Action Aqua park Sunny Beach

Kohe meie hotelli ala kõrval on suur veepark Action Aqua park. Ostsime pärastlõunase aja piletid, sissepääs alates 14.00. Park ise on avatud kuni 18.00.

Kõige meeldejäävam hetk sealt oli vahupidu lainetavas basseinis, see oli tõesti lõbus. Muidu on seal ka palju liutorusid ja osa parki ma isegi ei näinud, sest Ralf jäi mulle sülle magama ning nii me logelesime üle tunni aja, kuni parki sulgema hakati. 

Ükspäev käis Erik ka jooksmas ja klõpsis mõned pildid. Üldiselt on siin tervisespordiks liiga kuum ja ma mõistan, miks kohalikud jooksmisele ja rattasõidule hoopis suitsetamist eelistavad. Alkoholi kohalikud eriti ei joo.

Camel Park Sunny Beach ja Burgas Sea Garden

Tavaolukorras ei oleks ehk kaamelipark mu esimene valik, aga ümbritsevate vaatamisväärsuste vähesusest (kui välja arvata kõik lõbustus- ja veepargid ning kohalikud basseinid ja rannad jne) tingituna võtsime selle paiga ette. 

Läksime sinna rendiautoga ja kui keegi teist seda paika külastada mõtleb, siis saan öelda julgustavalt, et auto parkimisega seal küll mingit probleemi ei ole.

Parkimine Camel Parkis

Igaühele anti kätte tops porgandeid, saime ilusasti ingliskeelse juhendamise, kuidas kaamelitele porgandit sööta ja anti lubadus, et kõik loomad selles pargis on väga sõbralikud, kaamelid ei hammusta ega sülita jne, aga neile väga väga meeldib söök, niiet porganditopsidega peab olema ettevaatlik.

Kaamelipargi külastusest kujunes täielik hitt. Lisaks kaamelitele olid seal veel ponid, eeslid, alpakad, paabulinnud ja veel erinevaid linde, jänesed ja isegi labradorikutsikate puur, kus tohtis nendega mängimas käia. Enamikke loomi tohtis toita ja paitada ja kõigil jätkus elevust terveks külastuseks.

Edasi sõitsime Pomorie soolamuuseumisse, kus näidati meile 15-minutilist õppevideot. Muuseum ise oli väike - vaid mõned eksponaadid. Muuseum asub Pomorie järve kaldal, järvest siis saab nii soola kui mineraalidega küllastunud ravimuda.

Pärast lõunasööki sõitsime lennumuuseumisse, mis asus Burgase lennujaamas, seega pidime muuseumi külastamiseks lennujaama alale sisse sõitma. 

Mitmetesse lennukitesse sai ka sisse minna. Jah, ma tean, et suur lennumuuseumi lennuk ilmselt ei lähe käima, kui laps kokpitis istub ja sealseid kange liigutab, aga kõhe oli ikkagi :D 

Järgmiseks avastasime Burgase randa ja selleäärset parki Sea Garden, kuid olime juba pikast kuumast päevast väsinud ja läksime koju ära, et mõnel teisel päeval sinna veel naasta.

Pärast ühte puhkamiseks võetud päeva kõmpisimegi bussijaama ja sõna otseses mõttes loksusime üle tunni aja Burgasesse, nii et süda hakkas vaikselt pahaks minema. Konditsioneer oli bussis korralik, aga pidigi olema, sest sellises Bulgaaria avastamise bussis oleks muudmoodi sõit mõeldamatu olnud. 

Targad õpivad teiste vigadest. Näiteks meie õppisime teistelt, et bussijuhtidelt ei tohi midagi küsida, nad sõimavad küsija lihtsalt valjult läbi.

Ralf tegi aknast mõned pildid. 

Bussisõit Burgasesse läbi 3-aastase silmade:

Ei olnud tegelikult see Burgas midagi selline urgas, nagu keegi reisifoorumis väitnud oli.

Burgase rannas olid suured lained ja punased lipud, kuid paljud inimesed olid rahulikult vees. Aeg-ajalt käisid rannavalvurid mõnele liiga kaugele lainetesse lõbutsema läinule vilistamas. Olime kõige sadamapoolsemas küljes, seal vetikaid eriti ei olnud, hiljem vaatasin, et mujal rannajoonel neid ikka leidus. 

Sea Garden on väga ilus ja rohelust täis park, kust avanevad imelised vaated Mustale merele. 

Burgase ranna välijõusaal

Valisime Sea Gardeni alal lõunatamiseks suvalise inimtühja söögikoha - Chadara Burgas. Leti tagant paistis reaalne pitsaahi ja seetõttu tellisimegi pitsat. Nägime, kuidas tainast pitsaks keerutati ja kuidas see ahju läks ning sealt küpse ja lõhnavana välja tuli. Kui silmanägemine, mis näljas juba kadunud oli, tagasi tuli, märkasime, et kogu see restoran kannab endas vihmavarju temaatikat. Katus, mille all istusime, oli nagu hiiglaslik puidust vihmavari. Lae all olid pildid erinevatest vihmavarjudest. Meie teenindajaks oli üks vanem naisterahvas, kes rääkis pisut ka inglise keelt ja esimest korda selle reisi jooksul saime tunda sellist mõnusalt sõbralikku teenindust. Pitsa maitses hästi.

Chadara Burgas - vihmavarjutemaatika

Nessebari vanalinn

Ükskõik, kuhu foorumisse enne reisi pilgu heitsin, vaatas mulle igalt poolt vastu soovitus kindlasti külastada Nessebari vanalinna.

Nessebar on üle 3000 aasta vana linn Musta mere ääres. Linnas on säilinud antiiksed varemed, keskaegsed kirikud ja 19. sajandi puumajad. See oli oluline Bütsantsi vaimne ja kultuuriline keskus ning on UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

Läksime sinna ühel õhtul taksoga. Väljas oli juba hämar, kuid Bulgaaria suves tähendab see lihtsalt seda, et hingata on pisut rohkemat ning inimesed on varjust välja tulnud. Hotelli eest saime takso, mis küsis 30 leevi, st 15 eur. Tagasitulles küsiti 45 leevi.

Tol õhtul oli väga suur hulk inimesi otsustanud Nessebariga tutvuma tulla. Õhustikust oli tunda, et linnal on pikk ajalugu, jalutasime mööda põnevaid tänavaid. Kogu linnake tundus kaubandusest tulvil olevat.

Kahjuks ma väga ei saanudki ringi vaadata, sest pidin pidevalt jälgima, et 3-aastane Ralf inimvooluga kaasa ei läheks ja ära ei kaoks, tagatipuks tuli talle veel mingi eriline "Öölase"-mode peale, ta muudkui võttis sisse erinevaid võitluspoose ja kuulutas munakivitänavatel kõval häälel megakataklüsmi. Ronis ja hüppas igal kivil ja varemenatukesel ja ajas mind täiesti hulluks, kuna pidin jälgima, et ta kusagilt kaljuservalt end alla ei ninjata.

Seega, kui nüüd päris aus olla, siis ma peaksin Nessebari uuesti külastama. 

Nessebar 

Nessebar 

Nessebar

Nessebar 

Mõtisklusi reisimisest

Eelmisel suvel, kui käisime perega autoreisil Horvaatias ja meil pea igal ööl uus kodu oli, siis mul tekkis üks mõte. Või siis idee. Või mingi arusaamine.

Reisidel ju käiakse tihti ka eneseotsingutel. Ja siis mul tekkiski selline tunne, et kuna reisidel on kõik sinu ümber võõras ja ka pidevalt muutuv, kuid iga inimene siiski vajab mingit ankrut või kindlat pidepunkti... Siis rännates saab see kindel pidepunkt olla vaid üks asi - sina ise. Kui sa veel ei tunne end piisavalt hästi, siis see ankur hästi ei pea, aga kogemus kogemuse haaval jõuad stabiilsusele lähemale.

Teisel teemal.

Täna lugesin õnneuurija selgitusi, kuidas osadele inimestele on õnn rahulolutunne ja teistele kohusetundlik käitumine. Läänes on õnneks erutus ja saavutused, idas meelerahu ja hingeline tasakaal. 

Mina olen täiesti kindlalt see meelerahu tagaajaja, aga nüüd mõistan, et see ei olegi kõigi puhul nii.

Irakli rand ja Obzor

Sunny Beachi rand on meie hotellist umbes 15-20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Google mapsist vaadates ei tundunud see palju, aga me ei arvestanud, et kuumakraade on 30 ja üle selle ja meil on ka 3-aastane. No mis siis, ega me nõrgad ei ole.

Juba saabumisõhtul võtsime ette jalutuskäigu randa. Hämaruses pistsime jalad mõnusasse merevette, ümberringi toimetasid rannabaarid, lasime lastel rannaäärses lõbustuspargis teha mõne lõbusõidu ja vantsisime tagasi hotelli, et päevavalges uuesti randa naasta.

Läksime randa väikse ringiga, et mitte lõbustuspargist läbi minna ja lastega vaidlema hakata, et praegu pole lõbusõidu aeg. Hiljem selgus, et päeval lõbustuspark ei töötagi. Jõudsime randa. Ja seal oli rahvast, oi, kuidas seal oli rahvast. Ja oi, kuidas seal oli vetikaid. Lapsed ehitasid randauhutud meriadru hunnikutest losse ja käike ning tundusid elu nautivat. Väga palju inimesi nautis sooja vetikarohket merevett, nagu kõik oleks täiesti normaalne :) 

Mul hakkas vaikselt peas küpsema idee, et on vaja uurida, kas siin on alati vetikad ja kas on ka paiku, kus ei ole. Järgmise päeva spontaanne jalutuskäik Amanda ja Oliviaga tõestas, et vetikad on seal ikkagi püsivam nähtus ning aeg oli pöörduda tehisaru poole küsimusega, kus võiks olla meile sobilik rand, kui meil õnnestub saada rendiauto.

Kõige rohkem soovitas AI meile Irakli randa. Lubas, et see on puhas ja lastega peredele sobilik. Kui ma aru pärisin, et miks Maps näitab, et see on nudistide rand, siis ta viisakalt vabandas ja ütles, et tõesti tõesti - riiete kandmine on seal vabatahtlik. Aga me läksime ikkagi. Saime kaks autot, sest kuuekohalist ei õnnestunud kusagilt leida. Kartsin, et nüüd tulevad mingid hirmsad mägiteed, aga teed olid korralikud ja sõit sujus normaalselt. Parkimiskohtadega oli üsna keeruline, oli pühapäev ja rannalähedus oli autosid täis.

Läksime mööda väikest metsateed mäest alla ja seal peitiski end üks tõesti kaunis rand. Mõnus liiv, soe ja puhas vesi ja mis kõige parem - inimeste hulk oli täiesti talutav. Enamus neist täiesti riides.

Lõunasöögiks sõitsime Obzorisse ning kui avastasime, et sealses rannas on lahedad suured lained, siis jäime pärast sööki veel pisut sinna randa ka. Obzor tundus lahe väike linnake, mitte mingi täielik kuurort. Elu paistis selles linnas ehedam, kuid kahjuks palju ei saanud me seal ringi uudistada, sest kaheteistkümnest jalast nii mõnigi oli üsna väsinud ja loomulikult oli ilm paar kraadi liiga kuum.

Metsarada Irakli randa 

Irakli rand

Obzor

Obzor

Obzor

Tracian Stan Obzoris, imemaitsev ja janu kustutav maasikalimonaad paremal

 

Obzori rand

Sunny Beach juulis

Nagu eelpool mainutud, peatume Cascadas Family Resortis. Tellisime hotelli kaudu lennule vastu tranfeeri. Kedagi aga polnud vastas. Ootasime, ootasime, väiksemad lapsed muidugi juba rahutud ja lennnust ja magamata ööst väsinud -  hakkasime asja uurima. Saime lõpuks juhiga ühendust ja ta võttis meid varsti peale. Hiljem selgus, et olime tranfeeri tellides märkinud vale kuupäeva (juuli asemel augusti) ja seega läks üldse väga hästi, et juht läheduses oli ja meid siiski peale võtta sai.

Olime hotellis enne kella kümmet hommikul, toa saime alles kell 15. Oli ääretult kuum, basseinide ääres riiete vahetamiseks kabiine ei ole, leidsime ainult ühe wc, kus saime ujumisriided ning kergemad suveriided selga. Suhteliselt ebamugav. Kuna mulle meeldib enne oma reise lugeda "minu"-sarja raamatuid ja hetkel olengi Minu Bulgaariaga poole peal, siis sealse sisu põhjal olen suhteliselt kindel, et mõningased kohalikud rahaühikud check ini letil oleks meile vaba toa taganud koheselt.

Olen tähele pannud, et mul on üks veidrus. Esimesel päeval ei meeldi mulle miski. Ei hotell ega ümbrus. Seekord ma juba tean seda ja võtan rahulikult. Teisel päeval, kui olen reisi ning uue keskkonna stressist toibunud, saan palju adekvaatsemalt aru.

Cascada Family Resortis saime tohutult suure toa, elame kahel korrusel, all on magamistuba, elutuba, wc-vannituba ja kööginurk ning üleval teine magamistuba ja samuti wc-vannituba. Kuna meid on kuus, siis elutoas on diivanist tehtud kahekohaline voodi. Siin on puhas, avar ja võimalus ka õues istuda.

Kogu hotelli ala on päris suur, alalt välja ja sisse saab kiibiga, palju on rõhku pandud rohelusele, ala on puhas ja korras, basseine on igale maitsele. Esimesel päeval tundub vesi basseinides tohutult külm. Lapsed möllavad, kuid juba õige pea Ralf lõdiseb ja huuled on ka siniseks tõmbunud. See aga teda ennast muidugi eriti ei sega. Teisel päeval vesi enam nii külm ei tundu, seega ma ei teagi, kas asi oli selles, et olime väsinud reisist või olime lihtsalt juba õhusoojast üle kuumenenud ning vesi lihtsalt tundus väga külm.

Hiljem juba teame, et tuleb käia basseinides, kuhu veel päike peale paistab, siis on pisut soojem.

Meie maja hoovis on ka üks bassein. Siltide pealt sai lugeda, et pärast 23 tuleks seal vaikselt olla, aga seal ei olnud kirjas, et öösel ujuda ei tohiks. Amanda ja Olivia läksidki sinna ühel õhtul veidi enne 23, aga siis mingi töömees tuli neile midagi seletama, jutust ei saanud aru nemad ega mina, sest vene keelt ma ei oska. Kui Erik saabus, siis tema sai aru nii palju, et öösel lastakse basseinidesse puhastamiseks suurem kogus kloori ja see võib nahale / silmadele / kõhule ebamugavusi tekitada. Seega öösiti ikkagi ujuda ei saa.

Meil on hinnas hommiku- ja õhtusöök. Esimesel õhtul pettun väga. Salatit ei ole üldse. Toitudel ei ole maitset. Lapsed ütlevad, et isegi friikad on vastikud. Teisel päeval leian lahenduse - kõigele tuleb soola lisada. Mingit peenet maitsestamiskunsti nad siin kahjuks ei valda. Järgnevatel päevadel on valikusse lisandunud ka erinevaid salateid, aga üldiselt peab toitude maitsestamisega siin ise tegelema.

Nektariinid on väga head - need tunduvad olevat kõigi külaliste lemmikud, sest nektariinikuhi kahaneb alati kiiruga.

Magustoidud on head. Seda kunsti nad siin Bulgaarias vist valdavad.

Esimesel hommikul valisin kohvimasinast valisin cappucino ja see oli vastik. Seejärel võtsin musta kohvi ja lisasin piima. Kohv läks seega täiesti külmaks. Järgmisel päeval valisin kohv piimaga ja see oli ok.

Vein on minu maitse jaoks sobilik.

Restoranis ei ole mingit tunglemist, inimesi on sellise suure kompleksi kohta siin kuidagi vähe, restoran ei ole ka ülearu suur ja sellegipoolest on alati vabu laudu. Ma ei oska pakkuda, milles asi võiks olla, kas siin ei olegi kombeks võtta söökidega pakette või on siin kusagil mingite külaliste jaoks mõni teine restoran või inimestele ei maitse siinsed söögid.

Hiljem hakkan asjast aru saama. Meile on paberile kirjutatud, et hommikusöök on 7.30-9.00! Ja õhtusöök 18.30-20.00.

Reaalsuses on aga ajad sellised: 8.00-10.30 hommikul ja  18.30-21.00. 

No tundub, et meid üritati tipptundidest säästa. Tegelikult muidugi mitte meie, vaid töötajaid. Tipptunni ajal kipuvad nõud otsa lõppema.

Restoranis musti taldrikuid eest ära viima ei kiirustata, muidu on teenindus enam-vähem okei, ei mingit ülistamist ega ette-taha kummardamist (meile isiklikult see distantsi hoidmine väga meeldib, kuid ma saan ka aru, miks mõnede riikide inimesed võivad seda julmaks ebaviisakuseks pidada). Üks kelneritest käitub küll pigem turvamehena, jõllitab kurjal pilgul ja seisab jalad harkis, käed selja taga. Silme ette tekkis kujutluspilt, mis saama hakkab, kui ma tema nina ees jäätist tõstan kausi sisse, mitte vahvlikoonusesse, nagu ette nähtud. Mul väänatakse käed selja taha ja surutakse näoli põrandale ja sunnitakse vanduma, et ma kunagi enam ei ürita ka midagi sellist korda saata. Võtsin selle riski. Midagi ei juhtunud.

Ühel päeval hakkas restorani laest vett tilkuma. Ühel teisel õhtul, kui jõudsime sööma viimasel minutil ja kiirustasime söömisega, siis teenindaja-tädi tuli meile ütlema, et kell on juba sealmaal, et peaks astuma hakkama. Ei mingit klient-on-kuningas asja. Samas pool restorani sõi veel rahulikult.

Kui paar päeva ei ole meie tuba koristama tuldud, siis otsutan uurida hotelli kodulehelt, mis toimub. Avastan sealt, et tube koristatakse kolmandal ja viiendal päeval. Kahju. Meie Musta mere liivaga koos olev põrand ootab seda juba ammu.

Kolmandal päeval tõesti tuldi koristama. Korjasime kodinad kokku ja läksime eest ära basseinidesse. Põrand tehti küll puhtaks, aga sellist "koristamist" ei ole ma üheski hotellis kunagi varem näinud, Ühtegi asja ei oldud paigast liigutatud, voodid ei olnud ilusasti korda sätitud jne. Viienda päeva õhtul avastasime, et meil oli tõepoolest juba teist kordagi koristamas käidud. Saime aru ainult selle järgi, et prügikott oli ära viidud. Kõik muu oli nii nagu enne.

Juuli ilmad on muutumatud, 30+ kraadi, päike, lämbe. 

Hotelli alal on väga palju kaunist rohelust, lavendlihekid on tohutud, möödaminnes tõmban iga kord lõhna on kätele. Tähelepanu äratab ka see, et peaaegu üldse ei ole siin mingeid putukaid ja see on loomulikult ülimõnus.

Õhtud on õhurohkemad, talutavad, kuid ikka väga väga soojad.

Koristatud tuba

Cascadas Family Resorti lastebassein

Perereis Bulgaariasse

Oleme suviti kuuekesi ikka kusagil reisidel käinud ja seekord valisime sihtkohaks Bulgaaria. Peamiselt seetõttu, et Burgasesse tuleb Airbalticu otselend, mis ei ole eriti kallis ja lend kestab vaid umbes 3h, seega peaks see olema normaalne ka 3-aastasele. 

Üldiselt on minuarvates väga hea aeg lennata sellise 5-6-kuuse beebiga ja siis pärast seda tuleb selline iga, kui see võib pigem keeruliseks osutuda ja enda närvide huvides ei ole eriti tahtnud sellise 1-2aastasega reisida. Kuigi meenub, et käisime Taani Legolandis enne, kui Ralf sai kaks. Lend Taani on väga mõnusalt lühike. Sellel reisil polnud ka väga viga, kui välja arvata see, et sai tehtud suur viga ja hoidsime tema lõunaund lennuki jaoks, aga lennuk hilines ja ta väsis üle ja alustas juba lennujaamas karjumist ja karjus terve tee, kuni jäi enne maandumist magama ning ärkas maandumisel uuesti selleks, et täiest kõrist röökida ja mu süles end igatpidi väänata ja kui rahvas ootas juba vahekäigus väljumist, siis üks naisterahvas hoidis demonstratiivselt meiepoolset kõrva näpuga kinni :D No mis teha. Saime hulga targemaks selle reisiga - lendama peab PUHANUD lapsega. 

Lennud Bulgaariasse saime talutava hinnaga, aga siis oli vaja hakata vaatama majutust ja see tähendab otsustamist, kas valida apartment või hotell, kas söökidega ja milliste söökidega jne. Tavaliselt tähendab hotelli valik suurt eeltööd. Tegelikult ei olnudki eestikeelseid soovitusi väga leida, küsimine ja googeldamine lõppes sellega, et igal pool öeldi, et Bulgaaria on mõttetu koht, seal pole midagi teha ega näha, keegi nagu ei osanud ka hotelle soovitada. Mõned tsitaadid Bulgaaria kohta Interneti avarusest: "reis tagasi minevikku", "ei saanud kordagi maitsvat toitu", räämas ja hoolitsemata riik. Täielik stagnaaeg", "igav riik, kuhu puhkama ja reisima küll enam ei läheks", "mitte miski ei pannud ahhetama". Mõnes kohas oli esitatud küsimus, milline riik on kõige igavam või kus oli kõige kehvem reisikogemus ja Bulgaaria troonis sellistes küsitlustes täiega. Seda me avastasime muidugi pärast seda, kui meil lennupiletid juba olemas olid

Lõpuks valisin välja mõned hotellid, millel olid head arvustused ja mida soovitati mitmes eri kanalis. 

💰10 ööd + tipphooaeg + ebatraditsiooniline arv lapsi võrdus nendes hotellides 10 000 ja pluss eurot kokku 😭😂. Ei teadnud, kas nutta või naerda. Mõneks ajaks kadus isu hotelle edasi vaadata. 

Lõpuks võttis meespool hotellide otsimise enda peale ja pakkus paari varianti - valisime välja Cascadas Family Resorty Sunny Beachil. See, et see hotell Sunny Beachil asub, tuli meile millegipärast hiljem üllatusena, kuna Erik oli üsna kindel, et ta broneeris meile hotelli Varnasse. Hotelli eest maksime veidi rohkem kui poole võrra vähem võrreldes eelpoolmainitutega.

Bulgaaria juttu tahan nüüd alustada sellest, kuidas me Evega kunagi käisime mingisuguse noorteprojekti raames Bulgaaria pealinnas Sofias. Olime 17. Minul küll sellest riigist mingeid kehvasid mälestusi ei jäänud, ilmselt seetõttu, et see oli minu elu esimene lennureis ja oli vist aprillikuu, mis tähendas rohkem päikesepaistet, kui kodumaal. 

Ei seganud mind see, et olin terve lennu istunud nätsu sees või Sofia kodutud, kes praktiliselt meie külge klammerdusid ega see, kuidas meie buss meid jõesti üle saamiseks üle ülikitsa silla sõidutas (aknast alla vaadates silda meie all näha ei olnud) ja nii kaks korda päevas. Ei seganud ka see, et sõime mitu korda päevas ühes ja samas söögikohas, mis pakkus rasvast tilkuvaid sööke - vorste jms lihalaadseid tooteid ning magustoiduks olevad koogid ujutasid taldriku rasvaga üle, kui sinna sisse oma lusika surusid. Nad lihtsalt ei suutnud seda rasvakogust enam enda sees hoida.

Kui miski häiris, siis meie külastatava lastekodu kloorihais ning lastekodulaps Hermiine, kes sättis end absoluutselt igale pildile, mida me ümbritsevast hingematvast loodusest ja mägedest (mida ma esimest korda elus nägin) teha soovisin. Tegelikult lapsed olid toredad, aru me teineteisest muidugi ei saanud. Minu sõber oli üks eriti nunnu mustade patsidega tüdruk, tema nime ma kahjuks enam ei mäleta, (kuigi me vist isegi vahetasime tookord meiliaadresse). Väga kurb oli neid seal näha, elu tundus  kurb ja kõle. Ma nagu mäletan, et viisin sinna kingiks oma vanu kaisukaid ja mul hakkas isegi neist kahju - jätsin nad südametult sinna kõledasse kõledasse haiglat meenutavasse asutusse.

Okei, aga see oli üks teine reis ja palju paralleele praegusega tõmmata ei saa. Kui see nätsu-juhtum välja arvata. Praeguse reisi esimesel päeval astusin oma plätuga nätsu sisse ja jäin maa külge kinni 😀 Arvasin, et pigi, aga hoopis rõve sinine veniv ollus.