Norra. Päev 3.

Öö läbi sadas. Korralik padukas ikka. Hommikul ka. Tahtsime kell 11 linnapeale minna, aga ikka sadas. Pool 12 jäi sadu järgi, päike tuli välja ja varsti leidsime end täiesti kesksuvisest ja isegi natuke liiga kuumast Oslost.

Olime oma kohvrid linna kaasa vedanud ja jalutasime paleehoonet vaatama.

 

 

Järgmiseks kõmpisime autorenti, et kätte saada väike Volkswagen, millega Grotli poole teele asuda. Annika oli rääkinud, et meid ootab ees 6h sõitu. Tegelikkuses muutus see 6h aga ummiku, looduspiltide klõpsimise ning Lillehammeris õhtustamise tõttu üheksaks tunniks. 400 km üheksa tunniga tundub ikka väga vale, kuid käänulised mägiteed ja 60-90 km/h kiiruspiirangud tegid samuti oma töö. Oma teel kohtasime ka hiiglaslikku põhjapõtra.

Grotlisse jõudsime kella 1 paiku öösel.

Meie rendiauto

Lillehammeris söömas. Põdra pea.

Põdra keha.

Norra liiklejad on enamasti väga rahulikud, möödasõite eriti ei harrastata, mägiteed on piiretega. Kohati ainult võib teedel ja tunnelites kitsaks minna. Meie auto oli 1.0 mootoriga - täiesti imeline kütusekokkuhoid, sõitsime üle tuhande kilomeetri umbes kahe paagitäiega ja maksime kokku umbes 120 eur. Mäest üles tuli muidugi gaas põhjas sõita ja siis ka liikusime üsna aeglaselt, see oli natuke harjumatu, aga muidu õigustas meie auto end täiega.

Norra. Päev 2. Jaanipäev.

Eelmisel õhtul võtsime tööpäevade varased ärstused maha, et mõnusasti laiska hommikut nautida, aga Erikul läks kell 7 uni ära, seega olin ka mina sunnitud end üles ajama. Hakkasime hommikusööki tegema (ikka sellist korralikku hotellihommikusööki - munad ja vorstid ja jogurt ja võikud ja kohvi ja mahl jne) ning mõtlema, mida Oslos vaadata.

Reisiplaneerijaks on väga hea kohalik äpp - RuterReiser - näitab kenasti ära, mis bussile, rongile vms minna, millisest peatusest, kus väljuda ja kui kaua teekond aega võtab.

Lõpuks sai meie gps ka signaalid kätte ja linna avastamine võis alata. Esimese asjana läksime botaanikaaeda, kuna ilm oli väga mõnusaks ja päikesepaisteliseks muutunud. 

Kanepitaim oli igaks juhuks metallvõrguga piiratud

Kaardil on näidatud viikingite vallutused ning nende teed

Järgmiseks võtsime suuna vabaõhumuuseumisse. Olin lugenud, et lisaks niisama vanade majade ja olustiku nautimisele toimub seal õhtul ka midsummer eve celebration - midagi jaanipäevasarnast? Lubati elavat muusikat ja soovitati pikniku- ja grillimaterjali kaasa võtta.

Ja tõepoolest, üks suurem keskväljak oli täis hõõguvate sütega grille, kuhu igaüks oma kraami peale poetada sai. Ühed grillisid liha, teised maisi, kolmandad vahukomme - mis iganes kellelgi oli pähe tulnud kaasa võtta. Meil muidugi ei olnud midagi kaasas ja nii pidime müügiputkadest oma jaanipäevaliha välja lunastama. Siinkohal hindadest ka. Jah, on küll kallim, aga olgem ausad, Eesti on kõvasti järele rebinud (palkade poolest muidugi mitte). Nt vabaõhumuuseumi pilet oli 120 NOK. 13,66 eur. Ühistransport Oslos 24 tunni pilet - 90 NOK (tsoon 1). 10,24 eur. Kuna ühistransporti korraldab suuresti üks firma, siis selle raha eest saab sõita nii metroo, bussi, trammi kui ka mõnede praamidega.

Ühisgrill

Vabaõhumuuseum jaguneb kaheks: ühes osas on välja toodud aastatetagune linnaelu koos tolleaegsete majadega ning teises osas maaelu. Erinevaid hooneid on sel territooriumil üle saja ning seega jätkus meil avastamist päris pikaks ajaks, õnneks oli muuseum tänu pidustustele kauem lahti kui tavaliselt.

Nostalgiline pood

Pesu kuivab

Kütust oli vaja

Suitsupaus (suitsetamine on halb!!). Feik pilt.

 

Saime osa ka näitlikust pulmapeost, kus lapsed traditsioonilisi tantse esitasid.

Puukirik

 

Kui vabaõhumuuseum läbi uudistatud sai, sõitsime tagasi linna poole, tahtsime minna ooperiteatrit vaatama, kuna sõitsime sellest enne bussiga mööda ja selle arhitektuur äratas huvi.  Enne ooperiteatrini jõudmist tegime väikese kõrvalepõike ühele sagimist täis jalakäijate tänavale. Kuna tõesti oli supermõnus ja soe õhtu, siis olid kõik tänavaäärsed kohvikud inimesi täis, lisaks tantsiti, söödi jäätist ning taas - tähistati jaanipäeva, kohal oli elav muusika ja ei puudunud ka lõke. Merel.

 

 

Tänav viis meid mereni välja ning meil oli hea võimalus ahhetada ägeda Oslo arhitektuuri üle ning mõtiskleda, kui palju võiksid maksta sealsed merevaatega korterid ning kuidas seal elada oleks. Arhitektid on Oslos tõesti vaeva näinud ja meil tuli olla ettevaatlik, et me ringivahtides ninali ei käiks.

Meie jaaniõhtu 2015 oli kujunenud vägagi romantiliseks ja kuigi sõnajalaõit me otsimas ei käinud, siis botaanikaaias nuusutatud roosid ja jasmiinid ning jalutuskäik maheda muusika saatel soojas ja kuidagi hea õhustikuga Oslos tegid igasugusele Eestis tekkinud kiirustamisele ning stressile üks-null ära.

Järgmiseks peatuseks ooperiteater.

Oslo ooperiteater

Oslo ooperiteater seest

Oslo ooperiteater seest

 

Päev läbi, koju magama.

Norrast veel niipalju, et Interneti andmetel elab siin riigis üle viie miljoni inimese, neist 600 000 Oslos.

Norra. Päev 1

Reis Norra hakkas mitmete viperustega. Päeval tegime mõlemad Erikuga veel tööd, seejärel niitsime kiiruga muru, korrastasime kodus peenraid, koristasime maja ja taaskord JOOKSIME rongi peale (varsti keeldun Erikuga koos  ühistransporti kasutamast).

Lennujaamas ei suutnud kohe leida odavlennufirma check ini ja kuigi olime rõõmsad, et saime edasi-tagasi lennu kahele umbes 60 euriga, siis muidugi ei olnud me tähele pannud, et check in tuleks kodus ära teha, et siis lennujaamas mitte selle eest 45 lisaeuri maksta. Mõlemad 45 euri. Nii et tarkusetera odavlendajatele - lugege lennutingimused ja soovitused korralikult enne reisi läbi.

Kogu selle jamaga läks meil nii palju aega, et juba kõlas last call meie lennule. Jõudsime. Veel kord - Erikuga koos kuhugi sõites on liiga palju närvikulu, kuna ta tahab igale poole minutilise täpsusega jõuda, aga mina olen seda tüüpi, et tahan kaks tundi enne kohal olla.

