Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mul oli terve siin oldud aeg kinnisideeks känguruliha proovida. Eilne õhtu algas suure õhtusöögiga mingises restoranis Robina kaubanduskeskuses ja arve oli 4 peale (mina, Madison, Madisoni kutt Sam ja Kris) mingisugune 150 dollarit.
Sain siis oma känguru proovitud ja mulle maitses igatahes. Liha nagu liha ikka. Sam tellis krokodilli ja seega sain ka seda proovida. Ütleksin sama - liha nagu liha ikka. Kogu söömine toimus pulkadega, lõpuks hakkas juba natuke käppa tulema see asi, aga mitte väga, eelistaksin siiski kahvlite juurde jääda.
Kõhud täis, läksime bowlingusse, kus ma sain väga haledalt pähe. Ainult et esimese mängu lõpus võtsin end kokku ja tegin 2 strike järjest. Siis tuli Kris välja oma saladusega, et kui ta väike oli, siis ta käis bowlingu võistlustel. Ok, see seletab asja.. Ja Madison lasi üldse oma rajale servad panna, nii et pall renni minna ei saanud ja üsna suure tõenäosusega mõnele kurikale ikka pihta sai.
Järgmiseks läksime üksteist laseritega tulistama. Ma ei mäleta, kuidas seda mängu kutsuti, aga igatahes paintballilaadne, ainult et mingit värviga möksimist ei ole. Järjekordselt sain väga haledalt pähe. Samas, see mees, kes rääkis mis tegema peab ja mis mitte, seletas nii kiiresti, et ma arvan, et ma ei saanud päris kõigest aru. AGA väga lahe oli! Ja me olime lõpuks niiii higised. Üksteise tagaajamine toimus üsna pimedas ruumis, meil olid seljas sensoritega vestid, hullem actioni muusika käis ja naguma juba ütlesin, mõnus oli.
Ja nüüd, kui oli ennast haisvaks higistatud, oli õige aeg kluppi minna. Valisime mingisuguse väikse klubi ja tantsisime järjest, kuni meid klubist välja löödi. Kell oli siis 3. Mis klubi sulgeb kell 3??
Võtsime takso. Taksojuht oli väga elevil, kuna temaga oli just esimest korda juhtunud see, et arve maksmise asemel tüüp jooksis minema. Ta lubas järgmisel päeval teda otsima minna, sest seal olevat ainult 3 maja olnud, kus ta ta maha pani.
Siis algas keeruline osa minu jaoks. Maja on sõiduteest kõvasti kõrgemal ja oli vaja oma kingadega järsust kallakust üles saada, seejärel leida saapa seest võti ja uks lahti keerata. See osutus oodatust oluliselt keeulisemaks. Oma 10 minutit üritasin ust lahti saada, ma lihtsalt ei saanud süsteemile eriti pihta. Lõpuks see ikka õnneks õnnestus.
Homme on väljalend. Uskumatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar