Mis Lätimaal toimus?

Esialgselt plaanisime minna reisile hoopis kuhugi mujale, kuid kuna mul on lihtsalt nii palju tööd, siis sai esialgsest plaanitud kuuest päevast ainult kaks - ette tuli võtta nädalavahetusereis. Kuhugi kaugemale kahe päevaga eriti ei jõuagi, kui mõnda naaberriiki, ning nii otsustasimegi Läti kasuks.

Seekordne planeerimine jäi kõik E õlule, ikka seetõttu, et mul ei olnud hetkegi vaba aega ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.

Reede õhtul sõitsime kodust välja Valmierasse. Õhtul võttis E hotelli restos ühe õlle ja mina ühe veini, ajasime väliterassil istudes juttu ning hiljem tegime ühe väikse hilisõhtuse jalutuskäigu linna peal.

Järgmisel päeval vaatasime kiirelt üle kohalikud varemed, jalutasime Gauja jõe ääres ning viskasime pilgu peale turule.

Järgmine peatus oli Cesises, mida oleksime saanud oluliselt rohkem nautida, kui meil oleks parem tuju olnud - see on selline tore vana linn, kuhu tasub kindlasti jalutama minna. Õnneks jäi kehv tuju sinna linna maha.

Edasi läksime möödaminnes Nõukogude-aegsesse salapunkrisse Ligatnesse. Punkri peal asub rehabilitatsioonikeskus, aga me ju tahtsime punkrit näha, niisiis otsisime pikalt punkri sissepääsu ja lõpuks saime teada, et sinna saab ainult ekskursioonidega. Järgmine ekskursioon pidi algama poole tunni pärast ning jäimegi seda ootama. Punker asub 9m sügavusel maa all ning kui ma õigesti mäletan, siis pea kohal pidi olema 7m betooni. Punker ehitati juhuks, kui peaks tuumasõda lahti minema, inimesed käisid seal igapäevaselt tööl ning punker oli valmis majutama päris korralikku punti Läti võime. Punkri kohal asuval rehabilitatsioonikeskusel ei olnud aimugi, mis nende jalge all on.

Punkris saime talongide eest pelmeene ja mahla, meie lauas istus paar Inglismaalt, kes muidugi ei olnud sellist kraami varem kunagi söönud. Kogu ekskursiooni seltskond oli tegelikult väga kirju, inimesi oli USAst ja UK-st ja peale meie oli veel ka Eestist üks sats inimesi. Teine grupp läks teele koos vene keelt kõneleva giidiga.

Nüüd ootas meid Turaida linnus. Jällegi kõvasti jalutamist, kuid mingit ülisuurt emotsiooni see paik meis ei tekitanud.

Pidevalt kirusime lätlasi, nad ikka oskavad mittemiskist raha teha, tasulise parkimise peale on nad eriti maiad. Nt tahtsime vaatama minna Gutmani koobast - Baltimaade suurim. Pidime auto jätma tasulisse parklasse. Ma ei tea, kas meie lihtsalt ei osanud selle koopa "suurust" hinnata, aga meile jättis küll üsna mageda mulje. Isegi pilti ei viitsi üles laadida, otsige netist, kui tahate:)

Tegelikult tahtsime jubedalt leida üles köisraudteed, aga me ei teadnud, kus see täpselt asub. Nägime, et koopa juurest läheb üks trepp üles mäkke ning otsustasime, et läheme vaatame, mis seal üleval on. See trepp oli lõputu, ausõna, tundus, et ronisime mingi km jagu üles ning muidugi - seal ei olnud midagi erilist. Lihtsalt metsarada, mis meie avastuse kohaselt kuhugi välja ei viinud. Vähemalt sai natuke liigutada. Otsustasime oma mäevallutuse tähistamiseks ühise pildi ka teha. Mingit vaadet seal muidugi ei olnud.

Läksime trepist sama targalt alla tagasi, õnneks oli tasulisest parklast nii palju kasu, et nägime ühelt kaardilt, kust saab alguse köisraudtee ja sõitsime seda järele proovima. Olime küll üsna kindlad, et arvestades meie pidevat ebaõnne, see raudtee raudselt ei tööta vms, aga meil läks täpselt õnneks - jõudsime viimasele sõidule.

Taaskord - tegelikult lootsime sellest sõidust enamat, aga huvitav kogemus siiski. Tagasisõidul ühines meiega üks pruutpaar. Abiellujaid oli seal piirkonnas tol päeval tohutu palju, iga paarisaja meetri tagant tegid paarid oma igaveseks kokkujäämise rituaale:)

Õhtul käisime natuke poes ja ma lihtsalt pidin pilti tegema sellest, et popkorn on Lätis popkorns... :)

Ööbisime Ventspilsis ning pühapäeva hommikul läksime kohalikku randa üle vaatama. Väga ilus rand, sel päeval olid ka väga lahedad lained. Ilm oli pisut jahe ja ma ei läinud ujuma, aga kui nägin, kuidas E seal üksi hullas, siis ajas ikka päris kadedaks. Vähemalt kätekõverdustepildi sain seal ära teha.

E oli pähe võtnud, et tema peab nägema ära kohaliku suure suure raadioteleskoobi (maailmas suuruselt kaheksas). No vaatasime siis selle ka ära, tõesti päris võimas värk.

Järgmisena oli programmis Jurmala - Livu veepark. Ma üldiselt ei ole torude fänn (ebameeldivad valusad kogemused ühest Eesti veekeskusest). Alustasime saunadega ning väikeste liumägedega. Ning järsku tundsin, et tahan torust alla lasta:) Kohutavalt kohe tahan. Kõigepealt läksime torudest alla sõitma kummipaadikestega (või kuidas iganes neid kutsutakse), mis oli päris vägev, hea hoo sai sisse ja kuna ma sundisin E-d ees istuma, siis tema sai vist hirmaśama kogemuse osaliseks kui mina:)

Juba tükk aega olime vaadanud mingit punast toru, mis tuli ikka korraliku langusega alla. Alguses olin 100 % kindel, et mina sinna küll ei lähe. Aga läksin. Ja tahtsin ise esimesena minna. See oli ka väga äge! Like! Hea, et ujukad selga jäid.

Kuigi oli jutt, et see toru jääb viimaseks, siis läksime veel ühte torusse, aga see oli natuke ebameeldiv, toru ühenduskohad käisid selja vastu. Aga hoog oli muidugi suur. 

Niiet vägev keskus! Soovitan tegelt ka.

Koduteel õnnestus meil rahaliselt ka läti politseitöötajaid toetada. Klassika. Kuigi sõitsime ekstraettevaatlikult. Aga jah... Mitte ei saanud aru, et seal asula algus oli.

Kojusõit kulges nii, et Läti poole sõitis E ja Eesti poole mina mingi jubeda energiajoogi toel, millest mul pärast terve järgmine päev paha olla oli.

Mu reisiblogi hakka küll rohkem fotoblogi meenutama, aga pilt ütleb rohkem kui sõnad.
Tervitused ja uute reisideni!

Kotkasse

Teel Hämeenlinnast Kotkasse nägime viita raudteemuuseumisse ja otsustasime selle näidatud suunas liikuda. Muidugi oli muuseum suletud, kuna kell oli juba 15 läbi. Milline muuseum suletakse kell 15!?? Tahate, ma ütlen, milline - suurem osa Soome muuseumitest vist.

Tegime ringi ümber muuseumihoone, et oma kõrvalepõikest mingitki elamust saada.

Õhtul käisime kõrvalmajast omale siia lahtikäivat voodit toomas, mis kujunes päris meeleolukaks, kuna madratsid ei tahtnud kuidagi voodisse sobituda. Ütlesin E-le juba, et seda mõistatust ta ära ei lahenda, kuid lõpuks leidsime siiski enamvähem sobiliku lahenduse.

Laupäeval läksime Mussalo saare matkaradadele. Seal on võimalik valida kahe marsruudi vahel, üks kulgeb rohkem mööda mereäärseid kaljusid (ilusa ilmaga lihtsalt mega rada) ja teine tee on pigem metsarada, mis ühes kohas samuti merega kokku puutub. Seekord valisime jalutuskäiguks metsaraja. Raja alguses küsis E mult, et mis mina arvan, kui mitut nastikut me näeme. Vastasin, et mitte ühtegi. Seejärel küsis ta sama rästikute ja kivisisalike kohta. Minu vastus jäi samaks. Kuna minu kindel arvamus roomajate mittekohtamise kohta hirmutas teda natuke, tegi ta oma panuse veidi tagasihoidlikuma, kui algselt plaanitud, ning panustas ühe kivisisaliku peale.

Võtsime alguses päris kiire tempo, kuid siis tuletasin meelde, et tulime rada nautima, mitte mingit eesmärki taga ajama ning seejärel hakkasime seda muinasjutumetsa rahulikult nautima.

Lõpuks jõudsime mere äärde ning asusime einestamiseks sobilikku kivimürakat otsima. Ja seal ta oligi - suur nastik isiklikult. E muidugi süüdistas mind, et ta nastiku kohtamise pakkumise kivisisaliku vastu oli vahetanud. Mis teha:)

Õhtul läksime Kyminlinna kindlust avastama. Me ei teadnud täpselt, mis meid seal ees ootama peaks ning tundus, et see ala on hoopis suveteatri kasutuses. Nägime vaid sadu ja sadu meetreid müüre. Kõikvõimalikud uksed olid kinni, kuid meid valdas suur soov näha, mis keelatud alal asub. Leidsime ühe madalama koha, kust oleks saanud üles ronida ja pilgu tervele alale peale visata. See aga ei osutunud eriti lihtsaks, kuna lähemal vaatlusel tuli välja, et meiesuguste uudishimulike jaoks oli sinna okastraadist aed ette ehitatud. E-d see ei takistanud ja varsti saabus ta tagasi teatega, et seal pole mitte midagi vaadata. Sisemine ala olevat näinud välja täpselt samasugune nagu väljaski. Hea, et püksid terveks jäid.

Järgmine peatus - Langinkoski park. Taas üks mõnus rada looduse ja veemühina nautimiseks. Siin räägivad pildid paremini.

Pühapäeval mõnulesime rannas. Nii kuuma ilma kohta oli mere ääres imelikult vähe  inimesi. Aga meile sobis.

Õhtul vaatasime filme ja lõime veel natuke aega surnuks. Usun, et puhkus õnnestus.

Algselt oli plaanis reedeni E-le seltsi pakkuda, aga kohutused kutsuvad koju tagasi. Nüüd on vaja ju raha koguma hakata. Miks? Sellest kirjutan teises blogis.

Hämeenlinna 15.05 õhtu

Hämeenlinnaga tutvumise alguspunktiks valisime Aulango vaatetorni. Torn on graniidist ja merepinnast ulatub 150m kõrgusele. Tornist endast ma pilti ei teinudki, küll aga vaatest.

Torn asub suures "pargis", mis minu arvates kvalifitseeruks hoopis metsaks. Pargis tiirlevad korralikud terviserajad, kus oli näha palju tervisesportlasi.

Otsustasime torni lähedal asuvat järve ka lähemalt vaatama minna ning laskusime alla pikast pikast trepist. Tahtsin puu peal teha ilusat istumispilti, aga see polnud üldse nii lihtne kui tundus. Niisiis tuli veidi teistsugune pilt.

E poleks E, kui me oleksime tagasi auto juurde läinud sama rada pidi, mis meid järveni tõi. Tegime päris suure orienteerumisringi, mis kujunes mõnusaks jalutuskäiguks värskes õhus.

Tagasiteel avastasime õnnetempli, mida pidime loomulikult kohe ka külastama.

Järgmiseks võtsime ette jalutuskäigu Häme kindluse ümbruses. Pole täpselt teada, millal see ehitati, arvatavalt 13. sajandil. Kindlus asub järve kaldal, seda ümbritsevad mitmed hooned, mis tänapäeval on muuseumid ning külgneb ilusate roheliste parkide ja mänguväljakutega. Ka kätekõverduspilt sai valmis treitud.

Nalja pärast sõitsime mööda ka kohalikust vanglast (mille kõrval asuval väljakul mängisid säravate kiivrite ja liibuvate retuusidega tüdrukud jalgpalli. Muidugi seda Ameerika versiooni.

Hämeenlinna 15.05

Eile õhtul jõudsime Hämeenlinna, E-l on ikka õigus, kõik Soome linnad on täpselt ühesugused. Kui mind oleks siia toodud kinnisilmi ja siis oleksin kohapeal ringi vaadanud, oleks vabalt võinud pakkuda, et olen Turus või Poris või Oulus või kus iganes mujal.

Loodan, et täna õnnestub linna veidi lähemalt tundma õppida ning saame oma eelarvamuse ümber lükata. E läks konverentsile, ma lasen veidi leiba luusse ja siis teen esimesed avastusretked.

Oulu

Oulu lennujaamast korjati meid üles, sõitsime mööda Polari ettevõttest ning kohtusime Laturi ettevõtte tiimiga, mis on põhimõtteliselt Polarist välja kasvanud.

Nemad tutvustasid endid, meie Martiga endid.

Sõime lõunat õdusas kohvikus, kus polnud kahe ühesugust tassigi. Kogu mööbel oli täiesti suvaline jne. Kohalikud rääkisid, et kogu mööbel on samal ajal ka müügis.

Hiljem tegime energiatesti ja õppisime seda ka ise läbi viima. Lähemalt räägin sellest ehk varsti personaaltreeningute blogis. Igatahes vererõhk sai mõõdetud ja 30 sekundi jooksul tegin 29 istessetõusu (tegelikult küll 30, aga mu partner luges valesti) ja 36 kükki. Kätekõverdustest ma rääkida ei tahaks, kuna neid tuli teha harjumuspärase laia võtte asemel suht kitsaga.

Õhtust käisime söömas ka päris lahedas vanaaegses majas. Kohalikud soovitasid meile jubedalt põhjapõdraliha. Aga kui tellimiseks läks, siis järsku ise otsustasid kala jms kasuks. Meie sõime siis põtru. Räägiti, et Põhja-Soomes ei saa teid talvel soolata, et jää ära sulaks, kuna põhjapõdrad tulevad siis sõiduteele soola lakkuma. See ei ole meeldiv autojuhile ega põdrale.

Hetkel kavatsen hakata uinuma, kuna öösel magasin ju umbes 4h ainult.

Tallinn-Oulu

Asjaolude tõttu sõitsin täna esimest korda elus lennukiga Tallinnast Helsingisse. Äratus oli seatud 3.15ks.

Lennujaama aknast nägin väikest lennukit - sellist kaheistmeliste ridadega. Meenus kunagine Airbalticu turbulentsiderohke reis samasuguse väikese lennukiga ning ma ei olnud üldse õnnelik. Kui ma esialgu arvasin, et olen enam-vähem ainus inimene, kes sellele lennule läheb, siis varsti sain tõdeda, et terve lennuk oli täis. Kõik need kitsad istmed pressiti inimesi täis, ükskõik kui pikad või lühikesed nad ka ei olnud. Ühte pikemat härrat lohutas stjuuardess sõnadega, et lend kestab vaid 20 minutit.

Mind pressiti istuma härra kõrvale, kes minu haistmismeele järgi oli odekolonni kõvasti kuritarvitanud. Mul oli kindel plaan terve tee magada. Und muidugi ei tulnud ja kui hakkas tulema, siis kästi kinnitada turvavööd. Mõtlen, et mis siis nüüd, turbulentsi oodata ei olnud, pilvi ei olnud, kõik oli ideaalne. Aga tuli välja, et hakkame maanduma. Juba. Ülikiire sõit. Mõnus. Kõrvalt kuulduv norskamine andis aimu, et ka odekolonni-tüübil tuli uni valel hetkel.

Helsingi lennujaamas oli mul aega ja otsustasin nukataguses kohas pinkidele visata ning natuke magada. Uni tuli küll, aga seda segasid pidevad teadaanded, kutsungid ja lõpuks tuli minu nina alla istuma pere oma väike lapsega, kes kõva häälega seletas, naeris, ringi jooksis jne. Üsna häiriv.

Varsti ärkasin. Uni läks ära. Järsku olid kadunud kõik inimesed ja mitte ühtegi teadaannet ei tulnud enam. Just siis kui mul uni ära läks.

Minu lennureiside juttude juursde kuuluvad alati sellised lendude ja lennujaama elu kohta käivas jutustused. Mõnikord need ongi põnevamad kui reis ise. Eks saab näha, kuidas seekord.

11. päev. Lennujaam

Lennujaama saamiseks otsustasin kasutada Supershuttle teenust, õnneks aitas Heather mul nendega aja kokku leppida, sest nad küsisid kohutavalt palju küsimusi. Peale aadressi tahtsid teada, mis tänavate vahel ma asun, kas see on hotell või eramaja, kas seal on värav, mis on mu lennu number jne jne.

Bussi juhtis vanem härra, kes tundus tore. Ta ütles, et LA-s on USA kõige ilusamad ilmad ja kõige halvemad teed. Millepeale ma julgesin väita, et ta pole minu riigis käinud ning tal pole aimugi, mis halvad teed tähendavad. Meie mikrobuss oli inimesi täis, üks seltskond oli vist hiljuti alles LA-sse kolinud ning kui bussijuht näitas kohta, kus filmi Fast and Furious filmiti, ütlesid nad, et pärast siia kolimist on neil tunne, et nad peavad vaatama uuesti üle kõik filmid, mida nad näinud on, sest kõik need on siin filmitud.

Bussijuht küsis mult, kuidas mulle LA-s meeldib ja kas ma tahaksin siin elada. Vastasin, et kõigist kohtadest, kus ma käinud olen, on see esimene, kus ma tõesti elada tahaksin. Selle peale ta ütles järgmist: "Sa ei pea ju ära minema. Nad kõik jäävad siia". Aga arvestades kui suurt vaeva ma oma kohvrite pakkimisega näinud olin ja kui palju vandesõnu mul eile terve õhtu läbi pea seetõttu lendas, arvasin, et on arukas siiski seekord lennuki peale minna.

Kahjuks on mu inglise keel täiesti roostes ja normaalseid lauseid on ikka veel üsna keeruline moodustada (kuigi ma mõtlen inglise keeles juba, mis tekitab natuke ka peavalu, sest ma ei suuda oma mõtteid seetõttu päris hästi  enda jaoks formuleerida). Kui ma kurtsin oma halva inglise keele oskuse üle, ütles Priscilla sõber Bria, et ma oskan inglise keelt paremini, kui mõni inimene, kelle emakeel on inglise keel. Seda oli muidugi tore kuulda. Samas on mingi seltskond inimesi, kes ei tundu mu jutust sõnagi mõistvat, tavaliselt on need sellised inimesed, kelle jutust mina ka mitte sõnagi aru ei saa.

Heather ütles, et mul on armas aksent, täpselt samasugune nagu ta sakslasest sõbrannal, et põhimõtteliselt vahet ei ole, kas sakslane või eestlane. Õnnetuseks olen ma avastanud, et nad kutsuvad  siin armsaks kõike, mis on imelik või teistsugune. Näiteks kui üks meessoost treener pidi ühes tunnis mingit tantsulist koreograafiat järgima ja see ei tulnud tal eriti hästi välja, siis talle öeldi, et ta on seda tantsusammu teha üritades väga armas.

Enamus inimesi, keda ma siin kohanud olen, õpivad filmi. Samas aga kõik räägivad, et põhimõtteliselt oled ühiskonnas aksepteeritud ainult siis, kui sa õpid arsti- või õigusteadust. Täiesti ebaloogiline, mõelge nüüd ise, kui kõik oleksid ainult arstid ja juristid... Kuhu USA niiviisi välja jõuaks.

Lennujaama töötajad peavad päris head sprinterid olema (kontsadel). Ühed idamaised lennujaama väravatöötajad leidsid kusagilt oma viimase lennukile mineja (nad käivad ringi, kui kõik reisijad ei ole veel pardale jõudnud ja hüüavad neid inimesi) ja nii nad spurtisid neljakesi väravate poole, üks neist rääkis raadiosaatjasse, ilmselt ütles ta kellelegi, et "ärge laske seda lennukit veel minemaaaa!". See oli naljakas.