Tänaseks olid meil Heatheriga suured plaanid teha seda, teist ja kolmandat. Tal oli vaja mitu trenni anda ja muid asju teha (nt tegeleda indetiteedivarguse paberimajandusega - tema arvelt võeti välja 40 000 dollarit), nii et muidugi me ei jõudnud kõike, mis plaanis, kuid üsna palju siiski.
Esimese asjana läksime Runyon Canyonisse "matkama". Heatheril olid kaasas kõik neli chihuahuat, kes autos terve tee ringi möllasid, kuni me kohale jõudsime. Runyon Canyoni pargis võib koerad rihma otsast lahti lasta, kusjuures üsna paljua inimesed jalutavad seal oma koertega, jooksevad ja teevad muud trenni. See on ülisuper koht treenimiseks, sa lähed mööda rada päris kõrgele mäkke, kuumus on päris korralik ja vaade on mega... Tegime ka natuke trenni:) Kahte koera pidime vahepeal ise tassima, sest nad ei jaksanud enam ja tahtsid varjus istuda.
Järgmiseks pidime minema natuke shoppama, aga Heatheril tuli järgmine klient ja lõpuks ta otsustas, et ma võtan tema auto ja sõidan ise üksi poodi. Õnneks oli tal GPS. Aga ikkagi.. Poleks elusees arvanud, et sõidan üksi Los Angeleses autoga... Tagasi tulles tegin väikese "Avasta Ameerikat" tripi ka kogemata, pöörasin mõnes vales kohas ära ja nii, aga lõpuks jõudsin ikka kohale. Mul oli väga hea meel, et olin eile küsinud, miks inimesed punase tulega parempööret teevad, sest nüüd oli mul seda teadmist väga vaja. Muidugi ei olnud mul õrna aimugi, kui kiiresti ma sõita võin (tegelikult ei olnud mul ka aimu, kui kiiresti ma sõitsin, sest ühik miili/tunnis ei ütle mulle ju endiselt midagi), niisiis lihtsalt üritasin teisi autosid järgida.
Paaris kohas ütles GPS, et pööra vasakule, kuigi ma olen üsna kindel, et märk keelas seda teha. Esimesel korral olin tubli ja pöörasingi paremale, kuigi GPS tahtis, et ma vasakule läheks, aga järgmises kohas, otsustasin vaatamata keelule ikkagi vasakule pöörata. Sest kui sa teed keelatud vasakpööret, aga suunatuld sisse ei pane, siis ei tee sa ju midagi valesti, kas pole? Te ju kõik teete ka nii, eks? Nali naljaks, aga päris stressirohke oli see sõit sellegipoolest.
Kui tagasi Heatheri juurde jõudsin, andis ta ikka veel tundi ja hiljem jäi ta klient veel natukeseks talle külla. Sõime õhtust ja vaatasime USA reality-kanalit Bravot. Uurisin teadjatelt, kas realityd on tõesti reaalsed või kirjutatakse neile tegevus ette. Heather teadis rääkida, et see oleneb realityst. Mõnel pole peaaegu üldse ettekirjutusi, aga mõnele on sisu enamvähem tervenisti ette kirjutatud.
Mu uus sõber on vist kõige abivalmim inimene, keda ma tean. Kes annaks oma auto kasutamiseks mingile suvalisele võõrale tüdrukule Eestist? Või sõidutaks mind ringi ja viiks mind sööma ja oeh, ta on tõesti minu heaks väga palju teinud, ma ei tea, kuidas ma nii õnnelik olen, et nii heade inimestega kokku satun. Ma ise arvasin, et keegi kaitseb mind väga tugevalt, Heather arvas, et toredad inimesed tõmbavad ligi teisi toredaid inimesi. Ilmselt on meie mõlema arvamused õiged.
Reis hakkabki läbi saama, nägin jubedat vaeva, et asju kohvrisse toppida. Kui ma siin mõned postitused tagasi hädaldasin, et kui on lubatud ainult üks käsipagas, siis miks inimesed ronivad lennukisse kolmega, siis nüüd on mul endal see hetk käes, kui seda tegema pean, ning loodan, et mind ikka lastake kogu kraamiga pardale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar