3. juuni oli mulle tähtis päev, mille pärast terve reisi pabistasin. Mul pidi olema notar, seoses korteri müügiga ning kaugtõestus, milleks oli vaja väga head internetti. Notar oli kokku lepitud kohaliku aja järgi kell 14, ehk siis pärast Brno checkouti ja enne Viini checkini. Meie Brno korteris oli olnud ülihea kiirusega wifi, ületades kõik nõudmised. Variant oleks olnud paluda, et mul lubataks seal kellaajal veel korteris olla. Aga mõtlesin, et lähme ikka aegsesti Viini kohale. Pidime veel Brnos käima vaatamas seda ujumiskohta, mis eelmisel päeval silma jäi kaardilt, aga tee-ehituse tõttu ei pääsenud me sinna kohe kuidagi lähedale, niiet Brnos me põhimõtteliselt mitte midagi huvitavat ei teinudki.
Jõudsime Viinis oma apartmendi juurde 13.15. Kell 14 pidi olema notar. Kohapeal selgus, et võtmed saab kätte teiselt aadressilt. Erik läks neid jala tooma, sest linnas meie bussiga liiklemine väga mugav ei olnud. U 1 km. Ise panin oma arvuti juba valmis, olime lastega maja ukse ees. Proovisin Wifisse saada, sest Erik saatis juba võtmete-kättesaamiskohast mulle koodi. Ei olnud võimalik wifit ühendada. Kell läks ja läks.
Lõpuks saatsin lapsed bussi istuma ja jooksin ruttu mingit wifiga kohvikut otsima. Leidsin ühe. Küsisin, kas neil on hea wifi. Ütles, et jaa, neil on wifi. (Hea? Seda ma ei saanudki teada). Tellisin ruttu kohvi ja hakkasin arvutit valmis panema. Helistas Erik. Ütles, et võtmed käes ja tulgu ma korterisse, saan wifit. Ütlesin, et kohvi pole vaja ja maksin selle eest 5 euri ja tormasin korterisse. Wifi täielik saast. Mobiilne internet täielik saast. Lõpuks panin telefoni aknast välja. Notar algas. Arvuti kaamera ei toiminud, kuigi kõik settingud olid korras. Kasutasin siis telefoni. Jutt hakkis. Tuli meelde, et tänaval ühes kohas oli ok levi. Üritasin korterist välja joosta, aga see oli paras labürint, lõpuks leidsin õige ukse, vahepeal tulid lapsed vastu "emme, emme". Tormasin trepist alla, aga ei suutnud meenutada, millisest uksest välja saab, kangutasin mitu ust läbi. Mingi mees tuli juba ühele uksele küsima, mis ma soovin. Terve see aeg kaamera töötas ja kõik osapooled said minu pingutusi jälgida.
Jõudsin tänavale. Natuke läks paremaks, aga mitte piisavalt. Vahetasin asukohta. Korduvalt. Lõpuks andis notar alla ja ütles, et teeme paari tunni pärast uue katse.
Hakkasin uurima, kus oleks siis normaalne internet. Leidsime, et ahaa, on olemas mingi internetikohvik, kappasin sinna. No et sõnad internet ja kohvik võiks kokku anda ühe hea koha, kus oma kaugtõestus ära teha. Kahjuks aga sealne tüüp vaatas mulle mõistmatult otsea, kui mingit internetti küsisin ja kohvik see tegelikult ka ei olnud. Aga faksimasin oli olemas.
Hakkasin siis otsima tavalist kohvikut. Küsisin ühest keskusest, kas neil on hea internet. Teenindaja ütles mulle, et seal pole kusagil head internetti, temal endal olevat parim teenusepakkuja, aga ikka internet kõigub. Katsetasin seal kohvikus (enne kaugtõestust saab testida, kas kõik toimib) ja sain aru, et ei ole piisav internetkiirus ka seal. Viimase katsena läksin istusin lõbustuspargi lähedal muruplatsile ja katsetasin mõned korrad veel. Üks kord oli täiesti ok ja järgmised katsetused enam juba mitte. Loobusin lõpuks ja ütlesin, et teeme ära, kui tagasi olen.
Pärast luhtunud tehingut oli vähemalt pinge maas ja rahulikum olla. Sain uuesti kokku oma perega, kes vahepeal olid natukene üritanud kohaliku parkimiseteemaga tutvuda. Liikusime tagasi korteri juurde ja leidsime muidugi parkimistrahvi.
Järgmiseks liikusime Schönbrunni lossi parki. Kui kevadel siin Erikuga kahekesi käisime, siis ei olnud puud veel eriti rohelised ja mõtlesime, et oleks tore tagasi tulla millalgi. Aga selle kolmapäeva asjad ei saanud ju sujuvalt minna. Esiteks pöörasime sisse bussidele mõeldud parklasse, mille parkimistasu oli mitu korda kõrgem kui autode omas. Mingil põhjusel aga õnnestus meil sealt ilma maksmata uuesti välja sõita tavalisse parklasse.
Lossi ette pandi just püsti lava ja lossiesine oli kõik suletud, ma juba mõtlesin, et nonii, nüüd ei saa me siia ka. Aga parki ikkagi pääses. Seal oli päris ok, ainult natuke jahe, sest kui korterist ära tulime, oli õues väga soe ja panime selga ainult lühikesed riided.
Pargis leidis meie väike poiss jälle oksa ning siis läks jälle natuke aega. Aga muidu on see kompleks ikka vägev.
Lõpuks jõudsime bussi tagasi ja selgus, et meie parkimiskaart ei tööta ja me ei saa parklast välja. Tõkkepuu ei avane. Mis saaks veel valesti minna... Osad inimesed pääsesid välja, aga mingi punt inimesi ei pääsenud, meie nende seas muidugi. U 15 min pärast tehti kusagilt kaugjuhtimisega meile ikkagi tõkkepuud lahti.
Õhtul läks Erik tüdrukutega Prateri lõbustusparki lõbutsema ja meie Ralfiga magama.
Ja kui lugejatel igav hakkab, siis võib korraldada ühe korraliku peo, mille jaoks leiab tarbeid siit:
%20(1).png)
