Pärast suhteliselt rahulikku jaaniõhtut Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis ärkasime korraliku vihmakrabina peale. Moskva rong pidi väljuma natuke pärast kella viit õhtul, seega oli aega koti pakkimiseks küll ja küll. Kuna viisapunktis öeldi, et me kindlasti reisikindlustuse paberid kaasa võtaksime, siis asusime lõpuks (ikka viimasel minutil) neid otsima. Aga mida ei ole, seda ei ole - ei paberil, ei meilis, ei arvuti downloadsides ega ka kusagil mujal. Läksime teele ilma kindlustuspaberita.
Kuna tegu on minu esimese Venemaa reisiga, siis ma ootasin seda väga. Kunagi varem ei ole ma ka rongikupees sõitnud. Vene keelt ei oska ma endiselt sõnagi ja hakkasin tasapisi mõistma, miks kõik mult küsisid, et kas Erik vene keelt oskab. See tuli küll väga kasuks - nii rongis kui edaspidi. Natuke kirusin ennast, et ma vähemalt vene tähti pole ära õppinud, sest mina kui meie reisiduo ametlik siltide ja juhiste lugeja olin juba algusest peale suhteliselt hädas ning mitte ei õnnestunud üheski olukorras juhirolli enda kätte haarata.
Tagasi rongi juurde. Meil olid piletid kahesesse kupeesse, kuid nagu välja tuli, oli ka seal kaks nari ja seega neli kohta. Esialgu oli see pisut hirmutav, kuna me ei olnud eriti vaimustatud mõttest, et keegi võiks veel meie kupeesse lisanduda, esiteks oli seal kitsas ja teiseks oleme me privaatsust armastavad eestlased. Õnneks vastamine pea, et voodilinad olid ainult kahel voodil ning kuigi me kartsime, et Vene süsteemid on ligadi-logadi, reeglitest kinni ei peeta jms (võimalik vaid Venemaal), siis ei pistetud meie kupeesse siiski rohkem inimesi.
Õhtu jooksul sõime-jõime, samal ajal mina tundsin süümekaid, kuna juba mitu päeva olin edasi lükanud kohustust üks artikkel ajakirjale ära kirjutada ning olin võtnud sihiks sellega rongis tegeleda, kuid loomulikult ei tulnud seikluste ootuses mingit "inspiratsiooni" peale. Seega sõime-jõime ja isegi ei lugenud ühtegi ajalehte ega ajakirja, mille pikale reisile kaasa olime võtnud. Kui vahepeal lõputute metsade vahelt mõni küla paistis, pöörasime end kiirelt aknast välja vaatama. Midagi põrutavat ei näinud. Piiripunktides läks kõik sujuvalt.
Varsti ronisimegi teki alla, mina magasin üsna hästi - nagu ikka. Erik vahepeal kurtis suure müra üle. Meil oli vist aken pisut paokil ja rong pani päris korraliku tempoga vii ööpimeduses mulle vähemalt nii tundus. Veidi enne kella 10 hommikul olimegi kohal. Tuli välja, et ajavöönd jäi samaks.
Esimene päev võis alata!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar