Hispaaniasse sõit ja Calahonda

Mulle on juba tavaks saanud alustada oma reisijutte lennuseiklustega. Lendudel juhtub alati midagi, millest pajatada.

Meie lend väljus Riiast. Pidime kodust lahkuma hiljemalt kell 6 hommikul, aga sõitma hakkasime kell 6.15. Jah ja peab tunnistama, et seekord saime trahvi juba enne kui Lätti jõudsime. Ka piiril peeti meid kinni ja kulutati väärtuslikke minuteid, lisaks ei olnud meil auto passi kaasas. Või noh õigemini me arvasime, et ei ole. Hiljem selgus, et siiski oli. Aga õnneks lasti meil siiski auto passi esitamata edasi sõita.

Nagu Erikuga koos reisides tavaks on saanud, jooksime lennujaama väravate poole nii, et veremaik suus. Tuli välja, et väravad polnud veel avatudki ja kellelgi polnud plaanigi meid lennult maha jätta. Mainin, et seekord olime olnud piisavalt nutikad, et Ryanairi check in kodus ära teha - et mitte lennujaamas mingit ulme summat selle eest maksta. (Nagu meie Norra reisil juhtus).

Esimene peatus oli Londonis. Kui järgmisele lennule minema hakkasime, paluti mul demonstreerida, kuidas minu käsipagasi kohver etteantud raamidesse mahub. Viskasin oma koti sinna sinise raami peale ja no see ei läinud sinna kohe mitte kuidagi sisse, ma ei näinud absoluutselt mingit võimalust, et see sinna mahuks. Kuigi kodus isegi mõõtsin kohvri üle, et see odavlennufirma käsipagasi nõuetele vastaks... Mulle tundus, et raam on kuidagi väiksem kui see, mis kodulehel öeldud ja vihastasin üsna korralikult selle väikestkasvu väravatöötajatüdruku peale, kes minuga seal ülbitsema tuli. No ok, võib-olla ta ei ülbitsenud, aga juba hakkas mingit 50 euri minult nõudma - et kas tahan maksta sulas või kaardiga. Aga mina ei tahtnud kohe kindlasti seda raha talle maksta... Küsisin, et kuidas on võimalik, et mind eelmisele lennule lasti ja mulle öeldi, et nemad seda ei tea, aga nemad peavad kõik üle kontrollima. Igatahes, lõpuks Erik surus selle kohvri mingi imenipiga ikkagi raamide sisse ära - ma tõesti ei kujuta ette, kuidas, aga pardale mind lasti ja mingit raha maksma ei pidanud.

Meie reisi esimene päev ei olnud just kõige pilvitum ega tuulevaiksem, kuid mida rohkem aeg õhtu poole tiksus, seda soojemaks ja troopilisemaks ilmatingimused kiskusid. Õhtune jalutuskäik oli juba päris mõnus. Hetkel hoiame pingsalt ilmaennustusel silma peal.

Kodu eest peame nüüd küll väga tänama Tarmot, kes meid endale külla kutsus ja siis otsustas ise hoopis Eesti sõita, jättes meid siin peremeesteks. Meie seekordse reisi kodu asub Calahondas paljude uhkete ja arhitektuuriliselt vingete villade piirkonnas. 

Meie kodu Hispaanias

Katus. Treeningplatsiks sobilik.

Tarmo ikka rääkis veinide hindadest ja kui poes vastava leti ette sattusime, siis tuli naer ikka peale küll. Üks väike näide ka.

See hind käib tegelikult alumise riiuli kohta, aga sinise sildiga vein oli ka midagi 1 euriga... :)

Norra viimane päev

Otsisime sobilikku söögikohta pikalt pikalt ja lõpuks lihtsalt läksime mingisse kohta sisse. Tellisin pitsa ja pidin üllatusest pikali kukkuma, kui see mulle lauda toodi.

Arvasin, et tellisin ühe inimese portsu, aga tegelikult jätkus sellest veel meile kahele ka kaheks järgnevaks söögikorraks.

Norra. Päev 6. "Suu ammuli" päev

Täna Annika meid enam ringi vedada ei saanud ja olime Erikuga omapead. Kuna tänane päev pidi ilmaennustuste kohaselt meie kolme siinviibitud päeva kõige ilusam päev olema, tegime plaani, et otsime mingi ilusa privaatse koha, kauni vaatega ja peame seal maha pikniku ning võtame pisut päikest.

Enne logelemist käisime aga linnakeses nimega Lom, kus pidi olema võimalus külastada kivimuuseumit (Fossheim stone/mineral museum). Samas linnakeses asub ka üks Norra vanemaid puukirikuid (Lom Stave Church), mis on ehitatud 12. sajandi lõpupoole. Otsustasime kirikut ka seest vaadata, piletihinnaks 60 NOK (6,8 eur). Ma maksin kaardiga. Tõsiselt! Ma maksin kiriku eesruumis kaardiga, et kirikusse sisse pääseda!! No see selleks. Tegelikult ootasin juba kannatamatult, et kivide muuseumisse pääseda.

Ja seal see pihta hakkaski - suu ammuli päev. Kivimuuseumisse sissepääsupiletit ostma ei pea, seal elatatakse end ära vääriskivide, kivimite, ehete jms müügist. Soovitan soojalt kõigil, kellele ilusad asjad meeldivad, seal muuseumis ära käia. Suu oli mul pidevalt lahti seetõttu, et ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et loodus selliseid kunstiteoseid loonud on. Nüüdsest olen täiesti veendunud - loodus on osavaim kunstnik! Teinekord on natuke inimese abi vaja, et seda ilu välja tuua - nt kive siit-sealt lihvida jne. Mõnede kivide peale oleks täpselt nagu joonistatud. Ühelt jäi silma nt talvine maastik, kus teerada viib vana aiani, teise peal oleks olnud nagu rohelises kuues puud. Muuseumis leidub ohtralt erinevas vormis ja suuruses poolvääriskive, mis pärinevad maailma eri paigust. Ja mina, tavaline inimene, ainult ahhetasin kogu selle looduse kätetöö peale. Üks osa muuseumist on loodud fossiilide esitlemiseks. Kui mõelda mõnele oma leitud fossiilile, kus on pooleldi kujuteldav selgroog, siis sellekõrval on muuseumis ikka väga korralikud ja ka väga väga vanad loomade-kalade-putukate kivistised. Leidsin ka nende koduka, kus on mõningaid pilte (http://fossheimsteinsenter.no/produkter/ ).

Lisaks oli neil loodud veel üks pime nurgake, kus uv valguse all võis näha helendavaid kive. Ja jällegi - suu ammuli lahti. Lihtsalt nii ilus!

Fossiilid

Fossiilidest vaasid

Lom

Mõnus soe päev muudkui jätkus ja me asusime päevitamiseks head kohta otsima.

Tahtsime leida hea vaatega privaatset mäekülge, aga kahjuks kõik mäed, mis teele ette jäid, olid kaetud metsatukaga. Lõpuks ronisimegi ühe männimetsase mäe küljele, laotasime oma lina käbide ja okaste peale maha ja, toetasime selja vastu suurt kivi ja peesitasime päikese käes ja sõime oma virsikuid ja muud kraami.

 

Kui põdrapabulate keskel soojenemisest küllalt sai, hakkasime kodu poole sõitma. Tee peal jäi meile ette veel miskine matkarada ja Erik käis välja mõtte, et võiks ju natuke veel jalutada, enne kui hotelli tagasi lähme. Kaasa ei võtnud me midagi peale ühe pooliku kokapudeli - ei mingit piknikukraami, ei fotokat (arvasime, et oleme nagunii juba kõike näinud), ei lisariideid.

Matkatee algas mäkketõusuga. Pikalt ja pikalt. Vahepeal tegime puhkepause ka. Puud hakkasid üha väiksemaks jääma, taimed muutusid, eemalt paistsid juba lumised tipud ning õige pea leidsime end kuristiku servalt. Selles sügavas kaljulõhes voolas mühisedes ja vahutades kärestikuline jõgi. Eriti lähedale sellele minna ei julgenud, sest no sealt alla kukkudes oleks kindel surmalaks. Siis aga järgnes kenake üllatus - matkaraja jätkamiseks oli vaja minna üle selle kuristiku. Selleks oli vaja ronida üle suure kivi, mis oli looduse poolt kahe kaljuseina vahele pressitud.  Keeldusin minemast. Ütlesin Erikule, et mina küll ei tule (Mul on isegi kerge sillafoobia, mis siis veel ilma piireteta kuristiku kohal kõlkuvast kivist rääkida). Aga Erik läks ja jõudis teisel pool veelgi kõrgemate mägede servadele ja tema siluetti oli eemalt väga lahe vaadata ja eks ego ka ei lasknud ju halvem olla, niisiis lähenesin vaikselt sellele jubedale kivile. Erik tuli mulle vastu, ulatas käe ja järsku olingi üle kivi.

Ja suu-ammuli päev jätkus...

 

Mitte ühtegi inimhinge, ümber ainult mäed (Erikule meenutas "Sõrmuste isandat" ja mulle "Helisevat muusikat"), palju avarust ja ausalt - üks vägevamaid kohti, kuhu ma oma elus sattunud olen. Ja ei mingeid turiste. Täielik joovastus. Seal oli kindlasti liikumas ka palju trolle, mõnda isegi nägime :)

 

Mäest alla tulemine kujunes jooksuks, muudmoodi lihtsalt ei olnud võimalik. Ühel hetkel sattusime veel looduse poolt koostatud kiviktaimlasse. Jäi mulje nagu oleks keegi väga hea maitsega aiakujundaja teinud sinna mägede vahele aiakese. Kivid, taimed, õied - ideaalne kooslus. Ja jällegi tõdesime, et loodus on kõige suurem kunstnik.

Meil oli nii kahju, et fotokat kaasas ei olnud. Aga mõned asjad ongi mälestustes ägedamad.

 

 

 

 

 

Norra. Päev 5. Geiranger.

Hommikul startisime Geirangeri poole.

Teel Geirangerisse. Veel Grotli.

Teel Geirangerisse. Veel Grotli.

Teel geirangerisse.

Geiranger on väike külake, kuhu veetakse busside kaupa turiste. Samuti saabuvad siia kruiisilaevad. Wikipedia sõnul on Geiranger valitud Skandinaavia parimaks reisisihtkohaks. Igal aastal joostakse seal poolmaratoni ning võisteldakse jalgratastega - võistlus algab merepinna kõrguselt ning lõpeb 1497 m kõrgusel. Mul tuleb vere maitse suhu, kui sellele mõtlen.

Vaade Geirangerile

Istusime ja nautisime vaadet fjordile ning mägedele ja mõtlesime, mis tunne võiks olla ärgata hommikul, võtta tass kohvi, astuda uksest välja ja siis nautida sellist vaadet. Mõne hetke pärast aga avastasime, et mitmetel inimestel on selline võimalus olemas. Selles piirkonnas on nii mõnedki majad, mille hoovist võib seda triljonivaadet nautida.

 

Geirangerisse jõudes saime eelviimase vaba parkimiskoha ja kohe meie kõrvale, viimasele vabale parkimiskohale, seadis end auto ühe Hispaania paarikesega.

Loomulikult ei olnud me Geirangerisse tulnud suvaliselt, Annika oli meile välja vaadanud kellaaja, millal saab minna laevale, et siis fjordil ringi kruiisida.

Targast Wikipediast saab teada, et erinevates maades ja keeltes kasutatakse sõna "fjord" pisut eri tähenduses, kuid Norras tähistab see mere sopistusi sisemaal.

Kahjuks me ei saanud sellele laevale, kuna Annika oli kusagilt valed kellaajad välja lugenud. Seega otsustasime minna Rib boat fjord safarile. Tegemist oli 15-kohalise kummist mootorpaadiga, millega sõitmiseks tuli selga tõmmata natuke naljakad ja päästemeeskonna tööriietust meenutavad ülikonnad. Paadisõidule läksime koos sellesama Hispaania paarikesega, kes meie kõrvale parkis. Kuna ka nemad olid tahtnud minna laevale, aga jäid sellest maha ja siis otsustasid sama sõidu kasuks, mis meie.

Tõmbasime siis oma ülikonnad selga ning kõndisime läbi linna(!) paadisillale.

 

Õnneks ei pidanud me kordagi kahetsema, et laevast maha jäime, kuna see paadisõit oli korralik lõbustus! Paadikapten lõbutses korralikult, sõidutas meid täistuuridel kaljuseina suunas ja siis viimasel hetkel pööras ära ning hiljem kasutas mööduva laeva laineid, et meile hüpekaid teha, kilkasime korralikult:)

Nägime koske nimega Seitse Õde ja vastaskaljul kahe kosejoa lahknemisel moodustuvat viinapudelikujutist. Paadiga sõidutati meid vastu kaljuseina, et saaksime oma käega koske katsuda ja pilte teha. Hispaania paaril läks natuke kehvasti, kui nemad pildistamiseks paadi ninasse ronisid, siis paat libises natuke paigast ning nad said mõnusa veejoa omale krae vahele.

See sõit tegi meil tuju igatahes väga lõbusaks!

Edasi istusime autosse, et sõita üles mägede tippudele. Samal ajal sõitis minema ka Hispaania paarike. Mainin neid nii palju, kuna meie jaoks oli lihtsalt nii naljakas see, kuidas me pidevalt igal pool täpselt samu asju tegime, mis nemad.

 

Järgmiseks sõitsime üles mägede tippu, kust pidi avanema väga lahe vaade fjordile ja teistele mägedele jne. Aga kahjuks oli meie mäetipp pilve sees, nii et avanes hoopis järgnev vaade.

 

 

Selliseid kivide torne, mida Erik siin pildil laob, võis näha igal pool. Vanasti olevat neid kasutatud mägedes-metsades tee juhatamiseks, kuid tänapäeval tasub usaldada pigem gpsi ja sisetunnet kui neid kivitorne.

 

Pilvede tõttu me mäe otsas liiga kaua aega ei veetnud, lisaks oli mul mägiteedel keerutamisest süda ka natuke pahaks läinud. Sõitsime hotelli õhtust sööma ning seejärel tuiasime natuke veel omapäi hotelli läheduses ringi.

 

Leidsime ühe laheda silla, millest ma muidugi nõus üle minema ei olnud, kuna mul on selline väikest sorti silla-foobia.

 

Norra. Päev 4. Grotli.

Grotlis ei ole peale meie hotelli peaaegu et midagi. Hotell kuulub abielupaarile ja on olnud ühes suguvõsas juba viis põlvkonda. See ajalooline hotell on ehitatud 110 aaasta eest ja väga kahju on kuulda, et praeguste omanike järeltulijad ei ole hotelli ülevõtmiseast huvitatud. Hotelli perenaine Berit on kõik väga maitsekalt ja põnevalt kujundanud. Puhkeruumid on tohutult kodused ja iga väike detail kutsus meid end pildistama. Millegipärast arvan, et selle hotelli hubasus motiveerib meid ka oma kodu pisut ümber kujundama.

Läksime külla Annikale, kes toimetab selles hotellis juba palju palju aastaid. 8 vist? Annika juhatab seal vägesid ja teeb kõike vajalikku ning hotelliomanikud tänavat jumalat, et Annika neil seal olemas on.
Hotellist on meil nii palju pilte, et ma ei teagi, millist võtta ja millist jätta.

Hommikusöögiks okserull

Traditsiooniline Norra söök - Rømmegrøt või Rømme Graut (ma ei tea, kumb on õige) koosneb hapukoorest, piimast, jahust, võist, Annika mainis ka vahukoort. Seda keedetakse kokku mitu tundi ja tulemuseks on maitse, mille sarnast pole mitte kunagi varem tundnud. See ei meenutanud absoluutselt mitte midagi, mida ma varem söönud olen. Tasub proovida. Serveeritakse kaneeli ja suhkruga.

Rømme Graut

 

Annika võttis omale töölt kaks vaba päeva, et meile ümbrust näidata.

hakkasime sõitma mööda maalilist teed Stryni poole. Tee ääres märkasime lahtises asendis olevaid tõkkepuid. Annika selgitas, et see tee avati alles paar nädalat tagasi, talvel on tõkkepuud kinni, kuna teel on liiga palju lund ja läbipääs on võimatu. Sellegipoolest käivad kohalikud seal oma hüttides talvemõnusid nautimas, auto jäetakse kaugemale ning hüttideni sõidetakse suuskadega. Mõnel teisel teel on need samad tõkkepuud hoopis laviiniohu tõttu.

Kõik siin räägivad, et sel aastal on Norras eriti pikk ja külm kevad olnud ning alles nüüd (juuni lõpuab vaid mõne üksiku pruunika värvi vahel. Sellest tulenevalt jätavad hütid maalähedase ja tagasihoidliku mulje, kuid see-eest seest pidid need majakesed olema uhkemad, kui paljude eestlaste kodud.
Meie neljas päev oli suhteliselt udune ja külm. Sõitsime Stryni, kus on suusakeskus - summer ski centre, mõned hullumeelsed suusatajad olid ikka kohale tulnud, kuigi nähtavus oli udu tõttu umbes 5m.

Teel Stryni

Lodal Valley

Lodal Valley

 

Briksdalsbreen

 Päev jõudis õhtusse sellega, et olin kusagil enese teadmata oma telefoni ekraani katki teinud ning seega ma oma telefoni enam kasutada ei saanud. Ei piltide tegemiseks ega ka millekski muuks.