Täna oli väga mõnus üles ärgata teadmisega, et ma ei pea mitte midagi tegema ega kuhugi minema. Mul oli väga laisk hommik, mille jooksul otsustasin siinsetele randadele pilgu peale visata.
Metrookaardi pealt olin näinud, et sinine liin viib mind Long Beachile, mis on üks linn Los Angelese maakonnas. Hollywoodi sain metrooga väga kiiresti ja metroo ju ongi kiire transport, seega ma eeldasin, et Long Beach pole ka väga kaugel. Tegelikkus oli aga see, et rong sõitis sinna terve igaviku. Kodust välja astumise ning kohalejõudmise vahele jäi umbes poolteist tundi. Praegu vaatasin google mapsist, et minu kodust Long Beachile on 25 miili ehk 40 km kui autoga minna.
Kõik need "valed" ühikud ajavad mind lihtsalt hulluks! Keegi ütles mulle eile, et langetas kaalu 100 pounds'i. Sada tundub palju ja nii tegingi üllatunud nägu, kuigi tegelikult ei ole mul aimugi, kui palju see kilodes on. Selgitan selle koha välja imelise sõbra Interneti abiga. Nonii, selgub, et see on 45 kg. Palju muidugi, mul oli õigus.
Keegi rääkis mulle ühest inimesest, kes oli nii mitu jalga pikk ja nii mitu poundsi raske ja mul ei olnud õrna aimugi, milline see inimene välja võis näha. Mäletan kedagi mainivat pikkuseks 5 feet ja vaatan nüüd järgi, kui palju see siis teeb.. See on 152cm. Vaatan huvi pärast, kui palju on 5,2 feet, see on 158cm. Pole üldse loogiline.
Järgmiseks, minu toas on temperatuur 73 fahrenheiti. Tegelikult peaks olema 72, aga kuna ma jäin haigeks, sain loa seda natuke tõsta.. Kui siin juba kalkuleerimiseks läks, siis ehk on nüüd õige aeg vaadata, kui palju mul siis reaalselt toas sooja on. Niisiis, 72 F on 22,22 kraadi ning 73 F on 22,78 kraadi. Ei ole võimlaik, et 22,22kraadi nii külm tundus. Kahtlane.
Aga see ei ole veel kõik, käisime Heatheri autot tankimas ja ma üritasin aru saada, kas siis kütus on siin riigis tõesti odav. Ja mis ma näen - liitrite asemel loeb kütuseautomaat galloneid. Einoh... Ma arvan, et ta võttis umbes 12-14 gallonit, täpselt ei mäleta. Vaatame järgi, 12 gallonit on 54 liitrit. Ning arve oli umbes 30 dollarit nis teeb umbes 22 eurot. Uhke värk.
Igatahes ma läksin siis Long Beachile, kuigi kui mul oleks parem transport olnud, siis mulle soovitati randadest Venice'it (kus pidi olema väga värvikirev seltskond koos) või Santa Monicat (mis pidi olema ilus). Ise ma oleksin tahtnud näha Malibut, sest teate küll, Kahe ja poole mehe Charliel on ju Malibu beachhouse... Aga seal pididki olema enamasti erarannad, niiet ilmselt poleks seal midagi eriti vaadata olnud.
Long Beachil jäi mulle esimese asjana ette sadama-piirkond.
Long Beachi arhitektuur oli üks huvitavamatest, mida ma LA-s näinud olen. Näiteks see torniga maja rannas. Muidu ei oleks ta minu jaoks ilmselt midagi eriti põnevat, aga see, et keegi otsustas sinna tornikese ehitada, on minu arvates väga nunnu.
Rannas oli liiv imeliselt pehme ja vee piiril oli liiv tumedat karva ning eriti lahe oli see, et kui laine jõudis randa ning siis tagasi ookaeni taandus, sätedas see tume liiv kuldselt. See oli nii ilus, ma üritasin seda ka pildile saada, aga vist ei õnnestunud eriti hästi. Pildil on näha, et liivas on sellised väikesed heledamad terakesed, aga tegelikult see kõik sätendas ja säras seal.
Pärast jalutuskäiku rannas oli mu kõht juba väga tühi. Jube sushi isu oli peal, aga ainus sushi koht, mille ma ranna lähedal leidsin, oli selline hästi uhke ja seal ei olnud ühtegi külalist, niisiis ma ei söandanud sinna sisse minna. Selle asemel uurisin, mis plaanid Priscillal õhtuks on ja mainisin, et ma olen näljane. Selle peale ta küsis, kas ma tahaksin sushit või pitsat. Muidugi läks suhsi käiku. Kui ma lõpuks pärast pikka rännakut ja metroos korduvalt magama jäämist koju jõudsin, siis oli Priscillaga veel üks ta sõbranna Bria, kellega neil kolledzis mingi ühine tund oli olnud. Sõitsimegi siis ühte odavasse sushikohta, mille nad hiljuti avastanud olid. Sõin väga head merikapsa salatit (Seaweed on ju eesti keeles merikapsas? Parandage mind kui ma eksin) ning kolme erinevat sushisorti (tegelikult makid), kokku 12 tükki. Loomulikult sai kogu sellest kraamist kõht jube täis, ma ei saa siiani sellest aru, kuidas nii väikestest ampsudest kõht ruttu täis saab. Koos kolmeks jaotatud jootrahaga maksin oma õhtusöögi eest natuke alla 13 dollari (9,7 eur). Hullumeelne eks? See on väike raha.
Pärast toredat sushikogemust otsustas Priscilla mulle näidata cupcake automaati. See on nagu raha välja võtmise automaat, ainult, et rahasumma asemel saad omale koogikese valida:) Siin on siis minu esimene cupcake automaadi kogemus, valisin kookosega (tohutult magus, kuid kes ütles, et magus halb on:) )
Kohalikus liikluses oli veel üks asi, mis mind segadusse ajas. Tundus, et kõik sõidavad suvalt punase tulega üle ristmiku. Siis hakkasin asja lähemalt jälgime ja nägin, et unase tulega tehakse parempööret. Küsisin Priscillalt, kas punase tulega võib paremale pöörata ja ta ütles, et võib jah, kui juures ei ole silti "No right turn on red". Vaadake kui palju asju ma siin õpin:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar