14.8.13

11. päev. Lennujaam

Lennujaama saamiseks otsustasin kasutada Supershuttle teenust, õnneks aitas Heather mul nendega aja kokku leppida, sest nad küsisid kohutavalt palju küsimusi. Peale aadressi tahtsid teada, mis tänavate vahel ma asun, kas see on hotell või eramaja, kas seal on värav, mis on mu lennu number jne jne.
Bussi juhtis vanem härra, kes tundus tore. Ta ütles, et LA-s on USA kõige ilusamad ilmad ja kõige halvemad teed. Millepeale ma julgesin väita, et ta pole minu riigis käinud ning tal pole aimugi, mis halvad teed tähendavad. Meie mikrobuss oli inimesi täis, üks seltskond oli vist hiljuti alles LA-sse kolinud ning kui bussijuht näitas kohta, kus filmi Fast and Furious filmiti, ütlesid nad, et pärast siia kolimist on neil tunne, et nad peavad vaatama uuesti üle kõik filmid, mida nad näinud on, sest kõik need on siin filmitud.
Bussijuht küsis mult, kuidas mulle LA-s meeldib ja kas ma tahaksin siin elada. Vastasin, et kõigist kohtadest, kus ma käinud olen, on see esimene, kus ma tõesti elada tahaksin. Selle peale ta ütles järgmist: "Sa ei pea ju ära minema. Nad kõik jäävad siia". Aga arvestades kui suurt vaeva ma oma kohvrite pakkimisega näinud olin ja kui palju vandesõnu mul eile terve õhtu läbi pea seetõttu lendas, arvasin, et on arukas siiski seekord lennuki peale minna.

Kahjuks on mu inglise keel täiesti roostes ja normaalseid lauseid on ikka veel üsna keeruline moodustada (kuigi ma mõtlen inglise keeles juba, mis tekitab natuke ka peavalu, sest ma ei suuda oma mõtteid seetõttu päris hästi  enda jaoks formuleerida). Kui ma kurtsin oma halva inglise keele oskuse üle, ütles Priscilla sõber Bria, et ma oskan inglise keelt paremini, kui mõni inimene, kelle emakeel on inglise keel. Seda oli muidugi tore kuulda. Samas on mingi seltskond inimesi, kes ei tundu mu jutust sõnagi mõistvat, tavaliselt on need sellised inimesed, kelle jutust mina ka mitte sõnagi aru ei saa.
Heather ütles, et mul on armas aksent, täpselt samasugune nagu ta sakslasest sõbrannal, et põhimõtteliselt vahet ei ole, kas sakslane või eestlane. Õnnetuseks olen ma avastanud, et nad kutsuvad  siin armsaks kõike, mis on imelik või teistsugune. Näiteks kui üks meessoost treener pidi ühes tunnis mingit tantsulist koreograafiat järgima ja see ei tulnud tal eriti hästi välja, siis talle öeldi, et ta on seda tantsusammu teha üritades väga armas.

Enamus inimesi, keda ma siin kohanud olen, õpivad filmi. Samas aga kõik räägivad, et põhimõtteliselt oled ühiskonnas aksepteeritud ainult siis, kui sa õpid arsti- või õigusteadust. Täiesti ebaloogiline, mõelge nüüd ise, kui kõik oleksid ainult arstid ja juristid... Kuhu USA niiviisi välja jõuaks.

Lennujaama töötajad peavad päris head sprinterid olema (kontsadel). Ühed idamaised lennujaama väravatöötajad leidsid kusagilt oma viimase lennukile mineja (nad käivad ringi, kui kõik reisijad ei ole veel pardale jõudnud ja hüüavad neid inimesi) ja nii nad spurtisid neljakesi väravate poole, üks neist rääkis raadiosaatjasse, ilmselt ütles ta kellelegi, et "ärge laske seda lennukit veel minemaaaa!". See oli naljakas.


Kommentaare ei ole: