Oulu

Oulu lennujaamast korjati meid üles, sõitsime mööda Polari ettevõttest ning kohtusime Laturi ettevõtte tiimiga, mis on põhimõtteliselt Polarist välja kasvanud.

Nemad tutvustasid endid, meie Martiga endid.

Sõime lõunat õdusas kohvikus, kus polnud kahe ühesugust tassigi. Kogu mööbel oli täiesti suvaline jne. Kohalikud rääkisid, et kogu mööbel on samal ajal ka müügis.

Hiljem tegime energiatesti ja õppisime seda ka ise läbi viima. Lähemalt räägin sellest ehk varsti personaaltreeningute blogis. Igatahes vererõhk sai mõõdetud ja 30 sekundi jooksul tegin 29 istessetõusu (tegelikult küll 30, aga mu partner luges valesti) ja 36 kükki. Kätekõverdustest ma rääkida ei tahaks, kuna neid tuli teha harjumuspärase laia võtte asemel suht kitsaga.

Õhtust käisime söömas ka päris lahedas vanaaegses majas. Kohalikud soovitasid meile jubedalt põhjapõdraliha. Aga kui tellimiseks läks, siis järsku ise otsustasid kala jms kasuks. Meie sõime siis põtru. Räägiti, et Põhja-Soomes ei saa teid talvel soolata, et jää ära sulaks, kuna põhjapõdrad tulevad siis sõiduteele soola lakkuma. See ei ole meeldiv autojuhile ega põdrale.

Hetkel kavatsen hakata uinuma, kuna öösel magasin ju umbes 4h ainult.

Tallinn-Oulu

Asjaolude tõttu sõitsin täna esimest korda elus lennukiga Tallinnast Helsingisse. Äratus oli seatud 3.15ks.

Lennujaama aknast nägin väikest lennukit - sellist kaheistmeliste ridadega. Meenus kunagine Airbalticu turbulentsiderohke reis samasuguse väikese lennukiga ning ma ei olnud üldse õnnelik. Kui ma esialgu arvasin, et olen enam-vähem ainus inimene, kes sellele lennule läheb, siis varsti sain tõdeda, et terve lennuk oli täis. Kõik need kitsad istmed pressiti inimesi täis, ükskõik kui pikad või lühikesed nad ka ei olnud. Ühte pikemat härrat lohutas stjuuardess sõnadega, et lend kestab vaid 20 minutit.

Mind pressiti istuma härra kõrvale, kes minu haistmismeele järgi oli odekolonni kõvasti kuritarvitanud. Mul oli kindel plaan terve tee magada. Und muidugi ei tulnud ja kui hakkas tulema, siis kästi kinnitada turvavööd. Mõtlen, et mis siis nüüd, turbulentsi oodata ei olnud, pilvi ei olnud, kõik oli ideaalne. Aga tuli välja, et hakkame maanduma. Juba. Ülikiire sõit. Mõnus. Kõrvalt kuulduv norskamine andis aimu, et ka odekolonni-tüübil tuli uni valel hetkel.

Helsingi lennujaamas oli mul aega ja otsustasin nukataguses kohas pinkidele visata ning natuke magada. Uni tuli küll, aga seda segasid pidevad teadaanded, kutsungid ja lõpuks tuli minu nina alla istuma pere oma väike lapsega, kes kõva häälega seletas, naeris, ringi jooksis jne. Üsna häiriv.

Varsti ärkasin. Uni läks ära. Järsku olid kadunud kõik inimesed ja mitte ühtegi teadaannet ei tulnud enam. Just siis kui mul uni ära läks.

Minu lennureiside juttude juursde kuuluvad alati sellised lendude ja lennujaama elu kohta käivas jutustused. Mõnikord need ongi põnevamad kui reis ise. Eks saab näha, kuidas seekord.

11. päev. Lennujaam

Lennujaama saamiseks otsustasin kasutada Supershuttle teenust, õnneks aitas Heather mul nendega aja kokku leppida, sest nad küsisid kohutavalt palju küsimusi. Peale aadressi tahtsid teada, mis tänavate vahel ma asun, kas see on hotell või eramaja, kas seal on värav, mis on mu lennu number jne jne.

Bussi juhtis vanem härra, kes tundus tore. Ta ütles, et LA-s on USA kõige ilusamad ilmad ja kõige halvemad teed. Millepeale ma julgesin väita, et ta pole minu riigis käinud ning tal pole aimugi, mis halvad teed tähendavad. Meie mikrobuss oli inimesi täis, üks seltskond oli vist hiljuti alles LA-sse kolinud ning kui bussijuht näitas kohta, kus filmi Fast and Furious filmiti, ütlesid nad, et pärast siia kolimist on neil tunne, et nad peavad vaatama uuesti üle kõik filmid, mida nad näinud on, sest kõik need on siin filmitud.

Bussijuht küsis mult, kuidas mulle LA-s meeldib ja kas ma tahaksin siin elada. Vastasin, et kõigist kohtadest, kus ma käinud olen, on see esimene, kus ma tõesti elada tahaksin. Selle peale ta ütles järgmist: "Sa ei pea ju ära minema. Nad kõik jäävad siia". Aga arvestades kui suurt vaeva ma oma kohvrite pakkimisega näinud olin ja kui palju vandesõnu mul eile terve õhtu läbi pea seetõttu lendas, arvasin, et on arukas siiski seekord lennuki peale minna.

Kahjuks on mu inglise keel täiesti roostes ja normaalseid lauseid on ikka veel üsna keeruline moodustada (kuigi ma mõtlen inglise keeles juba, mis tekitab natuke ka peavalu, sest ma ei suuda oma mõtteid seetõttu päris hästi  enda jaoks formuleerida). Kui ma kurtsin oma halva inglise keele oskuse üle, ütles Priscilla sõber Bria, et ma oskan inglise keelt paremini, kui mõni inimene, kelle emakeel on inglise keel. Seda oli muidugi tore kuulda. Samas on mingi seltskond inimesi, kes ei tundu mu jutust sõnagi mõistvat, tavaliselt on need sellised inimesed, kelle jutust mina ka mitte sõnagi aru ei saa.

Heather ütles, et mul on armas aksent, täpselt samasugune nagu ta sakslasest sõbrannal, et põhimõtteliselt vahet ei ole, kas sakslane või eestlane. Õnnetuseks olen ma avastanud, et nad kutsuvad  siin armsaks kõike, mis on imelik või teistsugune. Näiteks kui üks meessoost treener pidi ühes tunnis mingit tantsulist koreograafiat järgima ja see ei tulnud tal eriti hästi välja, siis talle öeldi, et ta on seda tantsusammu teha üritades väga armas.

Enamus inimesi, keda ma siin kohanud olen, õpivad filmi. Samas aga kõik räägivad, et põhimõtteliselt oled ühiskonnas aksepteeritud ainult siis, kui sa õpid arsti- või õigusteadust. Täiesti ebaloogiline, mõelge nüüd ise, kui kõik oleksid ainult arstid ja juristid... Kuhu USA niiviisi välja jõuaks.

Lennujaama töötajad peavad päris head sprinterid olema (kontsadel). Ühed idamaised lennujaama väravatöötajad leidsid kusagilt oma viimase lennukile mineja (nad käivad ringi, kui kõik reisijad ei ole veel pardale jõudnud ja hüüavad neid inimesi) ja nii nad spurtisid neljakesi väravate poole, üks neist rääkis raadiosaatjasse, ilmselt ütles ta kellelegi, et "ärge laske seda lennukit veel minemaaaa!". See oli naljakas.

10. päev. Runyon Canyon

Tänaseks olid meil Heatheriga suured plaanid teha seda, teist ja kolmandat. Tal oli vaja mitu trenni anda ja muid asju teha (nt tegeleda indetiteedivarguse paberimajandusega - tema arvelt võeti välja 40 000 dollarit), nii et muidugi me ei jõudnud kõike, mis plaanis, kuid üsna palju siiski.

Esimese asjana läksime Runyon Canyonisse "matkama". Heatheril olid kaasas kõik neli chihuahuat, kes autos terve tee ringi möllasid, kuni me kohale jõudsime. Runyon Canyoni pargis võib koerad rihma otsast lahti lasta, kusjuures üsna paljua inimesed jalutavad seal oma koertega, jooksevad ja teevad muud trenni. See on ülisuper koht treenimiseks, sa lähed mööda rada päris kõrgele mäkke, kuumus on päris korralik ja vaade on mega... Tegime ka natuke trenni:) Kahte koera pidime vahepeal ise tassima, sest nad ei jaksanud enam ja tahtsid varjus istuda.

Järgmiseks pidime minema natuke shoppama, aga Heatheril tuli järgmine klient ja lõpuks ta otsustas, et ma võtan tema auto ja sõidan ise üksi poodi. Õnneks oli tal GPS. Aga ikkagi.. Poleks elusees arvanud, et sõidan üksi Los Angeleses autoga... Tagasi tulles tegin väikese "Avasta Ameerikat" tripi ka kogemata, pöörasin mõnes vales kohas ära ja nii, aga lõpuks jõudsin ikka kohale. Mul oli väga hea meel, et olin eile küsinud, miks inimesed punase tulega parempööret teevad, sest nüüd oli mul seda teadmist väga vaja. Muidugi ei olnud mul õrna aimugi, kui kiiresti ma sõita võin (tegelikult ei olnud mul ka aimu, kui kiiresti ma sõitsin, sest ühik miili/tunnis ei ütle mulle ju endiselt midagi), niisiis lihtsalt üritasin teisi autosid järgida.

Paaris kohas ütles GPS, et pööra vasakule, kuigi ma olen üsna kindel, et märk keelas seda teha. Esimesel korral olin tubli ja pöörasingi paremale, kuigi GPS tahtis, et ma vasakule läheks, aga järgmises kohas, otsustasin vaatamata keelule ikkagi vasakule pöörata. Sest kui sa teed keelatud vasakpööret, aga suunatuld sisse ei pane, siis ei tee sa ju midagi valesti, kas pole? Te ju kõik teete ka nii, eks? Nali naljaks, aga päris stressirohke oli see sõit sellegipoolest.

Kui tagasi Heatheri juurde jõudsin, andis ta ikka veel tundi ja hiljem jäi ta klient veel natukeseks talle külla. Sõime õhtust ja vaatasime USA reality-kanalit Bravot. Uurisin teadjatelt, kas realityd on tõesti reaalsed või kirjutatakse neile tegevus ette. Heather teadis rääkida, et see oleneb realityst. Mõnel pole peaaegu üldse ettekirjutusi, aga mõnele on sisu enamvähem tervenisti ette kirjutatud.

Mu uus sõber on vist kõige abivalmim inimene, keda ma tean. Kes annaks oma auto kasutamiseks mingile suvalisele võõrale tüdrukule Eestist? Või sõidutaks mind ringi ja viiks mind sööma ja oeh, ta on tõesti minu heaks väga palju teinud, ma ei tea, kuidas ma nii õnnelik olen, et nii heade inimestega kokku satun. Ma ise arvasin, et keegi kaitseb mind väga tugevalt, Heather arvas, et toredad inimesed tõmbavad ligi teisi toredaid inimesi. Ilmselt on meie mõlema arvamused õiged.

Reis hakkabki läbi saama, nägin jubedat vaeva, et asju kohvrisse toppida. Kui ma siin mõned postitused tagasi hädaldasin, et kui on lubatud ainult üks käsipagas, siis miks inimesed ronivad lennukisse kolmega, siis nüüd on mul endal see hetk käes, kui seda tegema pean, ning loodan, et mind ikka lastake kogu kraamiga pardale.

9. päev. Long Beach

Täna oli väga mõnus üles ärgata teadmisega, et ma ei pea mitte midagi tegema ega kuhugi minema. Mul oli väga laisk hommik, mille jooksul otsustasin siinsetele randadele pilgu peale visata.

Metrookaardi pealt olin näinud, et sinine liin viib mind Long Beachile, mis on üks linn Los Angelese maakonnas. Hollywoodi sain metrooga väga kiiresti ja metroo ju ongi kiire transport, seega ma eeldasin, et Long Beach pole ka väga kaugel. Tegelikkus oli aga see, et rong sõitis sinna terve igaviku. Kodust välja astumise ning kohalejõudmise vahele jäi umbes poolteist tundi. Praegu vaatasin google mapsist, et minu kodust Long Beachile on 25 miili ehk 40 km kui autoga minna. 

Kõik need "valed" ühikud ajavad mind lihtsalt hulluks! Keegi ütles mulle eile, et langetas kaalu 100 pounds'i. Sada tundub palju ja nii tegingi üllatunud nägu, kuigi tegelikult ei ole mul aimugi, kui palju see kilodes on. Selgitan selle koha välja imelise sõbra Interneti abiga. Nonii, selgub, et see on 45 kg. Palju muidugi, mul oli õigus.

Keegi rääkis mulle ühest inimesest, kes oli nii mitu jalga pikk ja nii mitu poundsi raske ja mul ei olnud õrna aimugi, milline see inimene välja võis näha. Mäletan kedagi mainivat pikkuseks 5 feet ja vaatan nüüd järgi, kui palju see siis teeb.. See on 152cm. Vaatan huvi pärast, kui palju on 5,2 feet, see on 158cm. Pole üldse loogiline.

Järgmiseks, minu toas on temperatuur 73 fahrenheiti. Tegelikult peaks olema 72, aga kuna ma jäin haigeks, sain loa seda natuke tõsta.. Kui siin juba kalkuleerimiseks läks, siis ehk on nüüd õige aeg vaadata, kui palju mul siis reaalselt toas sooja on. Niisiis, 72 F on 22,22 kraadi ning 73 F on 22,78 kraadi. Ei ole võimlaik, et 22,22kraadi nii külm tundus. Kahtlane.

Aga see ei ole veel kõik, käisime Heatheri autot tankimas ja ma üritasin aru saada, kas siis kütus on siin riigis tõesti odav. Ja mis ma näen - liitrite asemel loeb kütuseautomaat galloneid. Einoh... Ma arvan, et ta võttis umbes 12-14 gallonit, täpselt ei mäleta. Vaatame järgi, 12 gallonit on 54 liitrit. Ning arve oli umbes 30 dollarit nis teeb umbes 22 eurot. Uhke värk.

Igatahes ma läksin siis Long Beachile, kuigi kui mul oleks parem transport olnud, siis mulle soovitati randadest Venice'it (kus pidi olema väga värvikirev seltskond koos) või Santa Monicat (mis pidi olema ilus). Ise ma oleksin tahtnud näha Malibut, sest teate küll, Kahe ja poole mehe Charliel on ju Malibu beachhouse... Aga seal pididki olema enamasti erarannad, niiet ilmselt poleks seal midagi eriti vaadata olnud.

Long Beachil jäi mulle esimese asjana ette sadama-piirkond. 

Long Beachi arhitektuur oli üks huvitavamatest, mida ma LA-s näinud olen. Näiteks see torniga maja rannas. Muidu ei oleks ta minu jaoks ilmselt midagi eriti põnevat, aga see, et keegi otsustas sinna tornikese ehitada, on minu arvates väga nunnu.

Rannas oli liiv imeliselt pehme ja vee piiril oli liiv tumedat karva ning eriti lahe oli see, et kui laine jõudis randa ning siis tagasi ookaeni taandus, sätedas see  tume liiv kuldselt. See oli nii ilus, ma üritasin seda ka pildile saada, aga vist ei õnnestunud eriti hästi. Pildil on näha, et liivas on sellised väikesed heledamad terakesed, aga tegelikult see kõik sätendas ja säras seal.

Pärast jalutuskäiku rannas oli mu kõht juba väga tühi. Jube sushi isu oli peal, aga ainus sushi koht, mille ma ranna lähedal leidsin, oli selline hästi uhke ja seal ei olnud ühtegi külalist, niisiis ma ei söandanud sinna sisse minna. Selle asemel uurisin, mis plaanid Priscillal õhtuks on ja mainisin, et ma olen näljane. Selle peale ta küsis, kas ma tahaksin sushit või pitsat. Muidugi läks suhsi käiku. Kui ma lõpuks pärast pikka rännakut ja metroos korduvalt magama jäämist koju jõudsin, siis oli Priscillaga veel üks ta sõbranna Bria, kellega neil kolledzis mingi ühine tund oli olnud. Sõitsimegi siis ühte odavasse sushikohta, mille nad hiljuti avastanud olid. Sõin väga head merikapsa salatit (Seaweed on ju eesti keeles merikapsas? Parandage mind kui ma eksin) ning kolme erinevat sushisorti (tegelikult makid), kokku 12 tükki. Loomulikult sai kogu sellest kraamist kõht jube täis, ma ei saa siiani sellest aru, kuidas nii väikestest ampsudest kõht ruttu täis saab. Koos kolmeks jaotatud jootrahaga maksin oma õhtusöögi eest natuke alla 13 dollari (9,7 eur). Hullumeelne eks? See on väike raha.

Pärast toredat sushikogemust otsustas Priscilla mulle näidata cupcake automaati. See on nagu raha välja võtmise automaat, ainult, et rahasumma asemel saad omale koogikese valida:) Siin on siis minu esimene cupcake automaadi kogemus, valisin kookosega (tohutult magus, kuid kes ütles, et magus halb on:) )

Kohalikus liikluses oli veel üks asi, mis mind segadusse ajas. Tundus, et kõik sõidavad suvalt punase tulega üle ristmiku. Siis hakkasin asja lähemalt jälgime ja nägin, et unase tulega tehakse parempööret. Küsisin Priscillalt, kas punase tulega võib paremale pöörata ja ta ütles, et võib jah, kui juures ei ole silti "No right turn on red". Vaadake kui palju asju ma siin õpin:)

7. ja 8. päev (täiendatud)

Äratus kell 6 ja hommikune jalutuskäik konverentsikeskusesse.

Olin pisut üllatunud, kui avastasin, et pean olema 7.15 rahvusvaheliste külaliste vastuvõtul, aga minu graafikus oli 7.30 sessioon nimega "Kui palju valku me vajame?". Tundus pisut veider, kuid muidugi otsustasin minna vastuvõtule.Vastuvõtt pidi toimuma hotellis mitte konverentsikeskuses ning ma lasin end juhatada õige saali juurde, ainult, et kui ma sinna jõudsin, ei olnud seal mitte kedagi. Vaatasin oma kutset ja seal oli muidugi kirjas 7.15 pm. Ehk siis teisisõnu 19.15, mitte 7.15. Kui oma veast aru sain, tormasin kiiresti tagasi konverentsikeskusesse, et kuulata valkude loengut.

Tuli välja, et see ei olnudki loeng, vaid pigem toidu valmistamise õpituba. Sessiooni läbiviijal oli seljas täpselt üks neist kleitidest, milles Ameerikas koduperenaisi ette kujutatakse. Teate ju neid küll, kitsas piht, põlvedeni ja alt laienev. Loomulikult oli tal ees ka põll. Esineja oli kogu hingega asja juures, oli näha, et see on tema töö ja hobi ning ta tõeliselt naudib kõike seda. Loomulikult oli ta täielikult taimetoitlane ning kõik road, mida ta seal valmistas ja meile maitsta andis, olid taimsed. Samuti pidas ta väga oluliseks seda, et teatud toiduained oleks alati orgaanilised.

Kuna ma olen väga avatud meelega, siis andsin talle võimaluse tõestada, et taimetoitlus on maailma kõige õigem viis toitumiseks. Ometi tagus mu peas koguaeg mõte: "See ei ole õige, inimene peab kõike sööma" jne, aga ma üritasin selles üle olla. Viimasel ajal on mu teele sattunud päris mitmeid taimetoitlasi ning inimesed, kes sind ümbritsevad, mõjutavad sind ning sinu mõttemaailma tahes tahtmata. Näiteks rääkis mulle K (kes küll ei ole täielikult taimetoitlane, kuid on loobunud piimatoodetest), kuidas see tema elu paremaks on muutnud. Sama rääkis ka naine, kes meile toitu valmistas ning rääkis, et lehmapiimas on kasvufaktor (IGF, kui ma õigesti mäletan), mida täiskasvanud inimene ei vaja ning mida seostatakse vähi tekkega. Niisiis soovitas ta kasutada teisi piimatooteid (mandlipiima või riisipiima) ja mul tuli kohe meelde, kuidas me K-ga Prismas igasugu mitte-lehmapiimade leti ees seisime ja kuidas ma neid tal endale tutvustada lasin.

Väidetavalt näitab kellegi hiljutine uuring ka seda, et taimetoitlus kahandab väga oluliselt vähi tekkimise riski. Ma ei mäleta täpselt, mis vähist jutt oli või mis uuring see oli, kuigi ilmselt saan ma seda järgi vaadata, kui kellelgi huvi peaks olema. Ometi ma tunnen, et taimetoitlus on pisut riskantne, kuigi üha enam leitakse, et mõned taimed on väga head valguallikad ja väidetavalt ei jää teadlikult toitudes millestki puudu. See on maailm, mis tegelikult tasuks natuke lähemat uurimist. Kui vaid aega oleks.

Koha peal valmitatud toidud olid muidugi päris mõnusad, eriti meeldis mulle üks chilli con carnet meenutav kaste. Hiljem käisin expol natuke toidupoole peal ringi ja tahtsid uurida, mis asjad on täpsemalt chia seemned ning kui olin degusteerinud seal chia-mango värki, siis üks esitleja andis mullesöömiseks terve topsi ("Because you're awesome", ütles ta mulle. Armas.) Nõustun, et see näeb välja pisut nagu sööksid konnakulleseid.

Seejärel õppisin natuke sotsiaalmeediat ja marketingi ning järgmiseks olin end kirja pannud Epic Dance Encounterisse. See tantsuüritus toimus suures saalis, kus oli üks suur lava ning 6 väikest lava, kusjuures igal väiksel laval tantsis grupp inimesi. Hiljem sain teada, et need grupid esindavad erinevaid tantsusuundasid (Zumba, BodyJam, Dance it Out jms). Saalis valitses täielik peomeeleolu, muusika täitis kogu õhu ning raske oli kohe mitte tantsima hakata. Tuli välja, et 6 eelpool nimetatud gruppi õpetavad meile 8 minuti jooksul oma stiili ja pärast peame meie otsustama, kes meie arvates on järgmise aasta kõige suurem ja popim tegija tantsumaailmas.
Selle võistluse võitis süsteem nimega Dance it Out, kusjuures kõigile osalejatele kingiti tasuta koolitus, et saada selle stiili treeneriks. Mu uus sõber Heather oli ka tantsimas ning ta oli just paar päeva tagasi end sellele koolitusele registreerinud. Ja ta maksis selle eest. Põhimõtteliselt, kui ma jääksin USAsse selle nädala lõpuni, saaksin samuti selle koolituse läbida. Aga esialgsete plaanide põhjal ma ei jää siia nii kauaks. Igatahes, see tantsupidu oli lihtsalt äge! Kõik tantsisid ja higistasid, eriti kohutav oli see, et mulle tundus, et kõik mehed seal ruumis tantsisid paremini kui mina.

Kuna Heather pakkus välja, et võiksime veidi veini juua, siis läksime hotelli restorani ja sõiime pisut ning jõime veini. Hiljem tellis ta omale Martiini, mis mulle tundus maitse poolest nagu vedel oliiv. Sealt edasi oli kõik väga sürr, sõitsime Heatheri juurde (Väidetavalt ei ole LA-s laupäeva õhtuti ilmselt ühtegi kainet autojuhti, niiet selle pärast nad seal väga ei muretse), tantsisime Xboxi ja hängisime ta treeningstuudios, mis asub ta maja taga. Ma tahaks, et mul oleks ka selline stuudio oma maja küljes...
Heather räägib väga palju, aga tal on ka väga paljust rääkida. Ta isa on miljonär, tal on gei-vend, kes elab oma mehega Inglismaal, ta on üritanud last lapsendada, kuid USAs ei tohi lapsendada need, kellel on diagnoositud depressioon ning tema enda sõnul on depressioon diagnoositud kõigil, kes töötavad televisioonis (ja nad kõik neelavad või neelasid omal ajal karpide viisi xanaxit jms). Heatheri sõbranna töötas Beyoncé heaks, ta on istunud ühes kohvikus Britney Spearsiga ning ta teine vend oli kihlatud mingisuguse staariga, kes ta maha jättis.

Õhtu venis pikale ja ma sain magama umbes kell 2 öösel, üleval pidin olema juba 6.30, et jõuda rattatuurile Beverly Hillsi. Ärkasin kella peale, keel suulakke kinni kuivanud, ja oleksin hea meelega edasi maganud. Aga kui sa juba oled millegi eest maksnud, siis ei raatsi ju minemata jätta. Võtsin takso ja sõitsin konverentsikeskusesse, kus ma pidin kohal olema täpselt 7.15. Astusin taksost välja ja avastasin, et ta pani mu maha mingi sellise ukse juures, mis oli lukus. Kell oli saanud juba 7.08 ning mul ei olnud isegi aimu, kus suunas peaksin jooksma, et leida mõni uks, mis on lahti. Sellega algas mu päev, mida vürtsitasid pidevalt väiksed ebaõnnestumised.
Kui olin lahtise ukse leidnud, mõtlesin, et käin ruttu wc-s ka ära. Kõigist boksidest suutsin valida selle, kus ei olnud paberit (terve konverentsi jooksul ei tulnud kordagi ette olukorda, et mõnes wc-boksis oleks paber otsas ja nüüd oli see otsas). Õnneks avastasin selle õigel hetkel. Seejärel jõudsin kohtumispaika, kus pidime ära täitma ankeedi, et me ei kaeba tuuri korraldajat mingi hinna eest kohtusse ja et me vastutame kõige eest ise. Muidugi oli kogu mu kiirustamine olnud asjatu, istusime umbes pool tundi seal kohtumispaigas, enne kui bussile saime. Nii kui bussis istet võtsin, lagunes see mu all ära. Valisin ilmselt istumiseks ainsa katkise istme. Lõpuks jõudsime Beverly Hillsi, valisime omale ratta ja asusime teele vaatama kuulsate inimeste maju. Ma ei nautinud seda tuuri nii väga, kuna olin vähe maganud ja enamus maju olid nagunii kõrgete hekkidega ümbritsetud, aga samas jälle oli tore teada saada, kus elasid Elvis Presley, Marilyn Monroe, Madonna ja kus suri Michael Jackson. Kõige rohkem jäi mulle meelde see puu, millesse Lindsay Lohan sisse sõitis.
Sellel pildil on kuulus ristmik, kus on filmitud mitmed autoreklaamid (Mulle isegi nagu tuleks see koht veidi tuttav ette). (Kahjuks jäid pildile ka paljud kiivritega pead).

Järgneval pildil näete maja, mis tõesti kuulub kellelegi, keegi elab seal sees ning mis veelgi huvitavam, see maja ei olnud algusest peale Beverly Hillsis. Jah, keegi maksis selle eest, et see maja transporditaks sinna, kus see nüüd asub. Ja see maja ei tundu kõige väiksemat sorti ega ka mitte kõige kergemat sorti.

Beverly Hillsi tänavad on väga ilusad, laiad, puhtad ja seal on väga vaikne. Puhtad on tänavad tänu sellele, et seal on välja ehitatud eraldi "teenindustänavad" (majade taga vms), kustkaudu prügi äravedamine toimub.
Siin on vist õige koht postitada üks pilt sellest, milline nägi välja minu linnaosa tänav kaks päeva pärast latiino-laata.

Beverly Hillsist veel nii palju, et terve tee kummitas mind Beverly Hills 90210 tunnusmeloodia. Sõitsime läbi ka Rodeo Drivelt, kus asuvad kõik kõige kallimate brändide poed (Armani, Chanel, Rolex, Prada, Versace).

Lõpuks tõi buss meid tagasi konverentsikeskusesse, ma olin oma asjad jätnud Heatheri juurde, aga kuna ta muidugi ei vastanud telefonile (jätkates mu ebaõnnestumistega), siis otsustasin vahepeal koju kõmpida. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma voodisse tahtsin. Fuajeesse jõudes tuli välja, et lift ei tööta jälle! Milline päev! Toas vajusin magama ära ja kuigi telefon oli mu pea kõrval, ei kuulnud ma, et keegi helistas mulle. Kui ma üles ärkasin, nägin, et Heather oli helistanud ning kutsus mind enda juurde tagasi. Nõustusun ja lubasin tal endale takso kutsuda. Kui ma aga taksosse istusin, mõistsin, et mul ei ole Heatheri aadressi. Arvake, kas ta võttis telefoni vastu? Ei, muidugi mitte. Lülitasin oma mobiilse neti sisse ja googeldasin ta kodulehekülge, lootuses, et seal on ikka aadress ilusasti kirjas. Õnneks oli. Taksojuht lobises terve tee telefoni otsas (ilmselt oma naisega) mingis keeles, mida ma kunagi varem kuulnud ei olnud.

See siin on Heatheri kodu ja üks tema neljast koerast (see, kellele jubedalt meeldib palli mängida).

Heather otsustas mulle tasuda selle eest, et ma eelmisel päeval temaga hängima "pidin" ning tahtis mulle mõningaid kohti näidata. Läksime Griffith'i observatooriumisse. See asub mäe otsas ja me juhtusime sinna jõudma täpselt päikeseloojanguks. See tundus väga popp koht, sest autosid oli murdu ja pidime üsna kaugele parkima, kuigi Heather üritas parkimiskorraldajatele valetada, et ma olen ta sõber Euroopast, kes vigastas oma jalga ning lootis nii, et saame lähema parkimiskoha. See paik on täiesti imeline, Heather viis sealsetel nõlvadel pidevalt läbi treeninguid ja bootcampe.
Ma vaatasin lausa suu ammuli, kui kiiresti päike alla kukkus ja mägede taha loojus.

Observatoorium ise oli selline:

Nüüd oli käes aeg minna suhsit nautima. Oh, see restoran... Oh issand. See on kõige vingem koht siiani, kus ma söömas käinud olen. Sõitsime mäkke, parkijad parkisid meie auto ära ja läksime sisse söögipoolist tellima. Tegelikult päris suhsit me ei söönudki, aga igasugu muud lahedat kraami küll. Näitkes kala Yellowtail, ma ei tea, kuidas see eesti keeles olla võiks ning igasugu erinevalt valmistatud suupisteid, mis olid tõesti väga head. Restorani ees õues on vaade kogu LA-le. See oli nii ilus pimeduses!
Sellel pildil on umbes üks neljandik vaatest.

Vabandan kõigi ees, kes mu järjejuttu loevad, et mu lauseehitus ei ole hetkel just kõige parem ja kui ma reisi alguses lugesin ilusasti oma kirjutised üle ja parandasin väga palju, siis praegu ei ole enam aega olnud parandusi sisse viia. Elate üle:)

6. päev. Kolm trenni.

Äratus 5:50. Pesema, riidesse ja 4km konverentsikeskusesse. Ei midagi uut. Välja arvatud see, et mu jalad on väga väga väga valusad. Kujuta nüüd ette, et reie nelipealihase (esireis) asemel on sul üks väga pingule tõmmatud kummilint. Ütleme, et selle lindi ülemine ots kinnitub sinu reie ülemisele osale ning alumine ots natukene põlvest alla poole säärele. Kuna su päev on pikk, on sul käes palju asju ning sa ei suuda neid kõiki hallata ning midagi pudeneb maha. Ja nüüd sa pead kükitama, et see üles võtta. Mis juhtub selle väga pingul oleva lindiga? See peab venima pikemaks.  Lint saab tohutu pinge osaliseks ja võib-olla hakkab nii ühte kui teise kohta tekkima väikeseid rebenemisi. Jah, see on valus.

Aga hoolimata valust oli minu esimeseks tunniks kell 7.00 hommikul varustusega ringtreening. Soojendaust alustasime kükkide ja väljaastetega. See oli põrgulik piin. Aga mida rohkem kükke teha vaja oli (ja nendega seal tunnis ei koonerdatud), seda elastsemaks mu lint jälle läks ning varsti polnud kükitamine enam mingi probleem.

Järgmiseks rääkis Maureen Hagan väga toredasti uuematest fitnesstrendidest ja rühmatreeningutest ning edasi suundusin õppima, kuidas ennetada laste ülekaalulisust läbi mängimise. Seda tundi viis läbi sama tegija, kes eelmisel päeval meile Rookie Rumblet tegi. Tema point oli väga hea: me peame endast välja laskma "8-aastase mina", lollitama ja mitte kartma lolliks jäämist. Ta palus meil mängida ahvi, kana ja ussi jt loomi; kujutada ette, mis tunne oleks, kui maja pöörduks teist pidi ning peaksime käima laes; näha asju läbi laste silmade. Kogu tema idee oli väga lahe, aga ma ei teinud selles konkreetses tunnis mitte ühtegi harjutust ega mängu kaasa. Miks? Sest ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Istusin seina ääres (ma polnud ainus), tegin märkmeid ning üritasin aru saada, miks ta mulle ei meeldi. Ta tegi kõike täpselt nii nagu teised loengute ja tundide läbiviijad, ma ei suutnud leida ta käitumises ega välimuses midagi erilist ega teistsugust, aga ta lihtsalt ei meeldinud mulle!

Aga kellelegi ta pidi ikkagi meeldima, kuna ta valiti aasta personaaltreeneriks. Mõnes inimeses lihtsalt on seda sära ja karismat, aga teises mitte. kas keegi teab, kust see tuleb? Ma tahaks ka.

Üks mängudest osavõtja tuli mult pärast küsima, et kas ma tegin märkmeid ja kas ta võiks neid pildistada, kuid kahjuks pidin talle ütlema, et need on kirjutatud eesti keeles ning ilmselt tal ei ole neist väga kasu.

Eile lasin end expol ära rääkida CoreStixi meestel ja läksin täna nende tundi proovima. Vahelduseks on huvitav keppe painutada, kuid ma ei arva, et see on varustus, mis mul ilmtingimata olemas olema peaks. 

Järgmisena sain osa Nick Winkelmani loengust, mis rääkis, kuidas parandada sportlaste jooksutehnikat (ennekõike sprinterite puhul) ning vaatasime Bolti jooksu aegluupi. Sain teada, et Bolti jalg on sprindi ajal maaga kontaktis 90 millisekundit (hetkest kui ta jala maha asetab kuni hetkeni kui ta selle jälle maast lahti saab). Natuke tavalisemal inimesel kui Bolt, on see aeg 120 millisekundit. Oli näha, et mees teab, mis mees räägib ja see meeldis mulle väga.

Tunni lõpus tegime päris lahedaid jooksutehnika parandamise harjutusi. Mõningaid neist oleme teinud Ringiga ka välitreeningutel. Üks harjutus algas näiteks nii:

Viimase loenguna olin omale valinud workshopi, kust ma lootsin saada häid mõtteid rühmadega mängude mängimiseks. Tundi viis läbi keegi vanem härra Austraaliast ja tund osutus pigem järjekordseks ringtreeninguks. Tegemist oli siiani kõige ebaõnnestunuma korraldusega. Härra pidi ette näitama 36 harjutust, ta oli need ekraanile projekteerinud, aga saal oli suur ning ta pidi iga harjutuse näitamise järel ekraanile lähemale minema ja vaatama, mis on järgmine harjutus. Igat harjutust näitas ta ette ainult umbes 1-2 kordust, kusjuures kõik harjutused olid kuidagi ääretult struktuuritud ja ebamäärased. Hea külg oli aga see, et saime kasutada huvitavat varustust. Liivakotte, igasugu erinevaid kumme, veega täidetud tuube ja tõkkeid. Näiteks tegime harjutust, kus mul on kumm ümber kere ja pean edasi jooksma, aga teine inimene hoiab kummi otstest ja üritab mind tagasi hoida (mulle jubedalt meeldib see harjutus). Minu partner oli selline lühemat kasvu Serena Williams ning ta suutis reaalselt kummi hoida nii tugevalt, et ma jooksin koha peal ning ei liikunud millimeetritki edasi. Talle pakkus see kõvasti nalja. Kes nüüd aru ei saanud, millest ma rääkisin, siis väikest videot selle harjutuse kohta saab vaadata siit.

Aga siiski oli tegemist kuidagi halvasti läbimõeldud tunniga.

Expolt soetasin omale ka veel Ringi jaoks nii mõndagi põnevat;)

Päeva lõpus kohtusin taas Heatheriga (ausõna, nii abivalmis inimest pole ma varem näinud), kes mu koju sõidutas.

Idea World Conventionil osaleb umbes 2500 inimest, aga siin olles on tunne, et tegemist on ühe suure perega. Ja eks mõnes mõttes ongi. Mulle meeldib ameeriklaste tegutsemisvalmidus ja vaba suhtumine (kui sulle midagi ikka meeldib, siis hõikad woohoo vms). Ma kujutasin ette, et siinsed inimesed on natuke pealetükkivamad, kuid absoluutselt mitte. Samas on näha, et neid on kasvatatud naeratama ning üksteisele tunnustust jagama, mis on minu arvates vägagi teretulnud.

Homsest graafikust vahetasin ühe tunni välja, kuna mul tuli kohutav tantsimise tuju peale ning valisin oma uueks tunniks Epic Dance Encounteri, kus lubatakse tutvustada kõige uuemaid ja kuumemaid tantsutrende! 

Siiani on see reis ning see konverents andnud mulle palju uusi ja põnevaid mõtteid, millegipärast reisimine mõjub mulle alati nii. Austraalias tuli mul ka väga palju häid mõtteid, mida kodumaal korda saata. Kuid millegipärast hakkavad need mõtted tagasi jõudes vaikselt hääbuma ja hääbuma kuni kustuvad. Kuna ma aga olen sellest probleemist teadlik, siis üritan seda ennetada.

Ilusat nädalavahetust teile sinna!