Käisime vahelduseks Inglismaal

Öö oli tuuline ning raputas puu otsast käbisid maha. Sellise suhteliselt koguka käima vastu pead küll saada ei tahaks:S

Gibraltar. Gibraltari suhtes olid mul suured ootused. Ega ma täpselt ei teagi, millised ootused ja miks, aga eelmisel õhtul lugesin, et Gibraltar kuulub Suurbritanniale ja piiri ületades tuleb korralikult passi ka näidata. Veel pidi seal olema suur kalju, mis ongi selle piirkonna suurimaks vaatamisväärsuseks ning seal elavad vabalt ka makaagid, keda saab tegutsemas jälgida. Gibraltaris on umbes 30 000 elanikku ja kohalik keel pidi olema inglise ja hispaania keele segu (üritasin seda hiljem kõrvaga ka tabada, aga ikka kuulsin aint puhast inglise või puhast hispaania keelt)

Piir ületatud, võtsid meid vastu hiiglaslikud merelained, mis vastu kõnniteepiirdeid loksusid ja poole sõiduteeni kõik ettejääva märjaks tegid ning kalameeste ritvu merele kanda tahtsid.

Kohe sissesõidul oligi Inglismaa tunne käes - kõik sildid olid inglise keeles ning tänavanimed olid samuti inglisepärased. Halb üllatus oli aga see, et minu mobiilsed seadmed ei võtnud välja mitte mingisugust internetiraasugi ja kuna mapsi kasutada ei saanud eriti, siis sõitsime üsna suvaliselt ringi. Gpsis oli ka olemas ainult üks Gibraltari tänav ja see ei teinud meie elu sugugi lihtsamaks. Jah, pidavalt on Gibraltar ainult 6 ruutkilomeetrit, aga sinna on ikka kõvasti elu ära mahutatud. Selleks on nad ehitanud palju väga kitsaid labürinti meenutavaid tänavaid.

Niisiis, me ei leidnud ega leidnud kohta, kust suurele kaljule saaks. Lõpuks õnnestus jõuda köisraudtee alguspunkti. Aga parklas ei olnud mitte ühtegi vaba kohta. Mõtlesime siis kuhugi eemale parkida. Ka see ei olnud sugugi lihtne, kuna selles linnas lihtsalt konkreetselt ei ole võimalik kuhugi parkida!  Siit soovitus - närvide säästmiseks ärge jumala eest sinna autoga minge. Muudkui sõitsime ja sõitsime edasi, et mõnda vaba kohta leida ning juba tekkis tunne, et sõidame sama targalt koju tagasi... Kui lõpuks ühe väikse kohakese siiski leidsime. Ma vahepeal mainin, et kuna praegu on veebruar, siis on turismihooaja madalpunkt (absoluutselt ei kujuta ette, mis siin kõrghooajal toimub). Kohalikel on igatahes rollerid.

Kõmpisime siis köisraudtee poole ja vahepeal põikasime ka botaanikaaiast läbi.

Köisraudtee juures kutsuti meid aga hoopis bussituurile - väidetavalt, kui oleksime köisraudteega üles läinud, oleks pidanud kõmpima 9 km, et kõiki vaatamisväärsuseks näha. Õnneks otsustasimegi selle mikrobussiga tuurile minna, meiega koos oli veel väike grupp prantslasi.

Esimene peatus.

Sellest punktist oli näha Marokot ning Atlandi ookeani ja Vahemere kohtumispunkti.

Teine peatus. 

Koobas. Olles Lätis mingit "suurt" koobast kunagi vaatamas käinud, ei olnud meil erilisi ootusi-lootusi. Aga see, mis tolle koopa sees meid ees ootas, oli ikka klass omaette... See oli nagu suur diskoteek, muusika ja värviliste tuledega. Ja igati uhke ja suur ja põnev!

Tripp jätkus. Järgmiseks pidime jõudma ahvide juurde (mida mina isiklikult vist kõige rohkem ootasin) :).

Tänu ühele lilleõiele, mille Erik mulle varem botaanikaaias murdnud oli ja mida ma terve tee truult kaasas kandnud olin, õnnestus mul ka üks nunnu pärdik sülle saada. Lilleõis tuli nüüd küll ohverdada, sest ahvike arvas, et see sobib talle lõunasöögiks paremini kui minu pihku kaunistuseks. Meist on üks pilt ka, aga kuna see on fotokas, siis hetkel ei saa ma seda siia üles panna.

Tegelikult ahve puutuda ei ole lubatud ja lisaks kõigele pidid nad näppama kõik, mis vähegi ripakil. 

Olime jõudnud juba väga kõrgele kalju otsa. Selfi ka.

Järgmine peatus. Tunnel.

Kalju pidavat olema seest suhteliselt õõnes, kuna sinna on rajatud tohutult käike ja tunneleid. Esimesed tunnelid (ka see, mida meie külastasime) olid raiutud kaljusse käsitsi.

Sellega meie tuur lõppeski.
Läksime tagasi auto juurde, et koju sõitma hakata, ise veel ikka imestades kui kitsad tänavad on ja kuidas siin küll üldse igapäevaselt liigelda kannatab.

Kui veel liiklusest rääkida, siis üldiselt siin Hispaania osas eriti suunatulesid ei kulutata ja kiiruspiirangud kedagi ei häiri. Lisaks oleme tähele pannud, et kui keegi parkimiskohalt välja tagurdab, siis on kombeks talle teed anda ning jalakäijad lastakse alati korralikult üle tee.

Õhtul tahtsin jõuda meie kodurannas asuvasse restorani flamenkoshowle.