Ootamatult kiiresti jõudis kätte meie reisi teine päev ja kuna ma olin varakult teatanud, et mind Louvre ega Versailles külastamine selle reisi vältel ei huvita, siis selle päeva olime planeerinud hoopis Disneylandi avastamiseks. Äärmiselt kultuuritu minust, ma tean. Hiljem ütles rongis üks väljamaa muusikuneiu, et tema läheb Disneylandi oma sisemist last toitma ning võtsime selle "vabanduse" ka endi ettekäändeks (alguses põdesime natuke, et kuidas me sinna niimoodi läheme - kaks täiskasvanud inimest).
Tolles rongis õnnestus esimest korda kuulda ka ehtsat "tänavamuusikut", kes oma kastikesega rongi ronis ja seal siis mikriga laulma hakkas. Päris vahva.
Tolles rongis õnnestus esimest korda kuulda ka ehtsat "tänavamuusikut", kes oma kastikesega rongi ronis ja seal siis mikriga laulma hakkas. Päris vahva.
Mina kui juba mingil määral ilma näinud inimene teadsin algusest peale, et pargis läheb ära terve päev. Erik oli miskipärast aga ette kujutanud, et lisaks Disneylandile jõuame veel mitmetesse kohtadesse, kuhu reisi jooksul minna tahtsime. Ei jõudnud.
Meie pühapäevane Disneylandi päev algas jällegi logistikaprobleemidega. Leidsime küll lähima metroojaama, aga kuna tekkis küsimus, kas saame enda väljaotsitud peatustes ümber Disneylandi rongile istuda või mitte, siis võtsime suuna järgmisesse ja "pisut" suuremasse rongi/metroojaama. Suurem rongijaam koosnes muidugi veel erinevatest osadest ja esialgu sattusime valesse kohta jne jne, aga kõigi ebaõnnestumiste kiuste jõudsime lõpuks Disneylandi. POOLTEIST tundi hiljem! Tuli välja, et me ei olnud ostnud ka õige tsooni piletit ja mingi petturi välimusega töötaja sundis meid mõlemat lisaks talle 10 euri maksma. Nõudsime talt dokumenti, et ta ikka metrootöötaja on ja kulutasime teda küsitledes veel 15 minutit enne, kui selle raha välja käisime. Oleks tal siis olnud seljas töövorm või ülikond, poleks mingit küsimust tekkinud, aga igale dressides suvalisele jorsile ei hakka küll kohe raha välja käima.
Disneyland laiub väga väga suurel alal ja õhtuks olid mu pöiad kontsadel kõndimisest juba nii valusad (no ikka tõsiselt valusad), et ma võtsin saapad lihtsalt julmalt jalast ära ja käisin sukkades edasi. Õnneks Disneylandis ei olnud hirmu mõne kodutu s*ta sisse astuda.
Popimate atraktsioonide puhul on seal toredasti välja töötatud free pass süsteem - saad minna ja võtta pileti, mis lubab sul minna vastava atraktsiooni järjekorrast lihtsalt julmalt mööda. Piletil on näidatud kellaaeg, millal pead kohale ilmuma. Nii ei pea sa ootama tund aega järjekorras vaid võid seda aega kasutada paremini - käia söömas või siis mõne teise atraktsiooni peal lõbutsemas. Konks on muidugi selles, et sa ei saa uut free pass piletit võtta enne kui oled eelmise ära kasutanud või kui eelmise free passi võtmisest on möödas 2 h.
Juba alguses köitis meie tähelepanu torn nimega the Hollywood Tower hotel, kust kostus rütmiliselt inimeste karjeid. Seal me free passi ei kasutanud ja pärat 40 minutilist sabas ootamist saime sisse. Põhimõtteliselt oli tegemist liftiga. Grupp inimesi võeti "lifti", pandi istuma ja köideti tooli külge kinni. Alguses ei midagi hirmsat. Aga siis tuli see hetk, mille kohta ma olin enne miskisest tutvustavast tekstist lugenud - lifti tõmmati maa suunas gravitatsiooni ületava jõuga. Ja see oli hirmus. See võttis kõhust ikka nii õõnsaks kui ei miski muu. Ja kuigi tavaliselt ma omale eriti röökimist ei luba, siis seal lihtsalt ei jäänud muud üle kui täiest kõrist röökida. Kõik see toimus veel täielikus pimeduses ka. Vahepeal kui lift akna augus seisma jäi, nägime teisi pargi külastajaid ringi jalutamas (suletud aknad on näha ka pildil). Siis järgnes taas röökimisralli. Sai kiiresti läbi, aga see oli üks ägedamaid asju, millega sõitnud olen.
Järgmisel hommikul käisime ära Eiffeli torni otsas. Sellega meie reis lõppeski.
Disneyland laiub väga väga suurel alal ja õhtuks olid mu pöiad kontsadel kõndimisest juba nii valusad (no ikka tõsiselt valusad), et ma võtsin saapad lihtsalt julmalt jalast ära ja käisin sukkades edasi. Õnneks Disneylandis ei olnud hirmu mõne kodutu s*ta sisse astuda.
Popimate atraktsioonide puhul on seal toredasti välja töötatud free pass süsteem - saad minna ja võtta pileti, mis lubab sul minna vastava atraktsiooni järjekorrast lihtsalt julmalt mööda. Piletil on näidatud kellaaeg, millal pead kohale ilmuma. Nii ei pea sa ootama tund aega järjekorras vaid võid seda aega kasutada paremini - käia söömas või siis mõne teise atraktsiooni peal lõbutsemas. Konks on muidugi selles, et sa ei saa uut free pass piletit võtta enne kui oled eelmise ära kasutanud või kui eelmise free passi võtmisest on möödas 2 h.
Juba alguses köitis meie tähelepanu torn nimega the Hollywood Tower hotel, kust kostus rütmiliselt inimeste karjeid. Seal me free passi ei kasutanud ja pärat 40 minutilist sabas ootamist saime sisse. Põhimõtteliselt oli tegemist liftiga. Grupp inimesi võeti "lifti", pandi istuma ja köideti tooli külge kinni. Alguses ei midagi hirmsat. Aga siis tuli see hetk, mille kohta ma olin enne miskisest tutvustavast tekstist lugenud - lifti tõmmati maa suunas gravitatsiooni ületava jõuga. Ja see oli hirmus. See võttis kõhust ikka nii õõnsaks kui ei miski muu. Ja kuigi tavaliselt ma omale eriti röökimist ei luba, siis seal lihtsalt ei jäänud muud üle kui täiest kõrist röökida. Kõik see toimus veel täielikus pimeduses ka. Vahepeal kui lift akna augus seisma jäi, nägime teisi pargi külastajaid ringi jalutamas (suletud aknad on näha ka pildil). Siis järgnes taas röökimisralli. Sai kiiresti läbi, aga see oli üks ägedamaid asju, millega sõitnud olen.
Järgmisel hommikul käisime ära Eiffeli torni otsas. Sellega meie reis lõppeski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar