas on seal ka jalkastaadion, mis tundus väikeste latiinopoiste seas ikka väga popp koht olevat. 

Westlake ajaloo kohta lugedes sain teada, et 70ndatel kujunes see ilus pargike narkodiilerite, heroiinisõltlaste ning prostituutide põhipleissiks. Nüüd on vist õnneks see aeg möödas. Teiselpoole kätt minu kodust jääb Koreatown. Sinna sattusin hommikul, kui süüa ostma läksin. Piluka-teesklemine mul nii hästi välja ei tulnud. Ootan juba, et satuksin ka ameeriklaste sekka.

Mida olen õppinud:

Losangelastele meeldib palju oma autodega signaali anda (Aga võib-olla on asi jällegi selles, et elan latiinopiirkonnas)

Mul on vaja päikseprille. Väga.

Aknast vaade Hollywood Hillsidele, mis on Wikipedia sõnul osa Santa Monica Mountains'itest:

Ja aknast natuke zoomides näeb ka kuulsat Hollywoodi kirja:

Lennukisõidud ja toa jahutussüsteem on teinud minu enda ventileerimissüsteemidega oma töö - kurk on jube valus, nina vesine, pea valutab.

Loomulikult on apteegid pühapäeviti kinni, niiet homseni tuleb ära kannatada. Ostsin lõpuks ära ka metroo päevapileti. Success! (Hakkan kohanema)

Muide, täna läks lift katki. Ootasin seda parajasti kui mingi nigga kuskilt välja hüppas ja teatas: "It aint working no more". Täna sain 3 korda trepist kaheksandale korrusele kõmpida:)

Eriti meeldib mulle selline ilmaennustus (peaaegu iga päeva kohta):

CHANCE OF RAIN:

0%

1. päev ja teine lend

Et siis Saksa täpsus jah? Boarding lennukile hakkas umbes 40 minutit hiljem kui ette nähtud. Hiljem teavitati meid kõiki, et tegemist oli tehnilise probleemiga (mida on ju alati hea teada saada, kui oled juba lennukisse istunud ning õhus).

Lennukile pääsemist oodates kuulsin pealt kahe venna omavahelist väitlusvõistlust teemal kumb neist ikkagi paksem on. See käis umbes nii:

vend nr 1: "Sa oled nii paks, et kui sa lifti astud ning üles sõita tahad, sõidad sa hoopis alla" ("You're going dooooooowwwnnnn)

vend nr 2: "Ou jeaah? Aga sina oled nii paks, et kui sa kollasesse riietud ja langevarjuhüpet lähed tegema, arvavad inimesed, et päike loojub"

vend nr 1: "Ou jeaah? Aga sina oled nii paks, et kui sa astud, purustad sa vähemalt 100 aatomit." Ning selgitas väiksemale vennale, et aatomeid ei saa purustada.

Vaatamata Saksa täpsusele on tegelikult Air Berlin täitsa tore lennufirma, söögid olid igatahes tasemel ja maandumine ülisujuv! Kui aga 12 tundi lennata, siis tahes tahtmata väsid ära ja 4 viimast tundi oli ikka juba totaalne piin. Jah, ma olin omale sisendanud, et mu kõrvale istub mõni kena noor ärimees, kuid tegelikkus oli pisut teine. Sain omale pinginaabriks hoopis traksidega ja teksades ülekaalulise ameerika härra, kes jõi suuri koguseid kokat. Imekombel ei soovinud ta aga wc-d terve reisi ajal kordagi kasutada.

Võiks arvata, et LA lennujaam on suhteliselt loogiline. Mingi meeste loogika järgi võib-olla tõesti. Jõudsin passikontrolli tohutusse järjekorda, kuid mul ei olnud aimugi, kas seisan õiges kohas. Õnneks nägin enda läheduses veel Euroopa liidu passiga kodanikke, kes jälgisid huviga kohalike töötajate suurt sagimist sama suure põnevusega kui mina. Järjekordasid tõsteti ümber ja inimgruppe veeti ühest kohast teise jne jne. Tundus, et nende töö on väga stressirohke. Üks naine isegi ütles, et kohutav on töötada selleks, et elada.

Kuid pärast umbes tunniajalist ootamist oligi passi näitamise kord minu käes, seejärel andsin vabatahtlikult kõik oma sõrmejäljed ja lubasin teha endast foto, kusjuures erilist ülekuulamist ei tehtudki. Võtsin oma pagasi, valetasin, et mul ei ole seal midagi süüa (no keda see üks kingituseks toodud shoks ikka huvitab) ja pääsesin ilma, et mu kotti oleks läbi puistama hakatud.

Lennujaamas soovitati mul kasutada shuttlebussi, et saada oma aadressile. Tuli välja, et ükski juht ei tahtnud mind peale võtta, jäin vist nende marsruutidest liiga laugele. Kohalik koordineerija üritas küll ming igati aidata, kuid kui olin juba vähemalt tunnikese oodanud, ise rampväsinud 24h reisimisest, võtsin hoopis takso. Taksojuht uuris, kus ma pärit olen ning imekombel ei olnudki vaja talle selgitada, et Eesti asub seal Soome ja Venemaa juures, sest ta oli ise käinud nii Ukrainas, Lätis kui Eestis. 10a USAs elanud, kuid inglise keelt rääkis ta kuidagi üsna konarlikult, küsis, kas ma vene keelt ka räägin.

Kui ma korterisse jõudsin, oli juba väljas pime, jõudsin veel natuke imetleda oma kaunist tuba ning vajusingi sügavasse unne. Kell 6 läks uni ära (Eesti aja järgi kell 16) ja hakkasin oma asju lahti pakkima. Vahepeal avastasin, et olin täiesti unustanud, et USA pistikud ei klapi ju meie omadega ja võtsin nõuks minna veidi hiljem poodi otsima, et ikka oma elektroonikaseadmeid ka edaspidi kasutada saaksin.

Pidin ostma ka süüa, kuna viimati sõin lennukis. Pärast suhteliselt pikka jalutuskäiku leidsin mingisuguse poe, kus sain esimese suurema kultuurishoki (ma ei saa seda katusega s-i kasutada siin kahjuks:D). Sisse minnes esimesed asjad olid koogid ja küpsised ja muffinid jms saiakesed, arutlesin omaette, et huvitav, kas seal muid asju ka müüakse. Aga tegelikult ikka müüdi, võõras poes ja võõral maal on tegelikult üsna raske otsustada, mida söögiks osta Otsustasin selliste turvalisemate asjade kasuks nagu müsli ja jogurt ja batoonid ja leib ja pähklivõi ja juust ja sink. Pistikuadapterit seal muidugi ei müüdud, kuid läbi mitme inimese suunati mind õigesse poodi ning seega sain ka selle, mille järele ma läksin.

Ilm läheb iga hetkega üha soojemaks, aga mu toas on kõva jahutussüsteem. Minu tuba on siis selline:

Ja elutuba:

Tegin plaani, et hakkan tegema plaani, mida teha, kuhu minna ja kuidas minna, aga õuest tuleb valjuhääldist mingit juttu ja kui pea aknast välja pistsin, siis tundub, nagu peetaks siin lähedal mingit laata. Lähen viskan siis vist kõigepealt hoopis sellele pilgu peale.

Suveniiri tellimus

Ketz: "Kui Depp vastu tuleb, suudle teda, ja ära suud pese enne, kui sa Eesti tagasi jõuad"

Kolm aastat hiljem

Hei,

Istun Düsseldorfi lennujaamas ja kuna paar tundi pole midagi teha, siis mõtlesin, et miks mitte see blogi üles soojendada. See reis pole tegelikult küll esimene reis pärast Austraaliast tagasitulekut, kuid loodetavasti saab see olema talletamist väärt.

Täna ärkasin vara. Kell 5 on vara, minu jaoks. Helsingis lennukile istudes meenutasin eelmisel õhtul telekast nähtud USA väljastatud terrorismihoiatust ning soovitust ameeriklastel mitte eriti reisida jms. Vaatasin oma lennukis hoolega ringi. "Huh, 'neid' ei ole minu lennul," mõtlesin ning arutlesin omaette, kas 'neil' oleks võimalik end kuidagi maskeerida. Noh näiteks tavaliseks valgeks inimeseks. Välistasin siiski selle võimaluse ning nautisin lendu.

Et lendu kohe eriti nautida, proovisin unustada eelmise kogemuse lennukis, milles oli istmeid ainult 2+2 süsteemis, ehk siis kutsuksin seda väikeseks lennuiks, mida iga tuuleiil kõigutab:) ; närisin lennukis pakutavat kuiva Deli võileiba ning üritasin selle veega kuidagi alla loputada ; ja mis kõige tähtsam, üritasin terve tee magada. Magamine õnnestub mul hästi. Seda aga täpselt nii kaua, kuni mu Gluteus Maximus ja teised sõbrad istmikunärvi kinnisurumist suudavad eemale hoida. Rasvakihti mul seal eriti ei ole ning juba 1,5h pärast oli juba valus istuda. Ja mind ootab ees 12tunnine lend.

Maandumisel lülitati sisse eriliselt karm õhuvahetus, tundus, et keegi tegi akna lahti. Muidu mul ei olekski midagi lahtise akna vastu olnud, aga järsku tekkis nohu ja ma olen nüüd vist juba umbes tund aega pidevalt aevastanud.

Ja ma ei saa aru - on ju öeldud, et lubatud on ÜKS käsipagas reisija kohta. Esiteks, kuidas mõne inimese kaasaskantava maja suurune kott üldse käsipagasiks kvalifitseerub? Teiseks, mõnel on kaasas vähemalt kolm hiiglaslikku kotti. Ebareaalne, I say...

Ootan nüüd oma uut lendu edasi:)