Vahepeal tuvastasime, et GPS (väidetavalt kõige parem gps üldse), mille täna ostsime, on küll igati tore ja vahva, aga ühe väikese miinusega - GPS signaali ei ole:)

Maandumisel aga saatis meie lendu vägev vikerkaar, nii et midagi ilusat reis alguse puhul ka.

Lennujaama jõudes avastasime väikse pisiasja, mille unustanud olime - Norras on kroonid, mitte eurod.

Lõpuks kulutasime umbes tunnikese sellele, et leida üles õige metrooliin, mis meid tooks Kringsjå peatusesse.

Meie seekordne kodu asub ühes ülikoolilinnakus.

Pariis - päev Disneylandis

Ootamatult kiiresti jõudis kätte meie reisi teine päev ja kuna ma olin varakult teatanud, et mind Louvre ega Versailles külastamine selle reisi vältel ei huvita, siis selle päeva olime planeerinud hoopis Disneylandi avastamiseks. Äärmiselt kultuuritu minust, ma tean. Hiljem ütles rongis üks väljamaa muusikuneiu, et tema läheb Disneylandi oma sisemist last toitma ning võtsime selle "vabanduse" ka endi ettekäändeks (alguses põdesime natuke, et kuidas me sinna niimoodi läheme - kaks täiskasvanud inimest).
Tolles rongis õnnestus esimest korda kuulda ka ehtsat "tänavamuusikut", kes oma kastikesega rongi ronis ja seal siis mikriga laulma hakkas. Päris vahva.

Mina kui juba mingil määral ilma näinud inimene teadsin algusest peale, et pargis läheb ära terve päev. Erik oli miskipärast aga ette kujutanud, et lisaks Disneylandile jõuame veel mitmetesse kohtadesse, kuhu reisi jooksul minna tahtsime. Ei jõudnud.

Meie pühapäevane Disneylandi päev algas jällegi logistikaprobleemidega. Leidsime küll lähima metroojaama, aga kuna tekkis küsimus, kas saame enda väljaotsitud peatustes ümber Disneylandi rongile istuda või mitte, siis võtsime suuna järgmisesse ja "pisut" suuremasse rongi/metroojaama. Suurem rongijaam koosnes muidugi veel erinevatest osadest ja esialgu sattusime valesse kohta jne jne, aga kõigi ebaõnnestumiste kiuste jõudsime lõpuks Disneylandi. POOLTEIST tundi hiljem! Tuli välja, et me ei olnud ostnud ka õige tsooni piletit ja mingi petturi välimusega töötaja sundis meid mõlemat lisaks talle 10 euri maksma. Nõudsime talt dokumenti, et ta ikka metrootöötaja on ja kulutasime teda küsitledes veel 15 minutit enne, kui selle raha välja käisime. Oleks tal siis olnud seljas töövorm või ülikond, poleks mingit küsimust tekkinud, aga igale dressides suvalisele jorsile ei hakka küll kohe raha välja käima.


Disneyland laiub väga väga suurel alal ja õhtuks olid mu pöiad kontsadel kõndimisest juba nii valusad (no ikka tõsiselt valusad), et ma võtsin saapad lihtsalt julmalt jalast ära ja käisin sukkades edasi. Õnneks Disneylandis ei olnud hirmu mõne kodutu s*ta sisse astuda.


Popimate atraktsioonide puhul on seal toredasti välja töötatud free pass süsteem - saad minna ja võtta pileti, mis lubab sul minna vastava atraktsiooni järjekorrast lihtsalt julmalt mööda. Piletil on näidatud kellaaeg, millal pead kohale ilmuma. Nii ei pea sa ootama tund aega järjekorras vaid võid seda aega kasutada paremini - käia söömas või siis mõne teise atraktsiooni peal lõbutsemas. Konks on muidugi selles, et sa ei saa uut free pass piletit võtta enne kui oled eelmise ära kasutanud või kui eelmise free passi võtmisest on möödas 2 h.


Juba alguses köitis meie tähelepanu torn nimega the Hollywood Tower hotel, kust kostus rütmiliselt inimeste karjeid. Seal me free passi ei kasutanud ja pärat 40 minutilist sabas ootamist saime sisse. Põhimõtteliselt oli tegemist liftiga. Grupp inimesi võeti "lifti", pandi istuma ja köideti tooli külge kinni. Alguses ei midagi hirmsat. Aga siis tuli see hetk, mille kohta ma olin enne miskisest tutvustavast tekstist lugenud - lifti tõmmati maa suunas gravitatsiooni ületava jõuga. Ja see oli hirmus. See võttis kõhust ikka nii õõnsaks kui ei miski muu. Ja kuigi tavaliselt ma omale eriti röökimist ei luba, siis seal lihtsalt ei jäänud muud üle kui täiest kõrist röökida. Kõik see toimus veel täielikus pimeduses ka. Vahepeal kui lift akna augus seisma jäi, nägime teisi pargi külastajaid ringi jalutamas (suletud aknad on näha ka pildil). Siis järgnes taas röökimisralli. Sai kiiresti läbi, aga see oli üks ägedamaid asju, millega sõitnud olen.


Järgmisel hommikul käisime ära Eiffeli torni otsas. Sellega meie reis lõppeski.

Pariis

Juhtus nii, et umbes nädala eest saime teada, et meid ootab ees vaba nädalavahetus. Pakkusin välja, et võiksime minna Eesti peale kolama, kuna kodus oleme viimasel ajal piisavalt istunud. Erik arvas, et äkki võiks kuhugi kaugemale minna. Hakkasimegi ruttu erinevaid võimalusi otsima ja lõpuks jõudsime Pariisini - linnani, mis meid kummatki kunagi tegelikult eriti end külastama ei olnud meelitanud, aga mida rohkem Pariisile mõtlema hakkasime, seda enam tekkis soov see siiski üle vaadata.

Tööd-tegemised tahtsid veel kiiret lõpetamist ja kellelegi eriti oma reisiplaanidest teatada ei jõudnudki - pardon:)

Aga asja juurde.
 

 

Pariis - linn, kus sinu peale sülitatakse, rentsliveega peaaegu märjaks pritsitakse, kodutute väljaheidetesse astutakse, tänaval end täis pasandanud kodutute eneserahuldamist talutakse ning lõpuks kusehaisuses metroos sinult rahakott varastatakse.

 

 

Kuhu jäi romantika- ja moepealinn?

 

 

Meie reis sai alguse külmast, vihmasest ja tuulisest Helsingist. Juba laevas Helsingisse sõites oli mul au istuda pere kõrval, kus sirgus kaks väga lärmakat poissi, aga see ei olnud võrreldavgi perega, kes lennul meie ees istus. Kaks umbes kuueaastast last - poiss ja tüdruk - sõdisid terve reisi vältel. Nad röökisid ja kaklesid ning siis vihastas aeg-ajalt nende ema, kes omakorda häält tõstis ja hetkeks avanes meile ka selline vaatepilt: ema surus oma karjuvat poega peadpidi vastu lennuki seina. Isast suuremat abi ei olnud.
 

Maandumine oli muidugi vägev, terve suur suur linn säras tuledes, Eiffeli torn eristus kenasti muudest linnatuledest, lisaks paistis pilvitus taevas täiskuu. Õppisime selgeks oma esimese prantsuskeelse sõna: sortie, mis tähendab väljapääsu - tundus, et seda sõna võib meil ka edaspidi vaja minna. Õhtu oli väga soe ning kui lennujaamast rongiga Pariisi saabusime, jalutasime päris rahulikult oma nädalavahetuse-koduni.

 

 

Alice võttis meid vastu, andis võtmed ning tutvustas pisikest mugavat ja vaikset sisehoovi suunatud akendega korterit. Alice oli väga abivalmis ning nõus meid kõigi küsimuste puhul aitama. Näiteks saime talt laenata linnas mugavamaks ringiliikumiseks seljakotti ning samuti saatis ta meile aeg-ajalt sõnumeid soovitustega, kuhu sööma minna, kuid kahjuks me lõpuks ühtegi tema soovitatud kohta minna ei jõudnudki.
 

Õhtul olime suure reisimise tagajärjel väga näljaseks muutunud ja kuigi viimane söögikord oli Helsingis, otsustasime söögi otsimise asemel ruttu magama minna, et end järgnevateks päevadeks välja puhata.
 

Hommikuks olime vähemalt 3 korda näljasemad kui õhtul ja Erik tegi ettepaneku minna sööma ühte pannkoogikohvikusse, mille soovitusi oli ta enne reisi kusagilt internetiavarustest lugenud. Päev oli ilus ja oma unistustes ootasin mõnusat linnamelu tänavamuusikute lõõtspillimuusika ja hommikukohvi nautivate pariislaste jutuvada saatel. Et pannkoogikohvikuni jõuda, läksime lähedalasuvasse Velibi rattalaenutuspunkti ning muidugi ei õnnestunud meil esimese hooga rattaid postide küljest lahti saada, kuid katsetamine teeb meistriks ning lõpuks saime rattalaenutussüsteemi selgeks. Ratast saab kasutada tasuta pool tundi ning siis tuleb see mõnda rattapunkti taas tagastada. Selliseid rattapunkte on Pariisis umbes 1800 ja kui on vaja sõita pikemalt, saad paari minuti pärast ratta uuesti järgmiseks pooleks tunniks võtta.

 

 

Et kõik liiga sujuvalt ei läheks, siis muidugi tekkis nii mõnelgi korral probleem järgmise rattapunkti leidmisega, kuid üldjoontes on neid ikka igal pool.

 

 

Pariisi liiklusest. Punane tuli kedagi eriti ei häiri, samuti tundus, et triumfikaart ümbritseval mitmerealisel ringteel puuduvad read ning ka reeglid. Ometi kõik toimis kenasti - autojuhid jälgisid kaasliiklejaid ja tegid oma otsused sellest sõltuvalt. Erik rääkis, kuidas Simpsonites oli stseen kus Marge läks hommikul autoga sellele ringteele ja tiirutas seal ka veel siis, kui juba hämarduma hakkas. Võib täitsa juhtuda.

Pilt ringi ühest küljest:

 

 

 

Jalgratturitele on sõiduteel enamasti olemas oma väike rada ning kõnniteedel väga ei sõideta. See kõik oleks väga ideaalne, kui rattateel ei pargitaks. Reaalsus on selline, et sõidad rahulikult oma rajal ning iga natukese aja tagant pead pressima end läbi parkiva auto vasaku külje ning liiklevate autode parema küljelt vahelt. Samas peab jälgima, et parkivad autod oma uksi ei avaks. Kuigi autojuhid on suhteliselt arvestavad (välja arvatud uhkete ja kalliste autode juhid - Ferrarid, Porshed, uuemad Mersud ja Audid), siis on ikka kogu see liiklus üsna hullumeelne. Olime tunnistajaks ka sellele, kuidas üks tüdruk ülekäigurajal peaaegu tsikli rataste alla oleks jäänud.

Ratas ja taustal Notre Dame

 

Aga nimetatud pannkoogikohvik oli kinni. Otsisime edasi, kus oma suurt nälga leevendada saaks - igasse kohta sisse astuda ei tahtnud, kuna olime nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas keegi inglise keelt ei räägi ning olime seega oma valikutes küllaltki ettevaatlikud. Aeg muudkui läks ja läks ja me ei leidnud midagi sobilikku. Mina tegin ettepaneku võtta suund Seine äärde, küllap seal ikka mõni sobilik kohvik on. Lõpuks jäi meile silma üks kena park ja kuna olime otsustanud asja rahulikult võtta, ringi jalutada ning vändata ning mitte kuhugi kiirustada, siis astusime sinna sisse.

 

 

Jardin des plantes oli too park, kuhu sattusime, ning tuleb välja, et see on Prantsusmaa peamine botaanikaaed. Kuigi pildilt ei paista, oli aed täis rohelust ja ka esimesi õitsvaid lilli. Ja tohutult tohutult tervisesportlasi!

 

 

Pargis oli üks söögiputka, kus lauad-toolid olid paigutatud kenasti päikese kätte ja seal otsustas Erik end kokku võtta ja osta meile mingisuguse väljareklaamitud söögikombo. Müüja ei mõiganud sõnakestki väljamaa keelt, kuid üksteisest täiesti mööda rääkides siiski mingisuguse söögi saime. Söögiks oli baguette juustu ja singiga, üks küpsis ja koka. Vaatasime üksteisele nõutult ja nukralt otsa, kuna olime siiski soovinud midagi väga väga head. Mitte külma juustusaia kokaga. Aga mis meil üle jäi...

 

 

Lõin hambad baguette'i ja... Ma ei tea, kas suure nälja tõttu (mulle tundus, et mitte sel põhjusel) või miksiganes, aga sain kohe aru, et tegemist on mu elu kõige parema juustuleivaga. Tõsiselt, see suvaline juustu-singiga baguett oli imeline! Erik oli sama meelt. Ja see küpsis oli vist minu elu parim küpsis - tõsiselt hea!

 

Terve park oli ümbritsetud erinevate muuseumitega ning kui jalutuskäiguga ühele poole saime, astusime sisse paleontoloogia muuseumisse Gallery of Comparative Anatomy and Paleontology.

 

Vaal

Murdjad

Uus armastus

Elevantsik

 

Järgmine vaatamisväärsus, mis täiesti iseeneslikult meie marsruudile sattus, oli Notre Dame kirik Notre-Dame de Paris oma pika, kuid kiirestiliikuva järjekorraga. Suur ja võimas ehitis, midagi pole öelda, kusjuures ehitamist alustati juba 12. sajandil ning selle valmimine võttis aega aastasadu.

 

 

Järgmiseks vaatamisväärsuseks kujunes triumfikaar Arc de Triomphe de l'Étoile, mida ümbritseb eespool nimetatud ringtee ning millesse "suubuvad" korrapäraselt kiirtena paljud tänavad. Triumfikaare otsast on avaneb seega väga vahva vaade.

 

Siin lihtsalt mõned meie selfie-katsetused Triumfikaare otsast.

 

 

 

 

Edasi võtsimegi sihi Eiffeli tornile. Meil olid tegelikult ostetud piletid ka Eiffeli torni otsa, kuid alles esmaspäevaks, nii et sel laupäeval jalutasime seal ümbruses niisama. Põikasime sisse ka ühte lähedalasuvasse restorani ning tellisime lõhet. Taaskordne pettumus. Maitsetu lõhe + kõrvaliseks pasta. Erik tellis õlle ja mina veini, aga ettekandja tõi meile hoopis kaks kokat. Oma veast aru saanud, tõi ta ruttu Erikule siiski õlle. Aga mina pidin ühel hetkel siiski ise mainima, et minu arvates selles cocaklaasis ei ole küll mitte Chardonnay.

 

Eiffeli torn on 324m kõrge ning meil oli infot, et südaööl pannakse torn sädelema. Meie õnneks juhtus sädelemine hoopiski varasemal kellaajal, kuigi jah, ka siis oli juba väljas pime.

 

 

 

 

 

Pärast torni imetlemist läksime taas rattaid võtma, kuid kahjuks oli süsteem katki ja me ei saanudki sellest punktist ühtegi ratast. Jalutasime järgmisesse punkti. See jalutuskäik ei olnud enam sugugi lihtne, kuna jalad valutasid kõmpimisest juba päris metsikult - just kõik need struktuurid, mis mind kontsadel hoidma pidid. Seejärel vuhasimegi jälle kodu poole - nii 7 km.

Omaette veel jõudsin mõelda, et ega vist mõni suitsusem kops korralikku päeva Pariisis vastu ei peakski. Kuigi, kes teab - päris paljud prantslased suitsetavad ja õhtuks oli korralik suitsuhais ka mu juuste külge jäänud.

 

Koju ostsime veini, juustu, viinamarju jms mõnusat ja kuigi oleksin tahtnud veel ööelu vaatama minna, siis toast me sel õhtul enam ei väljunud.

 

To be continued...

Mis Lätimaal toimus?

Esialgselt plaanisime minna reisile hoopis kuhugi mujale, kuid kuna mul on lihtsalt nii palju tööd, siis sai esialgsest plaanitud kuuest päevast ainult kaks - ette tuli võtta nädalavahetusereis. Kuhugi kaugemale kahe päevaga eriti ei jõuagi, kui mõnda naaberriiki, ning nii otsustasimegi Läti kasuks.

Seekordne planeerimine jäi kõik E õlule, ikka seetõttu, et mul ei olnud hetkegi vaba aega ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.

Reede õhtul sõitsime kodust välja Valmierasse. Õhtul võttis E hotelli restos ühe õlle ja mina ühe veini, ajasime väliterassil istudes juttu ning hiljem tegime ühe väikse hilisõhtuse jalutuskäigu linna peal.

Järgmisel päeval vaatasime kiirelt üle kohalikud varemed, jalutasime Gauja jõe ääres ning viskasime pilgu peale turule.

Järgmine peatus oli Cesises, mida oleksime saanud oluliselt rohkem nautida, kui meil oleks parem tuju olnud - see on selline tore vana linn, kuhu tasub kindlasti jalutama minna. Õnneks jäi kehv tuju sinna linna maha.

Edasi läksime möödaminnes Nõukogude-aegsesse salapunkrisse Ligatnesse. Punkri peal asub rehabilitatsioonikeskus, aga me ju tahtsime punkrit näha, niisiis otsisime pikalt punkri sissepääsu ja lõpuks saime teada, et sinna saab ainult ekskursioonidega. Järgmine ekskursioon pidi algama poole tunni pärast ning jäimegi seda ootama. Punker asub 9m sügavusel maa all ning kui ma õigesti mäletan, siis pea kohal pidi olema 7m betooni. Punker ehitati juhuks, kui peaks tuumasõda lahti minema, inimesed käisid seal igapäevaselt tööl ning punker oli valmis majutama päris korralikku punti Läti võime. Punkri kohal asuval rehabilitatsioonikeskusel ei olnud aimugi, mis nende jalge all on.

Punkris saime talongide eest pelmeene ja mahla, meie lauas istus paar Inglismaalt, kes muidugi ei olnud sellist kraami varem kunagi söönud. Kogu ekskursiooni seltskond oli tegelikult väga kirju, inimesi oli USAst ja UK-st ja peale meie oli veel ka Eestist üks sats inimesi. Teine grupp läks teele koos vene keelt kõneleva giidiga.

Nüüd ootas meid Turaida linnus. Jällegi kõvasti jalutamist, kuid mingit ülisuurt emotsiooni see paik meis ei tekitanud.

Pidevalt kirusime lätlasi, nad ikka oskavad mittemiskist raha teha, tasulise parkimise peale on nad eriti maiad. Nt tahtsime vaatama minna Gutmani koobast - Baltimaade suurim. Pidime auto jätma tasulisse parklasse. Ma ei tea, kas meie lihtsalt ei osanud selle koopa "suurust" hinnata, aga meile jättis küll üsna mageda mulje. Isegi pilti ei viitsi üles laadida, otsige netist, kui tahate:)

Tegelikult tahtsime jubedalt leida üles köisraudteed, aga me ei teadnud, kus see täpselt asub. Nägime, et koopa juurest läheb üks trepp üles mäkke ning otsustasime, et läheme vaatame, mis seal üleval on. See trepp oli lõputu, ausõna, tundus, et ronisime mingi km jagu üles ning muidugi - seal ei olnud midagi erilist. Lihtsalt metsarada, mis meie avastuse kohaselt kuhugi välja ei viinud. Vähemalt sai natuke liigutada. Otsustasime oma mäevallutuse tähistamiseks ühise pildi ka teha. Mingit vaadet seal muidugi ei olnud.

Läksime trepist sama targalt alla tagasi, õnneks oli tasulisest parklast nii palju kasu, et nägime ühelt kaardilt, kust saab alguse köisraudtee ja sõitsime seda järele proovima. Olime küll üsna kindlad, et arvestades meie pidevat ebaõnne, see raudtee raudselt ei tööta vms, aga meil läks täpselt õnneks - jõudsime viimasele sõidule.

Taaskord - tegelikult lootsime sellest sõidust enamat, aga huvitav kogemus siiski. Tagasisõidul ühines meiega üks pruutpaar. Abiellujaid oli seal piirkonnas tol päeval tohutu palju, iga paarisaja meetri tagant tegid paarid oma igaveseks kokkujäämise rituaale:)

Õhtul käisime natuke poes ja ma lihtsalt pidin pilti tegema sellest, et popkorn on Lätis popkorns... :)

Ööbisime Ventspilsis ning pühapäeva hommikul läksime kohalikku randa üle vaatama. Väga ilus rand, sel päeval olid ka väga lahedad lained. Ilm oli pisut jahe ja ma ei läinud ujuma, aga kui nägin, kuidas E seal üksi hullas, siis ajas ikka päris kadedaks. Vähemalt kätekõverdustepildi sain seal ära teha.

E oli pähe võtnud, et tema peab nägema ära kohaliku suure suure raadioteleskoobi (maailmas suuruselt kaheksas). No vaatasime siis selle ka ära, tõesti päris võimas värk.

Järgmisena oli programmis Jurmala - Livu veepark. Ma üldiselt ei ole torude fänn (ebameeldivad valusad kogemused ühest Eesti veekeskusest). Alustasime saunadega ning väikeste liumägedega. Ning järsku tundsin, et tahan torust alla lasta:) Kohutavalt kohe tahan. Kõigepealt läksime torudest alla sõitma kummipaadikestega (või kuidas iganes neid kutsutakse), mis oli päris vägev, hea hoo sai sisse ja kuna ma sundisin E-d ees istuma, siis tema sai vist hirmaśama kogemuse osaliseks kui mina:)

Juba tükk aega olime vaadanud mingit punast toru, mis tuli ikka korraliku langusega alla. Alguses olin 100 % kindel, et mina sinna küll ei lähe. Aga läksin. Ja tahtsin ise esimesena minna. See oli ka väga äge! Like! Hea, et ujukad selga jäid.

Kuigi oli jutt, et see toru jääb viimaseks, siis läksime veel ühte torusse, aga see oli natuke ebameeldiv, toru ühenduskohad käisid selja vastu. Aga hoog oli muidugi suur. 

Niiet vägev keskus! Soovitan tegelt ka.

Koduteel õnnestus meil rahaliselt ka läti politseitöötajaid toetada. Klassika. Kuigi sõitsime ekstraettevaatlikult. Aga jah... Mitte ei saanud aru, et seal asula algus oli.

Kojusõit kulges nii, et Läti poole sõitis E ja Eesti poole mina mingi jubeda energiajoogi toel, millest mul pärast terve järgmine päev paha olla oli.

Mu reisiblogi hakka küll rohkem fotoblogi meenutama, aga pilt ütleb rohkem kui sõnad.
Tervitused ja uute reisideni!