Krka rahvuspark

 Lühidalt kokku võttes.

Valisime Plitvice ja Krka rahvuspargi vahel. AI ütles, et Krka on väikese lapsega parem valik ja Krka kasuks rääkisid ka paari tuttava soovitused. 

Tegin eelmisel õhtul kõvasti uurimistööd Krka kohta. Kuna see maa-ala on suur, siis oli vaja teada, kust täpselt sisse saab jne. Muuhulgas leidsin, et terves pargis saab ujuda ainult ühes kohas. See on Roški slap kose juures. Rahvuspargis on kaks varianti: kas ostad sissepääsu tervesse parki või ainult Roski slapi juurde. Meil ei olnud mõtet tervet parki külastamiseks ette võtta ja ujuda oleks ka tahtnud, seega läksime siis Roski slapi juurde.

Hakkasime sõitma. Jõudsime mingisse parklasse ja entrance sissepääsu silt oli seal ka. Mina ajasin, et no nüüd siia peame me ära parkima ja siis kuidagi jala edasi minema. Aga no see kosk oli kaugel. Mapsist oli näha, et see on liiga kaugel. Siis mulle hakkas tunduma, et sealt parklast tuleb minna bussi peale, mis viib siis sinna kose juurde. Nii vist tegelikult oligi, aga Erik ajas, et sõidame ikka edasi ja sõitsimegi siis mööda kitsast mägiteed edasi ja tal oli õigus, sinna sai ka autoga. Parkisime ära ja hüppasime 38kraadisesse kuumusesse. 

Mäest alla viis kaks jalgrada. Ühe juures oli viit suveniiripoodi ja teise raja ees seisis piletikontrolör. Ostsin perele pileti 64 euriga. Kontrolör lasi läbi. All tuli välja, et teine rada viis samasse kohta, kuhu esimene.

Kuna oli ikkagi ligi 40kraadine kuumus, siis tuli süüa jäätist. Sularahas muidugi. Seda meil muidugi ei olnud. Väljaarvatud Amandal, niiet saime temalt laenata. 6 jäätist, 32 eur. Tavalised sügavkülmas olevad masstootmise jäätised.

All seletas üks abivalmis paadireiside pakkuja, et koske näeb ainult paadisilla otsast. Siin on pilt:

Ujuma kuidagi ei kiskunud, sest see väike sopike oli rahvast täis.

Istusime ühe pisikese ojakese servale ja pistsime jalad külma vette, see oli küll mõnusalt värskendav. 

Seejärel sõime natuke kaasavõetud pirukaid ja vaatasime paari eksponaadiga muuseumit.

Küsisin veel täpsustuseks üle, et kuhu me oma raha eest veel saame minna. Siis tuli välja, et üks 1,3km rada on ka, kust näeb Roski slap necklaces piirkonda, mis oleks ilmselt olnud põhi vaatamisväärsus, aga tõesti, 40kraadiga 2-aastase ja teiste lastega ei hakanud seda seekord ikkagi ette võtma.

Kuigi looduse heaks pole kahju raha maksta, siis ikkagi 100eurine ring jalaleotuse eest tundub natuke palju.

Spliti lähedal Kaštelas

Kuna soovisime Horvaatias olla lahedates majutusasutustes, siis olime kaheks järgmiseks ööks broneerinud omale Villa Tropica nimelise maja.

Asusime teele. Horvaatia hakkas end meile avama oma maaliliste vaadetega. Ja siis tuli välja, et maps juhatas meid mõnuga kitsastele mägiteedele, kus kõrvuti mahub 1,5 autot. No meil on ju buss, seega mingi 1,3 autot mahub kõrvuti.

Ja nii kolisimegi džunglisse! Omanikud olid oma aia teinud korralikuks džungliks, sõnadega seda nagunii edasi anda ei saa, visuaaliga on lihtsam.

Meie aias oli ka väike ja üsna kinnikasvanud tiik valjult krooksuvate konnade ja kuldsete kaladega, suures puuris elasid viirpapagoid ja oma nurgake oli ka kolmele kilpkonnale. Spliti kandis harjuvad kõrvad üsnagi ruttu valju tsikaadide siristamisega, mis kõlab üle maa ja ilma nonstop. Lisette avastas kusagilt Internetist, et Horvaatias elavad ka mustad lesed. Googeldasin selle kinnituseks üle ja nii on jah, Erikule igaks juhuks ei öelnud. See pole džunglis elades just lemmikteadmine.

Lõpuks jõudsime ka Aadria merre ujuma. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et see oli Okrug Gornji Beach, sõitsime sinna läbi Trogiri linnakese. Parkimine on seal tasuta, aga hea on see, et saab rannale lähedale, täpselt 1 samm ja oledki juba rannas. Lastega väga mugav. Ja parkimiskohti isegi leidus. Teadsime küll, et rannad on kivised ja seal elavad merisiilikud, aga ei jõudnud Eestiskusagilt veejalanõusid kaasa osta. Erikul olid kaasas, neid laenas ta ka mulle. Õnneks selles rannas müüdi veejalanõusid ja lapsed said ka endale ilusat värvi jalatsid. Ralf pani paljajalu ringi. Ma pole kunagi varem nende jalanõude vajalikkusest ega funktsioonist aru saanud, aga oi need on mugavad asjad kivises rannas....

Ja see vesi! Nii pehme, lausa siidine, paitav, kandev, täiesti läbipaistev. Lihtsalt imeline. Aga silmadele tegi põrguvalu ja maitse oli selline "2 teelusikat soola klaasi vee kohta".

Hiljem käisime Trogiri vanalinnas söömas, kus sai parkimise eest oma kenake 18 euri makstud 😊 Jalutasime natuke ringi ka.

Uus päev, uus rand. Okrug Donji.

Vesi oli mõlemas rannas soe ja mõnus (juuli algus). Inimesi oli tihedalt, aga mitte nii tihedalt, et üldse ei mahuks. Parkimist leida oli võimalik. Väikese lapsega ka täiesti okei.

Crikvenica Horvaatias

Kui Austrias läks kõik nii valesti ja apartment oli kehvemapoolne, siis otsustasime, et vähemalt Horvaatias võtame mingid väga korralikud majutused. 

Leidsin ühe koha Crikvenica linnas, mis oli kahjuks vaba ainult üheks ööks, aga see oli seda väärt. Saime kuumale ilmale leevendust basseinis, rõdult oli vaade merele ja mägedele, kogu sisustus oli korralik, kõik vajalikud nõud jms olid olemas. Vaikselt juba hakkaski pead tõstma selline veider huvi, et milliseid üürikortereid ja -maju nende omanikud on külastajatele disaininud. Ma ütleks, et see veidrus üha süvenes, Ehk tulenes see sellest, et ka meie majutasime kunagi turiste.

Õhtul läksime alla linna ja Aadria mere äärde. Seal oli Ralfile paradiis, ta otsis üha suuremaid kive, mida rannast merre visata ja tegeles sellega kuni päike loojus. Ja veelgi kauem. Teda oli natuke keeruline sealt ära meelitada. No ikka täiesti võimatu tegelikult.

Ljubljana

Sloveenias on lahedad linnade nimed. Eriti meeldib Ljubljana ja Ptuj 😀.

Seega, ööbimine in Ljubljana it is!

Mul ei olnud Sloveeniast erilist ettekujutust, aga Ljubljana küll üllatas positiivselt. Ma ei oska täpselt isegi välja tuua, miks, aga mulle meeldis seal. Seal oli kuidagi ruumi ja kergust. Õhtupimeduses käisime kunstnike piirkonnas Metelkova, seal oli parajasti rokk-kontsert käimas ja pimedas seal suurt ei näinud. Natuke tundus, et see ei ole just koht, kus lastega hilisõhtust jalutuskäiku teha, aga kuna ma varem lugesin, et Ljubljana on üks maailma turvalisemaid linnu, siis väga ei kartnud ka. Lõpuks läksime siiski koju ja naasesime piirkonda juba järgmisel hommikul.  

Edasi läksime vanalinna avastama, mis oli kaunis ja turiste täis. Ljubljana jõel toimus parajasti võrkpallivõistlus. Ja juba oligi aeg edasi sõita Horvaatia poole.

Brnost Viini ehk kuidas läks valesti kõik, mis sai valesti minna

3. juuni oli mulle tähtis päev, mille pärast terve reisi pabistasin. Mul pidi olema notar, seoses korteri müügiga ning kaugtõestus, milleks oli vaja väga head internetti. Notar oli kokku lepitud kohaliku aja järgi kell 14, ehk siis pärast Brno checkouti ja enne Viini checkini. Meie Brno korteris oli olnud ülihea kiirusega wifi, ületades kõik nõudmised. Variant oleks olnud paluda, et mul lubataks seal kellaajal veel korteris olla. Aga mõtlesin, et lähme ikka aegsesti Viini kohale.  Pidime veel Brnos käima vaatamas seda ujumiskohta, mis eelmisel päeval silma jäi kaardilt, aga tee-ehituse tõttu ei pääsenud me sinna kohe kuidagi lähedale, niiet Brnos me põhimõtteliselt mitte midagi huvitavat ei teinudki.

Jõudsime Viinis oma apartmendi juurde 13.15. Kell 14 pidi olema notar. Kohapeal selgus, et võtmed saab kätte teiselt aadressilt. Erik läks neid jala tooma, sest linnas meie bussiga liiklemine väga mugav ei olnud. U 1 km.  Ise panin oma arvuti juba valmis, olime lastega maja ukse ees. Proovisin Wifisse saada, sest Erik saatis juba võtmete-kättesaamiskohast mulle koodi. Ei olnud võimalik wifit ühendada. Kell läks ja läks. 

Lõpuks saatsin lapsed bussi istuma ja jooksin ruttu mingit wifiga kohvikut otsima. Leidsin ühe. Küsisin, kas neil on hea wifi. Ütles, et jaa, neil on wifi. (Hea? Seda ma ei saanudki teada). Tellisin ruttu kohvi ja hakkasin arvutit valmis panema. Helistas Erik. Ütles, et võtmed käes ja tulgu ma korterisse, saan wifit. Ütlesin, et kohvi pole vaja ja maksin selle eest 5 euri ja tormasin korterisse. Wifi täielik saast. Mobiilne internet täielik saast. Lõpuks panin telefoni aknast välja. Notar algas. Arvuti kaamera ei toiminud, kuigi kõik settingud olid korras. Kasutasin siis telefoni. Jutt hakkis. Tuli meelde, et tänaval ühes kohas oli ok levi. Üritasin korterist välja joosta, aga see oli paras labürint, lõpuks leidsin õige ukse, vahepeal tulid lapsed vastu "emme, emme". Tormasin trepist alla, aga ei suutnud meenutada, millisest uksest välja saab, kangutasin mitu ust läbi. Mingi mees tuli juba ühele uksele küsima, mis ma soovin. Terve see aeg kaamera töötas ja kõik osapooled said minu pingutusi jälgida.

Jõudsin tänavale. Natuke läks paremaks, aga mitte piisavalt. Vahetasin asukohta. Korduvalt. Lõpuks andis notar alla ja ütles, et teeme paari tunni pärast uue katse. 

Hakkasin uurima, kus oleks siis normaalne internet. Leidsime, et ahaa, on olemas mingi internetikohvik, kappasin sinna. No et sõnad internet ja kohvik võiks kokku anda ühe hea koha, kus oma kaugtõestus ära teha. Kahjuks aga sealne tüüp vaatas mulle mõistmatult otsea, kui mingit internetti küsisin ja kohvik see tegelikult ka ei olnud. Aga faksimasin oli olemas.

Hakkasin siis otsima tavalist kohvikut. Küsisin ühest keskusest, kas neil on hea internet. Teenindaja ütles mulle, et seal pole kusagil head internetti, temal endal olevat parim teenusepakkuja, aga ikka internet kõigub. Katsetasin seal kohvikus (enne kaugtõestust saab testida, kas kõik toimib) ja sain aru, et ei ole piisav internetkiirus ka seal. Viimase katsena läksin istusin lõbustuspargi lähedal muruplatsile ja katsetasin mõned korrad veel. Üks kord oli täiesti ok ja järgmised katsetused enam juba mitte. Loobusin lõpuks ja ütlesin, et teeme ära, kui tagasi olen.

Pärast luhtunud tehingut oli vähemalt pinge maas ja rahulikum olla. Sain uuesti kokku oma perega, kes vahepeal olid natukene üritanud kohaliku parkimiseteemaga tutvuda. Liikusime tagasi korteri juurde ja leidsime muidugi parkimistrahvi.

Järgmiseks liikusime Schönbrunni lossi parki. Kui kevadel siin Erikuga kahekesi käisime, siis ei olnud puud veel eriti rohelised ja mõtlesime, et oleks tore tagasi tulla millalgi. Aga selle kolmapäeva asjad ei saanud ju sujuvalt minna. Esiteks pöörasime sisse bussidele mõeldud parklasse, mille parkimistasu oli mitu korda kõrgem kui autode omas. Mingil põhjusel aga õnnestus meil sealt ilma maksmata uuesti välja sõita tavalisse parklasse.

Lossi ette pandi just püsti lava ja lossiesine oli kõik suletud, ma juba mõtlesin, et nonii, nüüd ei saa me siia ka. Aga parki ikkagi pääses. Seal oli päris ok, ainult natuke jahe, sest kui korterist ära tulime, oli õues väga soe ja panime selga ainult lühikesed riided. 

Pargis leidis meie väike poiss jälle oksa ning siis läks jälle natuke aega. Aga muidu on see kompleks ikka vägev. 

Lõpuks jõudsime bussi tagasi ja selgus, et meie parkimiskaart ei tööta ja me ei saa parklast välja. Tõkkepuu ei avane. Mis saaks veel valesti minna... Osad inimesed pääsesid välja, aga mingi punt inimesi ei pääsenud, meie nende seas muidugi. U 15 min pärast tehti kusagilt kaugjuhtimisega meile ikkagi tõkkepuud lahti. 

Õhtul läks Erik tüdrukutega Prateri lõbustusparki lõbutsema ja meie Ralfiga magama.

Ja kui lugejatel igav hakkab, siis võib korraldada ühe korraliku peo, mille jaoks leiab tarbeid siit:

Brno

Pärast Ostravat sõitsime Brnosse, mis on suuruselt kolmas linn Tšehhis.

Meie sealse majutuse omanik oli väga abivalmis, seletas, et andis meile parema korteri, kui meil broneeritud oli, saime kõige kõrgema korruse apartmendi hiiglasliku terrassiga. 

Meie plaan oli küll kõigis linnades, kus me peatume, ka natuke ringi vaadata, aga Brnosse jõudsime üsna hilja ja ega ei jõudnudki midagi teha. Erik oli välja vaadanud mingi lähedalasuva ujumispaiga, aga kui õhtul sinna minema hakkasime, avastasime, et jalgsi on sinna ikkagi liiga pikk maa ja otsustasime sinna minna hommikul autoga.

Ostrava

Ostravas oli meil võetud ööbimine Retro Hotel Villa Ostravasse. Oli küll üsna retro. Samas nagu hubane ka. Ostrava vaib ei klappinud kuidagi minu omaga, mulle meeldib ikka natuke korrapärasem värk (hiljem sain Viinis Schönbrunni lossi pargis oma korrapärasuseleveli taastatud - madal muru, läbimõeldud puud-põõsad-rajad, sümmeetria, süsteem jne). Õhtul käisime niisama jõe ääres jalutamas. 

Hommikul oli plaanis külastada ühte unikaalset tehasepiirkonda, aga tuli välja, et seal tehti ettevalmistusi suureks festivaliks Beats For Love. Üks turva ütles meile, et kõik on suletud, teine ütles, et kõik on lahti, kolmas ütles, et ainult 2 hoonet on lahti. Kolmandal oli õigus. Neis hoonetes asus interaktiivne teadusmuuseum, kus sai näiteks proovida, kuidas pimedana püssi lasta või ratastoolis linnas ringi sõita, tutvuda terasetootmisega jne jne, nagu teadusmuuseumid ikka, aga tore oli see, et enamus asju ikka töötasid korralikult. Tihti on sellistes muuseumites kõik asjad nii ära näpitud, et on katki ja kasutud.

Ostravas elab 280 000 inimest ja see on suuruselt Tšehhi kolmas linn.

Autoreis Horvaatiasse

Selleks suveks oli meil planeeritud autoreis Horvaatiasse. Ostsime selleks puhuks väikese bussi ja korraldasime nii, et taga saavad 4 last vastastikku istuda.

Esimene päev viib meid Lätti AB parki. See on selline päris suur lastepark, kus on lõbustuspargi atraktsioone, batuute, väikeseid maailmu, dinosaurusekujusid, vesijalgrattaid, väikestele lastele veelõbustust ja suurematele veepeal ulpivat takistusrada.

Veetsime sellel palaval päeval seal mitu mitu tundi ja edasi läks meie tee juba Leetu, kuhu oli valitud meie esimene ööbimine. Pikk autosõit kulges päris hästi, lapsed lõbutsesid taga ja mängisid ära kõik kaasavõetud mängud, mis neid 2 nädalat veel lõbustama pidid. Suurema osa ajast olin mina roolis, meie marsruudi tee ei olnud just mingi sirge ja sile, aga esimese päeva entusiasmi abil läbisime selle üsna valutult. Läti ja Leedu teeääred olid lopsakaid paksusid metsasid täis, seda oli väga ilus vaadata. Tekkis kuidagi kurb tunne, et Eestis sellist pilti enam ammu näinud ei ole.

Ööbisime linnas nimega Anykščiai ühes eramajas. Mind pani imestama, et sellises suvalises asukohas nii korralikke maju üürimiseks leida oli, aga siis uurisin pisut selle linna kohta ja tuli välja, et see on Leedu tähtsaim suusakuurort. Usun, et see on täiesti okei, et ma seda varem ei teadnud, kuna ma ei ole eriline suusafänn.

Hommikul käisime kohalikus raudteemuuseumis, kuhu me läksime sellepärast, et Erikule meeldivad rongid ja sellepärast, et teine vaatamisväärsus ei sobinud, kuna arvustustest tuli välja, et seal on väga sõbralikud ja abivalmid töötajad, kes meeleldi turistidele kõike selgitavad. See meie introvertsele perekonnale eriti meeltmööda ei oleks olnud. Ühesõnaga valisime raudteemuuseumi, kus Eriku väitel pidi saama omapäi rahulikult ringi jalutada.  Raudteemuuseumisse jõudes aga meie õhuloss purunes, kui meile lähenes vanem giidihärra, kes inglise keelt ei kõnelenud, kuid tahtis meile väga tuuri teha. Seega ta seletas Erikuga vene keeles asju ja meie siis niisama noogutasime kaasa. Ralf oli pahas tujus ka ja ei allunud eriti giidihärrale.

 Seejärel hakkasime sõitma Kaunase poole, kus tahtsime jalutamas käia Kadakateorus, et natukene iirisevahvleid ja pikki istumistunde tasa teha. Kadakateorg on nagu selline väike matkarada, kus on mõnus laudtee ja metsatee ning ilusad vaated. Isiklikult oleksin lootnud rohkem kadakaid näha, aga ülejäänud peret kadakate vähesus vist eriti ei häirinud.  Häiris pigem see, et temperatuur oli 30+ kraadi, aga minu arvates pidime me selle kuumaharjutuse läbi tegema, sest Horvaatias on hetkel nii 37 kraadi.

Lõpuks otsustasime hakata tagasi oma bussi minema, aga kui 2-aastane poiss leiab omale sobiliku suurusega oksa, siis, no ütleme nii, et läheb natuke aega. Oli vaja lihtsalt natuke metsaalust korrastada.

Ees ootas umbes 5h sõitu Varssavisse.  Poola teed on päris head, aga me ei olnud arvestanud, et sõidame pealinna pühapäeva õhtul ja et ilmselt ei ole me ainsad, kes pühapäeva õhtul peavad Varssavisse jõudma. Tee oli mingis osas ikka täiesti umbes.  Ja ausaltöeldes on poolakad liikluses suhteliselt ebaviisakad. Ühes tanklas peatudes lihtsalt võeti otse nina alt üks parkimiskoht ära ja teist üritati samuti ära võtta, linnas trügitakse julmalt ette ning isegi hotellis olles, kui ootasime kogu pere ja kõigi kohvrite ja käruga lifti, et üles oma tuppa sõita, siis üks naine tuli meie selja tagant ja lihtsalt astus meie tellitud liftile  nagu  üks õige poolakas kunagi ning tundus üllatunud, et miks me niimoodi suu ammuli vaatama jäime. Tellisime siis uue lifti, sest me ei oleks temaga koos sinna kuidagi ära mahtunud. Ilmselt suurlinnade värk, kus iga inimene peab olema enda eest väljas.

Kuna kohale jõudes oli juba peaaegu pime, siis hotellitoa aknast vaadet ei näinud, aga hommikul tervitas meid selline pisut sürr vaatepilt:

 

Hommikul käisime veel ühes toredas muuseumis ning seejärel asusime teele Ostrava poole (Tsehhi).